Pereäri. Charles Stross

kes seletasid, kui lihtne on seda teha ebasoovitavatest isikutest vabanemiseks.

      „Pask,” ütles ta endamisi ja luristas nina. „Ma pean uue töö otsima. See ei tohiks liiga raske olla, isegi ilma soovituseta.”

      Ja ikkagi oli ta vapustatud. Ajakirjanikke ei vallandatud selle eest, et nad paljastasid rahapesuskeeme, see oli kusagil reeglites kirjas. Kas polnud siis? Tegelikult oli see täiesti hullumeelne. Ta pilgutas viimased vihapisarad silmist. Ma pean minema Irist vaatama, otsustas ta. Uut töökohta jõuab otsima hakata ka homme. Või mõelda, kuidas see lugu ise avalikkuse ette lükata, kui ta peaks proovima seda vabakutselisena teha. Täna vajas ta õlga, mille najal nutta – ja mõistuse kontrolli. Ning kui üldse oli olemas keegi, kes suudaks pakkuda mõlemat, siis oli see tema kasuema.

      Iris Beckstein elas üksi oma vanas majas Lowell Parki lähedal. Tema külastamine keset tööpäeva tekitas Miriamis ebamäärast süütunnet. Iris polnud püüdnud väga emalik olla, Morrise surma järel oli ta enamasti leppinud omaette kohmitsemise ja oma vaiksete hobidega tegelemisega. Aga Miriami süütunne tuli ka teadmisest, et ta peaks Irisel sagedamini külas käima. Irise tervis polnud tugev ja võimalus kaotada ka ema nii varsti pärast isa surma täitis Miriami õudusega. Veel üks ankrukett ähvardas katkeda, jätta ta maailma triivima.

      Ta parkis auto tänavale ja sööstis esiukse poole – näis, et vihma külm veepihu võib iga hetk muutuda läbitungivateks jugadeks – ja helistas uksekella, keeras ukse lukust lahti ja astus kahetoonilise helina kaja saatel sisse.

      „Emps?”

      „Siinpool,” hõikas Iris. Miriam sisenes ja sulges välisukse. Vihmamantlit nagisse riputades märkas ta esikus kerget lillelõhna – koduabiline oli ilmselt kompetentne. „Ma olen tagatoas.”

      Uksed ja mälestused olid Miriami ees pärani, kui ta elutoa poole kiirustas. Ta oli selles majas üles kasvanud, Iris ja Morris olid selle ostnud, kui ta oli alles laps. Kuidas trepi kolmas aste kriuksatas, kui sellele astuda kogu oma raskusega; alumise korruse tualeti iseärasused; kuidas elutuba oli kõigi oma raamaturiiulitega kitsana tundunud – ja nüüd, ilma isata, tundus see liiga suur.

      „Emps?” Ta lükkas elutoa ukse kõheldes lahti.

      Iris naeratas talle ratastoolist.

      „Nii kena, et sa külla tulid! Astu sisse! Mis on selle rõõmu põhjustajaks?”

      Tuba sisustasid suured tugitoolid ja kulunud sohva, nii sügav, et sellesse võinuks uppuda. Puudus televiisor – ei Irisel ega Morrisel olnud selle jaoks aega –, kuid kõigis seintes olid raamaturiiulid ning Irise tooli kõrval oli tudisev virn ajalehti. Miriam läks läbi toa, kummardas ja suudles Irise pealage, ajas end siis jälle sirgu.

      „Sa näed hea välja,” ütles ta murelikult, lootes, et see on tõsi. Ta oleks tahtnud ema emmata, kuid too nägi iga korraga hapram välja – alla kuuekümne, kuid juuksed ikka hallimad ja nahk käeselgadel näis üha enam kortsu tõmbuvat.

      „Ma ei lähe katki – vähemalt ma arvan nii. Mitte sellest, kui sa mind kallistad.” Iris krimpsutas nägu. „Viimane nädal on kehv olnud, aga mulle tundub, et olen jälle paranemas.” Tool, milles ta istus, oli uuem kui ülejäänud mööbel ning seda ümbritses haigusega seotud varustus: väike ratastel lauake, millel oli tema heegeldustöö, termospudel ürditeega, ta ravimid ja põrandalamp, mille lüliti oli kõrgel varre küljes. „Marge läks just ära. Ta tuleb enne õhtusööki tagasi.”

      „See on hea. Ma loodan, et ta hoolitseb sinu eest hästi.”

      „Ta teeb, mis suudab,” noogutas Iris pisut tõrjuvalt. „Homme on mul füsioteraapia. Siis järgmine kokkusaamine mu uue neuroloogi, doktor Burke’iga – ta tegeleb uue ja paljulubava ravimi kliiniliste katsetega ning me räägime sellest. See peaks pidurdama demüelinisatsiooni, aga ma ei saa pooltest selgitava artikli sõnadest aru. Kas sa tõlgiksid mulle?”

      „Ema! Sa tead, et ma ei tegele enam sellega – ma ei ole viimaste asjadega kursis ja mul võib midagi märkamata jääda. Pealegi, kui sa minust oma kondiväänajale räägid, satub ta paanikasse. Ma ei ole luude arst.”

      „Noh, kui sa nii ütled.” Iris näis ärrituvat. „Aga päris raisku see medkooli aeg sul ju ei läinud, või mis?”

      „Ei, ema, ma kasutan neid teadmisi iga päev. Ilma nendeta ei saaks ma oma tööd teha. Ma lihtsalt ei tea uuematest sclerosis multiplex’i ravimitest piisavalt palju, et sinu eriarsti sõnades kahtlema hakata, eks ole? Ma võin milleski mööda panna, ja keda sa siis süüdistad?”

      „Kui sa nii ütled.” Iris mühatas. „Sa ei tulnud siia sellest rääkima, ega ju?”

      Neetud, mõtles Miriam. Ema eest oli alati olnud väga raske midagi varjata. „Ma jäin oma tööst ilma,” tunnistas ta.

      „Ma mõtlesingi.” Iris noogutas hoolitsevalt. „Kõik need su internetifirmad, see pidi ju kuidagi nakkav olema. Kas nii juhtuski?”

      „Ei.” Miriam raputas pead. „Ma komistasin millegi otsa ja käsitlesin seda valesti. Mind vallandati. Ja Paulie ka… Mäletad, ma rääkisin sulle temast?”

      Iris sulges silmad. „Värdjad. Bossid on värdjad.”

      „Ema!” Väljendus ei üllatanud Miriami – Irise tavatu taust võis välja lüüa kõige ootamatumatel hetkedel –, kuid ta ei tahtnud riskida vääritimõistmisega. „Asi pole nii lihtne; see oli minu viga.”

      „Nii et sa tegid vea. Kas sa tahad öelda, et sa väärisidki vallandamist?” küsis Iris.

      „Ei. Aga ma oleksin pidanud enne loo avaldamisele mõtlemist sügavamalt kaevama,” ütles Miriam ettevaatlikult. „Ma olin liiga kärsitu, läksin hooletuks. Seal olid seosed. See on suur ja räpane lugu, mis ulatub sügavale; Ilmajaama omanikud ei taha, et neid selle avalikustamisega seostataks.”

      „Nii et see vabandab nad välja, jah?” küsis Iris silmi kissitades.

      „Ei, see…” alustas Miriam ja vakatas.

      „Lõpeta nende õigustamine ja mina lõpetan sinu kallal norimise.” Irise hääl oli peaaegu lõbus. „Nad jätsid su tööst ilma, et kaitsta oma investeeringut mingis räpases mängus. Kas sa seda tahtsidki mulle öelda?”

      „Jah. Vist küll.”

      „Noh.” Irise silmad välgatasid. „Millal sa nad üles riputad? Ja kui kõrgele? Ma tahaksin piletit esimesse ritta!”

      „Emps.” Miriam vaatas oma ema pilguga, milles segunesid kiindumus ja ärritus. „See ei ole nii lihtne. Ma arvan, et Ilmajaama omanikud on sügavalt sees milleski ebaseaduslikus. Rahapesu. Räpane raha. Tõenäoliselt ka siseinfo kasutamine. Ma tahaksin nad risti lüüa, aga kui ma seda üritaksin, kasutaksid nad alatuid võtteid. Neil kulus viis minutit, et vallandamiseks põhjus välja mõelda, ja nad ütlesid, et ei esita süüdistust, kui ma suu kinni pean.”

      „Milliseid süüdistusi?” uuris Iris.

      „Nad ütlevad, et neil on logifailid, mille kohaselt ma surfasin tööajast mööda pornosaite. Nad… nad…” Miriam avastas, et ei suuda enam midagi öelda.

      „Tegid sa seda?” küsis Iris vaikselt.

      „Ei!” Ägedus, millega Miriam seda ütles, üllatas teda ennastki. Ta tabas Irise kavala pilgu ja tundis end kohtlasena. „Vabandust. Ei, ma ei teinud seda. See on fabritseering. Aga seda on nii lihtne väita – ja samahästi kui võimatu ümber lükata.”

      „Oled sa võimeline endale uue töö leidma?” torkas Iris.

      „Jah.” Miriam jäi vait.

      „Siis on kõik korras. Mulle kohe kuidagi ei sobiks, kui mu tütar kõigi nende aastate järel tahaks, et ma tema pesu hakkaksin pesema.”

      „Ema!” Siis märkas Miriam pilklikku muiet.

      „Räägi mulle lähemalt. Tähendab, räägi kõik ära. Soojenda ema südant, too lagedale nende persevestide patud, kes ta tütrelt töö võtsid.”

      Miriam