Pereäri. Charles Stross

ta medaljoni avas, kubises mustri parempoolne osa valgusest. Väikestest heledatest täppidest – see polnud kella numbrilaua fosforestsents või nende paariks aastaks populaarsust võitnud, plastikust, ühekordseks kasutamiseks mõeldud taskulampide bioluminestsents, vaid intensiivne, hele, sinakasvalge sära, justnagu tilluke täht. Miriam hingeldas ja püüdis lasta oma teadvusel valgusse triivida, kuid sai minuti pärast aru, et nii tekitab ta endale vaid peavalu.

      „Mida ma selle käivitamiseks tegin?” pomises ta, segaduses, pettunud ja üha enam hirmul. „Kui tema sai panna selle…”

      Ah. Just seda ta oligi teinud. Lihtsalt lõdvestunud ja mediteerinud. Mõelnud, mida kuradit oli ta bioloogiline ema selles küll näinud. Miriam kiristas hambaid. Kuidas pidi ta taastama selle pealiskaudselt uudishimuliku meeleolu? Siin, selles metsikus laanes, kus võõrad pimedas tema pihta püssi lasksid? Kuidas… ta kissitas silmi. Peavalu. Kui ma sellest mööda pääseksin, siis ma võiksin…

      Valgustäpid lõid hetkeks uhke palanguna helendama. Miriam vajus kägarasse ja nägi tänavalaternate oranži valgust hästiniidetud muru uhtumas. Siis hakkas ta kõht mässama ja sel korral ei suutnud ta seda talitseda. Tal ei jäänud muud üle kui oksendamishoogude vahel õhku ahmida. Kuidagi oli ta sisikond asendunud vingerdava ussiga ja kramplikud tõmblused tuikasid temas, kuni ta hakkas juba kartma söögitoru rebenemise pärast.

      Aeglustuva auto hääl – ja siis jälle kiirendava, kui juht teda oksendamas nägi. Keegi hõikas aknast midagi arusaamatut, mis kõlas umbes nagu: „Neetud hulkuvad joodikud!” Midagi kukkus kõlksatades teele. Miriam ei hoolinud sellest. Niiskus ja külm pigistasid teda oma jäiste sõrmedega, aga ta ei hoolinud sellest: ta oli tagasi tsivilisatsiooni rüpes, pääsenud ähvardavate puude ja tagaajajate käest. Ta komberdas kellegi majaesiselt muruplatsilt eemale ja tundis paljaste jalgade all karedat asfalti, kivikillud torkisid taldu. Tänavasilt teatas, et ta on tuttavas kohas. See oli üks põiktänavatest, mis viis Graftoni tänavale, kuhu suubus ka tema kodutänav. Ta oli kodust vähema kui poole miili kaugusel.

      Tilk. Ta vaatas üles. Tilk. Vihma hakkas jälle sadama, voolas ta valutavale näole. Ta riided olid plekilised, muda ja oksega koos. Jalad olid ära kraabitud ja tundusid nagu keedetutena. Kodu. See oli ülim eesmärk. Tõsta üks jalg teise ette, ütles ta endale läbi kurdistava kolksumise, mis ta peas toimus. Ta pea valutas ja maailm käis ta ümber ringi.

      Mingi ebamäärase ajavahemiku – see võis olla kümme minutit, aga samahästi ka pool tundi – järel nägi ta läbi paduvihma tuttavat pilti. Läbimärg ja värisev, tundis ta end ometi nagu sulatusahi. Kui ta sinnapoole vaatas, näis maja värelevat nagu miraaž kõrbes. Ja nüüd avastas ta järgmise probleemi – ta oli lahkunud võtmeid kaasa võtmata! Rumal mina, mida ma küll mõtlesin, imestas ta uduselt. Mul pole kaasas muud kui see medaljon, arutas ta, kerides selle ketti ümber parema nimetissõrme.

      Kuur, sosistas kaine mõistuse jäänuk kusagilt kuklast.

      Jah, kuur, vastas ta endale.

      Ta komberdas ümber maja, möödudes kitsukesest rohelisest vaibast, mis siin aeda asendas, ja jõudis kuurini. Ukse ees rippus tabalukk, aga väike aken külgseinas polnud tegelikult kinni ja õige tõmbamise korral avanes väljapoole. See võttis temalt kolm katset ja pool küünt – vihm oli aknaraami mõnevõrra koolutanud –, aga kui aken kord lahti, võis ta käe sisse pista, kobamisi konksu ning selle küljes paela otsas rippuvat võtit otsida. Ta haaras võtme, avas tabaluku – lastes sel sundimatult murule kukkuda – ja leidis klaasukse võtme, mis oli isoleerpaelaga höövelpingi alla kinnitatud.

      Ta oli kodus.

      Jalutuskäik teisele poole

      Kuidagi leidis Miriam tee ülemisele korrusele. Sellele järeldusele jõudis ta siis, kui ärkas siruli oma voodis, jalad külmad, kuumad judinad mööda nahka jooksmas ja rühm kaevureid kirkadega pead lõhkumas. Põis oli see, mis ta äratas ja poolmagavana vannituppa juhatas; seal süütas ta kõik tuled, lükkas ukse riivi, kasutas tualetti ja tuhnis ringi, otsides tablette, mis pohmelusele sarnanevaid sümptomeid leevendaksid. „Praegu vajaksid sa korralikku dušši,” ütles ta endale süngelt ja püüdis mitte tähele panna räpaseid, haisvaid rõivaid, mis segunesid eelmisel õhtul põrandale pillatud rätikutega. Paljana keset heledasti valgustatud vannituba – ainult roosad ja kroomitud pinnad – keeras ta kraanid lahti, istus vanniservale ning püüdis mõttepingutusega vabaneda masenduse ja valu udust.

      „Sa oled suur tüdruk,” ütles ta vanni voolavale kõrvetavkuumale kosele. „Suured tüdrukud ei lase end pisiasjadest häirida,” ütles ta endale. Nagu näiteks töökoha kaotamisest. „Suured tüdrukud saavad hakkama lahutusega. Suured tüdrukud saavad hakkama kooli ajal rasedaks jäämisega, annavad lapse lapsendamiseks, lõpetavad meditsiinikooli ja omandavad teise eriala, kui ei jää rahule pakutavate näruste võimalustega. Suured tüdrukud saavad hakkama ka sellega, et abielluvad oma kauaaegse poisiga ning avastavad siis, et too magab tema parimate sõbrannadega. Kui suured tüdrukud lähevad intervjuud tegema, siis tegevdirektorid situvad end nende küsimuste peale täis. Suured tüdrukud ei lähe hulluks ega arva, et käisid hulkumas vihmases metsas, kus soomusrüüs rüütlid neid automaadist tulistasid.” Ta luristas nina, pisarad olid väga lähedal.

      Saabus esimene mõistlik mõte: mul tekib depressioon ja see pole hea. Kohe järgnes teine: kus on vannigeel? Vannigeel oleks mõnus. Vannigeel oli hea mõte. Miriamile ei meeldinud enesehaletsuses püherdada, kuigi hetkel oli see peaaegu niisama ahvatlev kui kena soe vann. Ta läks ja otsis vannigeeli ning leidis pudeli viimaks prügikastist – peaaegu, kuid mitte täiesti tühjana. Ta hoidis seda kraani all, loputas viimase geeli välja, lasi sel oma jalgade ümber vahutades keerelda.

      Depressioon oleks täiesti normaalne reaktsioon töö kaotamisele, ütles ta endale, kui see oleks mu enda süü. Aga ei olnud. Ta lebas selili lõhnavas vees ja hingas auru sisse. Kuid hulluksminek? Ei, see ei sobi. Tal oli ennegi raskeid aegu olnud. Esiteks siis, kui ta ülikooli kolmandal kursusel Benist kogemata rasedaks jäi – liiga noorena, liiga vara. Ta ei osanud seniajani sõnastada, miks ta siis aborti ei teinud – võib-olla, kui lita üliõpilaste nõustamisteenistusest poleks seda nii enesestmõistetavaks pidanud… aga ta polnud kunagi teinud seda, mida kõik temalt ootasid, ja ta oli olnud kindel – ehk liiga kindel – oma suhtele Beniga. Sestap siis lapsendamine. Ja kui nad mõne aasta pärast abiellusid, siis ei kuulunud see samuti tema targemate tegude hulka. Tagantjärele tarkusega võis öelda, et see otsus oli reaktsioon juba karidele jooksnud suhtele ega saanudki lõppeda teisiti kui pisaratega. Aga ta oli kõik selle välja kannatanud hulluks minemata, hetkekski kokku varisemata. Raudne enesevalitsemine, just see ma olen. Aga see uus asi, koperdamine metsas, kus tema pihta tulistati ja kus ta nägi rüütlit, M-16 või millegi taolisega varustatud soomusrüüs meest – see oli hirmutav. On aeg objektiivseks kokkuvõtteks.

      „Olen ma mõistuse juures?” küsis ta tualetipuhastusvahendi kõvera kaelaga pudelilt.

      Mis see ka ei oleks, igal juhul pole seda isiksushäirete loetelus. Miriam pingutas mälu, meenutades kümne aasta taguseid loenguid. See ei saanud olla skisofreenia. Selleks olid sümptomid täiesti valed ning ta ei kuulnud hääli ja inimesed ei tekitanud temas veidraid tundeid. Oli ainult see üks lõikav episood, väga värvikas, realistlik nagu…

      Ta põrnitses oma määrdunud pükse ja sviitrit.

      „Tool,” pomises ta. „Kui tool on kadunud, siis juhtus see tõepoolest. Või vähemalt midagi juhtus.”

      Paradoksaalsel kombel andis mõte puuduvast toolist talle midagi konkreetset, millele toetuda. Tilkuvmärjana komberdas ta trepist alla. Ta urg oli samasuguses seisus, nagu ta oli selle jätnud, ainult et tooli ei olnud ja klaasukse taga olid mudased jalajäljed. Ta põlvitas maha ja uuris põrandat laua ees. Ta leidis sealt mõned raamatud, mis olid pudenenud seljatagusest riiulist, kui tool ümber kukkus, midagi muud ootamatut ta aga ei märganud.

      „Nii et see juhtus päriselt!”

      Järsku tuli mõte, mis pani ta võpatama, ringi pöörama ja trepist