Pereäri. Charles Stross

suhkruasendajat,” ütles Paulie ja asetas kohvikruusi ta vasaku käe juurde.

      „See on väärt kraam,” pomises Miriam lehti lapates. Firmade raamatupidamine. Remonditöökodade kett, mis… „Mina lootsin leida midagi väikeaktsionäride kohta. Kui suurelt need tüübid sees on?”

      „Nad ostavad igal aastal kümne-üheteist miljoni eest.” Paulette kehitas õlgu, puhus oma kohvikruusile ja tegi grimassi. „Mis on hullumeelne, sest nende käive on tiba üle viieteistkümne milli. Missugune äri paneks kaheksakümmend prossa oma brutost pensionifondi? Selline, mis ostis mullu kakssada seitsekümmend neli autot, makstes viiskümmend taala tükist, vedas need üle piiri lõunasse ja teenis igaühe müümise pealt nelikümmend tuhat. Ja mille ametlikud omanikud, kellele ma helistasin, ei soovinud minuga rääkida.”

      Miriam tõstis järsku pilgu. „Sa helistasid neile?” uuris ta.

      „Jah, ma… oh. Rahune, ma ütlesin neile, et ma olen Vegase müügiesindus ja teen taustauuringut.”

      „Taustauuring.” Miriam turtsatas. „Mis siis, kui neil on numbrinäiduga telefon?”

      „Sa arvad, et nad hakkavad kontrollima?” küsis Paulette murelikult.

      „Paulie, sa näitad ise, et selle remondiäri kaudu pestakse üksteist miljonit dollarit aastas, ja sa arvad, et nad ei aja end istuli ega jää kuulama, kui keegi hakkab küsima, kust nad neid romusid saavad ja miks need maksavad lõunapiiri taga rohkem kui uus Lexus?”

      „Oh. Oh, neetud.”

      „Jah. „Oh, neetud” tõepoolest. Kuidas sa selle kasutatud autode jälje peale üldse sattusid?”

      Paulette kehitas õlgu ja näis kimbatusse sattuvat.

      „Sa palusid mul uurida Proteome Dynamicsi ja Biphase Technologiesi aktsionäre. Pacific Auto Services tundus nagu kuidagi veider – miks peaksid autoparandajad tekitama endale kaheksakohalise arvuga väljendatud pensionifondi värskeimate proteoomiuuringute aktsiatest? Ja selliseid on veel kümmekond. Väikesed pereärid, mis ekspordivad kõvasti lõunasse ja omavad miljonite või kümnete miljonite eest aktsiaid. Ma uurisin veel ühte – võtame järgmise lehe?”

      „Hea küll. Dallas Used Semiconductors. Ostab IBM-i kasutatud suurarvuteid? See ei ole meie… ja müüb need… oh, kurat.”

      „Jah.” Paulie kortsutas kulmu. „Ma vaatasin hinnakirju. See, kes neid viis aastat vanu arvuteid Argentinas ostab, maksab kenades rohelistes dollarites – need on seal samahästi kui ametlikult kasutusel – üheksakümmend prossa uue arvuti hinnast. Aga siin saab viie aasta vanuse suurarvuti eest umbes kaks senti dollarist.”

      „Ja sa oled kindel, et kõik see läheb Proteome’i ja Biphase’i aktsiatesse?” Miriam raputas paksu paberipaki jälle korrapäraseks. „Ma ei suuda seda uskuda!”

      „Parem usu.” Paulette tühjendas kohvikruusi ja lükkas ekslema pääsenud juuksesalgu oma kohale.

      Miriam vilistas endamisi. „Ja kokkuvõttes?”

      „Kokkuvõttes?” Paulette näis kahtlevat. „Ma pole arvutanud, aga…”

      „Paku midagi.”

      „Ma ütleksin, et keegi peseb siin aastas viiskümmend kuni sada miljonit dollarit. Pöörab räpase sularaha Proteome Dynamicsi ja Biphase Technologiesi puhasteks aktsiateks. Ning näitab neid aruandes Börsikomiteele. Nii et su aimus oli õige.”

      „Ja ükski tegevjuht ei esitanud ainsatki küsimust,” järeldas Miriam. „Kui ma oleksin paranoiline, siis ma ütleksin, et see sarnaneb konspiratiivse mahavaikimisega. Hmm.” Ta pani kruusi käest. „Paulie. Sa töötasid advokaadibüroos. Kas sa nimetaksid seda… kaudseks asitõendiks?”

      „Kaudseks?” Paulette’i ilme oli peaaegu kaastundlik. „Kes sulle maksab, kaitse või? Sellest piisab, et panna FBI ja ringkonnaprokurör organiseeritud kuritegevusest mõmisema.”

      „Jah, aga…” Miriam noogutas endamisi. „Kuule, see on kõva sõna. Igatahes kaalukam kui tavaliselt. Ma garanteerin sulle, et kui me selle avaldame, siis me saame kolme tüüpi vastuseid. Esiteks saadetakse sulgi, mida uhkelt kübarale kinnitada, ja teiseks tuleb pakk kirju advokaatidelt, kes käsivad teemast loobuda ja uttu kaduda. Pressivabadus on tore asi, aga hea maine ja suurenenud tiraaž ei osta meile tippadvokaate, seepärast ma tahaksin kõik selle veel kord üle kontrollida, enne kui ma üles lähen ja Sandylt meile kaanelugu nõuan. Sest kolmas reaktsioon on oh-kurat-ma-ei-taha-seda-uskuda, kuna meie suure juhi ja õpetaja meelest tõuseb päike sealt, kus on Biphase ja minu teada on ta Proteome’is kah sees.”

      „Kelleks sa mind pead?” Paulette osutas paberivirnale. „See on originaal, Miriam, allikas ise. Börsikomitee aruanded, maksuametile esitatud raamatupidamine, kogu see värk. Suitsev püss. Annotatsioonilehel…” ta sikutas pakis umbes kolmandiku kohal olevat kollase kleepsuga varustatud paberit, „… on see kirjas. Ma olin siin kogu eilse päeva ja pool õhtut tagantjärele…”

      „Anna andeks!” Miriam tõstis käe. „Kuule, ausalt. Mul polnud aimugi.”

      „Ma kuidagi nagu kaotasin ajataju,” tunnistas Paulette. Ta muigas. „Ega ma väga tihti milleski põnevas kaevata ei saa. Igal juhul, kui boss on nende kahega seotud, siis peaks ta minu arvates hoiatuse üle rõõmustama. Annab talle aega oma aktsiatest lahti saada, enne kui me selle loo avaldame.”

      „Noh, jah.” Miriam tõusis püsti. „Ma arvan, et me jätame Sandy vahele. Sellega peab üles välja minema.”

      „Aga Sandyle on vaja teatada. See ajab ta maketi segamini…”

      „Jah, kuid keegi peab juristidele helistama, enne kui me selle käiku anname. See on Ilmajaama suurim lugu kogu aasta peale. Tahad kaasa tulla? Ma arvan, et vähemalt pool aust kuulub sulle…”

      Nad sõitsid vaikides juhtkonna korrusele. Lifti peegelseinad näitasid nende vastandlikkust: lühike blond Paulette korratute lokkide ja erkpunase pluusiga ning sale Miriam, meeter seitsekümmend kolm pikk ja üleni mustas. Majandusanalüütik ja ajakirjanik, teel peatoimetaja juurde. Mõned esmaspäevad on siiski paremad kui teised, mõtles Miriam. Ta muigas napilt Paulette’i peegelpildile ja Paulette naeratas vastu, ilme murelik ja pisut pingul.

      Majanduse Ilmajaam kuulus suuremas osas riskikapitalifirmale, mis tegutses sama ärihoone ülemistel korrustel, nii et nende ruumid segunesid ajakirja juhatuse kabinettidega. Kaks korrust tema enda töökohast kõrgemal olid koridorides maas paremast materjalist vaibad ja seinad olid päriselt ka seinad, seejuures ehtsa tammespooniga kaetud, mitte riidega üle tõmmatud kipsplaadid latrite vahel. See oli ka ainus erinevus, mida ta nägi – pluss veel see, et mõnedki siinsetest asukatest olid samasugused persevestid kui need, kellest ta elatise teenimiseks säravaid edulugusid kirjutas. Ma pole veel kohanud riskikapitaliinvestorit, keda hai hammustaks, mõtles Miriam pahuralt. Tapjate kollegiaalne viisakus. Tegevtoimetaja – või ametlikult asepresidendi – kabineti elanikud vahetusid kiiresti; hetkel pidas seda ametit harva kohal viibiv asjapulk nimega Joe Dixon. Miriam juhatas Paulette’i õige ukseni, peatus hetkeks ja koputas, poolenisti lootes, et meest pole seal.

      „Sisse.” Uks avanes tema ees ja see oli Joe ise, mitte sekretär. Joe oli üle meeter kaheksakümne pikk, ta mustad juuksed olid kallihinnaliselt laines, pintsaku all oli lahtise kraenööbiga triiksärk. Ta nõretas korporatiivsest lihvist – oleks ta olnud kümme aastat vanem, oleks ta võinud filmides täiesti usutavalt tööstusjuhti mängida. Esialgu leidis Miriam end aga alati imestamast, mis nipiga oli see mees nii noorena juhtkonda pugenud. Joe oli kolmekümnendate keskpaigas, Miriamist endast mitte kuigi palju vanem.

      „Hei.” Joe fikseeris pilguga Miriami ja tema taga seisva Paulette’i ning naeratas. „Kuidas ma saan kasulik olla?”

      Miriam naeratas vastu.

      „On sul meie jaoks hetk aega?”

      „Muidugi, tule sisse.” Joe taganes oma laua taha. „Võtke istet, teie mõlemad.” Ta noogutas Paulette’ile. „Miriam, meid pole tutvustatud.”

      „Oh, jah.