Pereäri. Charles Stross

ta tunni aja pärast vannitoast väljus, tundis ta end palju paremini. Juuksed pestud ja palsamiga töödeldud, küüned hoolikalt lõigatud ja eilsest lakist puhastatud, sääred raseerimisest mõõdukalt kipitamas, nahk põhjalikust küürimisest roosa – ta tundis end puhtana, nagu oleks tal õnnestunud endalt koos mustusekihtidega maha pesta ka eelmisel päeval külge kleepunud paranoia. Oli alles päevase eine aeg, nii et ta pani end jälle riidesse: vana T-särk, paremaid päevi näinud teksad, vanad tossud.

      Peavalu ja külmavärinad andsid vähehaaval järele, nagu ka letargia. Ta läks aeglaselt trepist alla ja viskas mustad riided pesumasinasse. Valas siis klaasi apelsinimahla ja sundis end ära sööma ühe erakordseteks juhtumiteks varuks hoitud müslibatooni. See tõi pähe uusi mõtteid ja niipea, kui ta oli söömise lõpetanud, suundus ta trepist alla, et keldri sünges hämaruses ringi vaadata.

      Kelder oli suur neljanurgeline ruum põranda all. Ühe seina külge kinnitatud keskkütteahi möirgas tema peale jubeda häälega; Ben oli jätnud maha hulga kraami, Miriami vanemad olid siia sokutanud hulga oma kraami ja nii katsidki ühte seina tööstuslikud laoriiulid.

      Siin oli kastitäis vanu riideid, mida ta oli kavatsenud heategevusele annetada: mitte ta pulmakleit – see oli läinud sel vihasel kuul, mil ta lahutuspaberitega tegeles –, vaid tavalisemad asjad, liiga tähtsusetud, et neist demonstratiivselt lahti öelda. Oli vana kott golfikeppidega, mille kroomitud otsad olid tuhmid ja roostetäpilised. Ben oli kaalunud golfi harjutamist, pidanud seda soodsaks ametiredelil tõusmise jaoks. Seal oli rikkis muruniiduk, Beni vana arvuti – nüüd oleks selle koht tõenäoliselt muuseumis – ja töölaud kruustangide, saagide, puuride ja muu puutööks vajalikuga; võib-olla oli seal ka mõni vereplekk aegadest, mil ta oli ebaõnnestunult üritanud majas mehe eest olla. Ülemisel riiulil oli jahipüss ja karp padruneid. See oli kuulunud ta isale, Morrisele. Ta silmitses seda kahtlevalt. Tõenäoliselt polnud keegi seda kasutanud sellest ajast saadik, mil isa selle aastakümneid tagasi ostis, siis, kui ta mõned aastad läänes elas, ning kõik selle, mida Miriam jahipüssidest teadis, võinuks postmargi ühele küljele väga suurte tähtedega kirja panna – kuid revolvri kasutamist oli Morris talle poolvägisi ise õpetanud.

      Kahe aasta eest oli ta Ilmajaama raha eest käinud tõsisel tööstusspionaaži tehnikaid tutvustaval kursusel ning nüüd meenusid talle seal kuuldud targad sõnad: Teie olete ajakirjanikud ja need teised on analüütikud. Kumbki teist pole võmm, kumbki teist ei tee midagi sellist, mis vääriks eluga riskimist, seega vältige konfliktide laienemist. Tulirelvad kipuvad muutma konflikte letaalseks. Nii et hoidke need oma ametialasest tegevusest võimalikult kaugel!

      „Jahipüss mitte,” mõtiskles ta. „Aga. Hmm. Revolver.” Ma pean lõpetama endaga rääkimise, otsustas ta.

      „Kas ma tõesti arvan, et nad järgnevad mulle siia?” küsis ta rikkis külmkapilt, mis talle midagi taipamata vastu vahtis. „Nägin ma seda kõike ainult unes?”

      Keldrist üles roninud, haaras ta laualt nahkköites märkmiku ja valas endale veel klaasi apelsinimahla. On aeg tegeleda reaalse maailmaga, ütles ta endale. Ta läks esikusse ja vajutas automaatvastaja nupule. Lint liikus uuematelt teadetelt vanemate poole.

      „Miriam? Andy siin. Kuule, üks väike lind laulis mulle eile juhtunust ja ma arvan, et see on inetu. Ma üksikasju ei tea, aga ma tahtsin öelda, kui sa tahad vabakutselisena meile midagi teha, siis helista. Räägime sellest, eks? Näeme.”

      Andy oli nooremtoimetaja konkureerivas tehnoloogiauudiste ajakirjas. Automaatvastajaga rääkides oli ta hääl robotlikult kange ja kohmakas, üldse mitte nagu normaalsel inimesel. Ometi andis selle kuulmine Miriamile väikese õnnekillu, peaaegu eheda rõõmutunde. Keegi hoolis, keegi ei jäänud uskuma Joe Dixoni õelaid valesid. See lurjus on mulle naha vahele pääsenud, imestas Miriam ja kergendustunnet asendas vihasähvatus selle pärast, kuidas teda oli koheldud.

      Järgmine teade oli Paulette’ilt. Miriam tõmbus pingule.

      „Miriam, armas, räägime. Ma ei taha surnud sitta rehitseda, aga on mõned asjad, mis mul oleks vaja oma peas paika saada. Kas ma võin läbi tulla?”

      Ta vajutas pausile. Paulette’i hääl kõlas väga murelikult. See oli Miriamile nagu pang külma vett selga. Mina tegin seda. Minu pärast vallandati meid mõlemaid, tuli mõte, ja põlved läksid pehmeks. Siis mõtles ta: pea kinni. Mina ei vallandanud kedagi! See häälestas ta jälle vihalainele, aga jättis tunded siiski ebakindlaks. Varem või hiljem peab ta Pauliega rääkima. Varem või…

      Ta lülitas automaatvastaja jälle käima.

      Kostis rasket nohisemist ja siis: „Lits. Me teame, kus sa elad. Kuulsime sinust meie ühiselt sõbralt Joelt. Hoia oma nina meie asjadest eemal või muidu sa, raisk, veel kahetsed…” Klõps.

      Silmad pärani, pöördus ta üle õla vaatama. Aga õu oli tühi ja eesuks lukus.

      „Värdjad,” turtsatas ta.

      Aga helistaja numbrit telefon ei näidanud ja tõenäoliselt ei piisaks sellest kõnest ka politsei huvi äratamiseks. Eriti kui Joe käsilased Ilmajaamast alustavad võltsitud logifailidega muda loopimist – soovi korral võiksid nad temast ka terroristi teha. Hetkeks muutus raev lausa pimestavaks. Ta sundis end mitte hingeldama, vaid tagasi reetliku, mürgise automaatvastaja juurde istuma.

      „Mind minu enda kodus ähvardama, jah? Perse!”

      Olukorra tõsidus hakkas talle alles nüüd kohale jõudma.

      „Peaks hakkama püstolit padja all hoidma,” pomises ta endamisi. „Värdjad.” Näis, et ta raev paneb vastasseina kergelt tukslema. Ta tundis, kuidas sõrmed tahtmatult rusikasse tõmbusid. „Värdjad.” Ta tööst ilmajätmisest ja tema reputatsiooni määrimisest oli neile veel vähe, jah? Ta veel näitab neile…

      …midagi.

      Minuti pärast oli ta juba sedavõrd rahunenud, et söandas mõelda järgmistele automaatvastajasse jäetud teadetele. Oli küll raske sundida end nupule vajutama. Kuid järgmine teade polnud ähvardus, pigem vastupidi.

      „Miriam, ma olen Steve Sõnumitoojast. Kuulsin uudist. Võta ühendust.”

      Ta vajutas jälle pausinupule ja sel korral kritseldas enda jaoks üles paar sõna. Steve polnud lobamokk nagu Andy, Steve kohtles sõnu nagu dollareid. Ja ta ei hakkaks helistama, kui see ei tähendaks tööd, olgu või vabakutselise tööd. Aasta eest oli ta püüdnud Miriamit üle osta, pakkunud suuremat palka ja kõrgemat positsiooni. Siis oli ta oma võimalusi ja nende oodatavat arengut kaaludes ära öelnud. Nüüd oli tal põhjust seda kahetseda.

      Sellega said teated ka otsa ja ta surus nii kõvasti kustutusnupule, et tegi sõrmele haiget. Kaks toimetajat tööst rääkimas, endine kolleeg, kes tahtis toimunust lobiseda – ja üks tapmisähvardus. See ei kao iseenesest, mõistis ta. Ma olen kaelani sees. Järgnes süümetorge: Ja Paulie samuti. Ma pean temaga rääkima. Ja lootuskiir: Arvestades, et ma olen töötu, on mul ikka päris palju pakkumisi. Järeldus: Ma peaksin toime tulema, kui mul õnnestub lolliks minemist vältida.

      Elutuba tundus sõbralikumana kui toolita jäänud urg, mille laial klaasuksel voolasid tinasest taevast langevad vihmajoad. Miriam läks sinna, kaalus, kas teha kaminasse tuli, vajus aga hoopis sohvale. Hirm, viha ja pinge olid suurema osa ta energiast ära kulutanud. Ta avas märkmiku, pööras ette puhta lehe ja hakkas kirjutama.

      MA VAJAN TÖÖD

      Helista Andyle ja Steve’ile. Ütle, et sobib. Võta neilt teemad. Küsi kakssada dollarit artiklist. Ära unusta majalaenu makseid.

      MA LÄHEN HULLUKS

      Või siis mitte. Skisofreenia see ei ole. Ma ei kuule hääli, seinad ei lähe pehmeks ja keegi ei sihi mind orbitaaljaamast mõistust mõjutava laseriga. Kõik on korras, peale selle, et mul oli veider hulkumiselamus ja tool on kadunud.

      KAS KEEGI SOKUTAS MULLE MIDAGI?

      Ära aja jama – kes võinuks seda teha? Iris? Võimalik, et nad Morrisega kasutasid nooruses mingeid aineid, aga ta lihtsalt ei teeks minuga niiviisi. Joe Dixon on kuritegelike