Priius, kallis anne. Elu ja surm vabadussõja kõige raskemal ajal. Alo Lõhmus

tegevuseta ja, nagu eestlastele tundub, nähtavasti ei mõtlegi „Narva poole liikuda, et takistada vaenlase edasitungi.”

      Külmetavad eestlased ronivad sooja otsides reisirongi, kuid lüüakse sealt sakslaste poolt peagi välja. „Teufel’id, geh weg ja heraus17 aina lendasid. Noh, „heraus” siis „heraus” – ei ole midagi teha, pole muud kui anna sakstele ruumi,” kirjeldab Mirbach. „Korjasime oma kodinad kokku ja ronisime kui tigud saksa fritsusi oma keeles siunates vagunist välja. Oleks nad põrgulised tuledki maha põlema jätnud, mille ümber nad varemalt soendasid, viimastele oli vett peale kallatud ja ära kustutatud. Läks hulga aega, enne kui saime suure vaevaga süüdata lõkke.”

      Jõhvi alevisse jõuab ka Tallinna Gustav Adolfi Gümnaasiumi 6. klassi õpilane Roman Müllerstein, kes on kaitseliitlasena samuti Narva rindele saadetud. Koos kaaslastega oli ta Narva lahingu ajal pidanud valvet Narva jõe Eesti-poolsel kaldal asuva Kulgu sadama ümbruses, kus paiknesid Saksa vägede positsioonid. Taandumise segaduses jääb Müllerstein kaaslastest maha ning leiab alles Jõhvis üles Tallinna kooliõpilaste kuulipildurite komando, kelle juurde ta jääbki.

      Kuna kõik näivad Tallinna suunas põgenevat, hakkavad kiiret kojujõudmist nõudma ka kuulipildurid. Milleks just meie peame siia jääma, nurisevad koolipoisid. Seda satub kuulma 4. polgu lipnik Adolf Johannes, kes käsutab poisid rivvi ning küsib neilt, endal käsi nagaanipäral, kas tal on tegu väejooksikute või kaitseliitlastega.

      „Oleme vabatahtlikud kaitseliitlased!” vastavad poisid. „Hästi!” kuulutab Johannes. „Praegusest momendist peale kuulute 4. polgu koosseisu. On kellelgi midagi öelda?”

      Nii saab Müllersteinist 4. polgu kuulipildurite komando liige. Tallinna taandumise asemel suundub komando taas Narva poole, vastu pealetungivale vaenlasele.

      Viimase edu aga jätkub. 29. novembril kuulutatakse Narvas välja uus sotsialistlik nõukogude marionettvabariik, Eesti Töörahva Kommuun.

*

      NARVA KOMMERTSKOOLI ÕPETAJA V. NEUMANNI PÄEVARAAMAT ELUST NARVAS ENAMLASTE AJAL 18

      29. november. Kõik nagu unes… Vabriku väravatel kaks punast lippu; igal pool vene sõdurid, töölised; igal pool see võõraks jäänud sõna „tovaristsh”. Kiirelt sõidab mööda sõjaväe moonavoor; kaks lõbusat sõdurit kõrval pooljoostes: üks närib leiba, teine lõikab suure noaga juustu. Rahvahulk liigub raudsilla suunas – sild on õhku lastud, lasub Narva jões, must, kole, õudne; väike sild on terve, kuid üle ma ei saa: vene sõdur püssiga ees. Veel eile seisis siin sakslane; nii mõnigi kord ajasime temaga juttu, ta kõneles omast kodust, vanematest ja kaebas, et tal siin igav, et igatseb kodu järele…

      30. november. Hommikul vabriku vile – tööle! Töölised on palju kainemad, kui neid endale ette kujutasin. Pääsesin üle silla linna; imelikuna tundub see lõhutud sild, imelikuna see sõdur, kes jaotab kõigile maksuta „Krasnaja Gazetat”. Linn on kui muutunud, lõhnab Venemaa järele: vene näod, vene keel, palju madruseid, sõdureid ja töölisi. Palju punast värvi – punased lindid, märgid, lipud. Seintel Narva sõjanõukogu päevakäsk nr.1 Daumanni allkirjaga (Daumann oli kevadel Narva Täidesaatva komitee esimehees19). Kõrvuti kuulutus: Eesti Ajutise Valitsuse komissari Schulbachi20 teadaanne, et hädaoht on möödunud. Hädaoht on möödunud?! Instinktiivselt otsustasin midagi tagavaraks osta, läksin poodi. „Pole enam midagi, juba eile kõik müüdud.” „Algab,” mõtlesin. Seesama teises, kolmandas poes. Turg tühi, ainult ühe vankri juures peetakse lahingut sealiha pärast; sõim, kõiki valdab metsik soov midagi osta, sest homme pole enam midagi saada… Sõdurid tormavad suhkru ja maiustuste peale – Peterburis pole neid saada: viskavad kompvekite eest sajad „kerenskid” välja. Nende palk on ju 250 rubla kuus koos söögi ja muu varustusega. /…/ Läksin raekotta revolutsiooni komitee sillaloa järele. Raekoja tornis punane lipp. Eesruumis palju rahvast; võre taga üliõpilane, see on ju minu tuttav, seltsimees Oskar. Ta on väga rõõmus, veidi uhke, kuid äärmiselt lahke. „Jaa, tööd olevat palju, väga palju… Sillaluba? Kahjuks luba anda ei saa, load antakse komandatuuris; komandatuur asub „Peterburi” võõrastemajas. Surub kätt, naeratab – ta on ikka endine Oskar… Komandatuuris keegi mitte midagi ei tea. „Sild? Missugune sild?” Korrapidaja sõdur pilgutab abitult silmi, sillast ta küll midagi ei tea… Tükk aega rabelen sõdurite keskel, viimaks saan siiski teada, et luba nõutakse ainult kella 6 õhtul kuni kella 6 hommikul. Tänuks ostsin sõdurilt „Pravda”

      40 kopika eest. Tänaval kohtasin sõjaväe arsti G. Tartust – kõneles palju Peterburi elust, ta oleks ammu punasest armeest põgenenud, kuid naine on Peterburis ning enamlased arreteeriks ta siis tingimata.

      Nägin tuttavat diakonit erariides, lühikeseks lõigatud juustega: silmad rahutud, hirmunud… /…/

      1. detsember. Hommik. Valge, puhas lumi. Hea ja rahulik… Kojanaine Natalja (venelane) jutustas, et kõik „pühalik seisus” olla arreteeritud („sa nemetskuju slushbu” – Saksa teenistuse pärast). Hiljem otsustatakse, keda vabastada või keda maha lasta. „Täna juba jumalateenistust polnud,” lisas ta juurde. Natalja on venelane ja rõõmustas, et „naschi prischli” (meie omad tulid); ta on muidugi enamlane – kuid kuidas saab läbi ilma kirikuta, preestrita?! Ja Natalja on mures…

      2. detsember. Sõdurite pidu vabriku koolis. „Homme läheme liinile, täna tahame veel tantsida…” Ja nad tantsivad. Kaugelt kostavad suurtüki paugud, need on rasked suurtükid. „Korraga aga lasevad seal inglased?” mõtlen. Leiva nael maksab juba 5 rubla.

      3. detsember. Maetakse Narva valdamise juures langenuid. Sula. Muda ja lörts. Taevas on tume, hall. Sõjaväe muusika. Punased puusärgid – üks, teine, kolmas… lõpmatult. Sõdurite read. Punased lipud. Töölised, jälle punased lipud. Seisan kino „Illusioon” ees ja kaua liigub minust mööda see sünge rong. Linnas läbiotsimised, arreteerimised. Tänavatel mustus, lõhutud aknad, läbilastud seinad… ja ajalehtedes telegrammid ilmarevolutsioonist ja võitudest kõigil väerindadel… Vaatasin üle omad toidu tagavarad. Kaheks nädalaks jätkub. Aga siis?

      4. detsember. Kommertskoolis algas töö, kuid töötasid vaid neli klassi ja millises koosseisus! 4. ja 5. klassis mõlemis 9 last… Oli siiski kolm tundi. Õpetajatest on kolm põgenenud, üks surnud, üks haige, üks kadunud. Ober-Ost’i rahakurss on kindlaks määratud: Ober-Ost rubla eest makstakse üks vene rubla; rahulolematus suur. Vabriku teed mööda liiguvad pikad voorid – sõjaväe ja sõjapõgenike omad, kes nüüd Venemaalt tagasi tulevad. Kevadel põgenesid nad sakslaste eest… Tee on porine, pea läbipääsmatu…

      5. detsember. Meie juhataja käis hariduskomissari juures: 1. jaanuarini jääb õpetus endiseks, palka meile aga esialgu ei maksta. Vene gümnaasiumi õpetajad said palga novembri kuu eest kätte: pommitamise päeval olla Schulbach toonud 8000 rubla. „Kas asi siis nii tõsine?” küsiti temalt. „Seda küll mitte, kuid parem siiski raha välja maksta.” Samal õhtul anti Narva ära. Linnas võetakse Ober-Ost raha poole hinnaga vastu, vabriku rajoonides on saksa raha kurss veel endine.

      6. detsember. Frondilt mitmesugused kuulujutud, ühed räägivad, et punased sealpool Vaivarat, teised, et sakslased olevat pealetungimas, kolmandad, mis täiesti uskumata, et sakslased ainult 12 versta Narvast. Kõneleja miitingul (miitinguid korraldatakse linnaplatsil raekoja ees) nimetas seisukorda frondil eriliselt heaks. Frondi seljataga on aga nälg. Turul ainult kollased vorstid hobuselihast. Neid ostavad suurel hulgal sõdurid. Koolis oli uus hariduskomissar seltsimees Vallner21. Pealtnäha päris korralik härra. Tuli klassi (mul oli vene keele tund), küsis, kas õpetame uue või vana kirjaviisi järele, surus kätt, nimetas mind seltsimeheks ja läks.

      Ajutine Valitsus Tallinnas olla kõiki kuni50-aastased mehed mobiliseerinud. On see luule või tõsi? Igatahes kuuldus öösel ja hommikul laskmine. Pantvangidena istuvad

17

Kurat, välja, minge minema (saksa k.)

18

ERA.2124.3.840. Valter Neumann, Narva gümnaasiumiõpetaja, arreteeriti koos abikaasa Mariega 22.06.1941. Pääses tänu sakslaste õhurünnakule 15. juulil Narva jaamas vangivagunist põgenema. Pärast sõda elas Kanadas.

19

Lätlane Ansis Daumanis (1885–1920) oli Narva Sõja-Revolutsioonikomitee esimees 1917 oktoobrist ja Tööliste Saadikute Nõukogu esimees 1918, Nõukogude 6. laskurdiviisi sõjakomissar maist detsembrini 1918, edasi juhtivatel kohtadel Nõukogude Läti armeegrupis ja armees. Langes Nõukogude Vene–Poola sõjas diviisikomandörina.

20

Ajakirjanik, poliitik ja ajaloolane Arnold Paul Schulbach (alates 1935. aastast Süvalep, eluaastad 1888–1968) oli 1918. aasta novembris Eesti Ajutise Valitsuse usaldusisik Narvas. Võitles vabatahtlikuna Vabadussõjas (mereväe dessantrood, 1. jalaväepolk).

21

Artur Vallner (1887–1939), Eesti Töörahva Kommuuni kultuuri ja hariduse valitsuse juhataja.