Priius, kallis anne. Elu ja surm vabadussõja kõige raskemal ajal. Alo Lõhmus

vabatahtliku mobilisatsiooniga sõjaväkke tulnud meest, näevad aga välja lausa armetud: kõigil pole üleriideidki, mõnel vahivad varbad saabastest välja. Enne rongi teele asumist püüavad ohvitserid neile veidigi paremaid kehakatteid muretseda, sest ilm on külm ja „korralikult rõivastatud kaitseliitlastel olnuks veidi piinlikki marssida läbi tänavate närudes kaasvõitlejate kõrval, kes nähtavasti lootsid riiklikule varustusele,” märgib Järv oma mälestustes. Ajutise Valitsuse poolt 16. novembril välja kuulutatud vabatahtlik mobilisatsioon tõi oodatud 25 000 võitleja asemel kokku vaid 800 meest.4 Seetõttu tulebki piirile paisata kaitseliitlasi, sh keskkoolide vanemate klasside õpilasi. Virumaal kuulutatakse 24. novembril välja üldmobilisatsioon ja sõja alguseks suudetakse veel umbes 700 meest mobiliseerida.

      Ahju puudumise tõttu kohutavalt külma kaubavaguni põrandal süüdatakse üksik küünal ning kui kell pool üks öösel rong liikumist alustab, kõlab poiste suust „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm.” Hümnile järgnevad vähem pidulikud laulud ja siis juba lööklauludki. Pikapeale sigineb vestlus ees ootava Narva tundmatutest oludest. Külm ei lase peaaegu kellelgi magada, korraks annab poistele sooja vaid vintpüsside ja padrunikastide rongile laadimine Rakvere jaamas.

      „Paar jaama enne Narvat seisis ühe jaama juures trobikond Saksa sõdureid, kusjuures üks neist, viibanud pöidlaga Narva poole, tõmbas käega oma kõri juurest läbi, soovides oma liigutusega koolipoisse hirmutada, et Narvas „bolševikud” teevad meid nupu võrra lühemaks. Sakslase toores žest lõbusate poiste tuju siiski ei suutnud häirida,” kirjutab Järv.

      Saksa sõduri žest on aga väga kõnekas, sest ta teab, et Narva on otsustatud maha jätta. 27. novembril alustavadki sakslased Narvast lahkumist. Valveposte rindel hakatakse juba päev varem osaliselt mehitama Eesti sõduritega.

      27. novembri pärastlõunal tutvustab eesliinil seisva Saksa 405. jalaväerügemendi I pataljoni 2. kompanii ülem leitnant Köler Eesti ohvitsere Saksa kaitsesüsteemidega Jaanilinnas ning õpetab neile Saksa kuulipildujate kasutamist. (Suuremat osa oma raskerelvadest sakslased eestlastele siiski üle ei anna, need võetakse taandumisel kaasa või hävitatakse. Saksa relvalaost eraldatakse Narva kaitseliitlastele 200 jaapani vintpüssi. Ülejäänud relvalaos olnud tuhanded vintpüssid ja muud kergemad relvad antakse eestlastele üle alles lahingupäeval, mil neid ei ole enam võimalik kasutusele võtta ega ka evakueerida.) Vabadussõja alguses seisavad formeeritava 4. Eesti rahvaväe polgu ja Kaitseliidu koosseisus Narva kaitsel umbes 800 ebaühtlase väljaõppe ja kehva varustusega eesti meest kõigest kolme kuulipildujaga. Need pole veel väeosad, vaid pigem relvastatud meeste salgad, kuigi tegutsevad ohvitseride juhtimisel. Lisaks narvakatele ja tallinlastele on kaitseliitlasi saabunud ka Vaivarast ja mujalt Virumaalt. Põhijõu moodustavad Narvas ja selle ümbruses aga lahkuma kibelevad 1600 Saksa sõdurit 63 kuulipildujaga, 12 miinipildujaga ja 8 kergekahuriga. Neid asuvad peagi ründama Nõukogude Venemaa Punaarmee 6. laskurdiviisi Jamburgi kolonni üksused koos neile juurde antud Eesti punaste kütipolkude (2. Viljandi ja 3. (15.) Tartu kommunistlik kütipolk5) ja suurtükipatareide, Balti laevastiku meremeeste dessantsalga ja marsipataljoni ning piirivalvuritega – kokku ligi 5000 meest. Punastel on kasutada 92 kuulipildujat ja 10 välisuurtükki, lisaks koguni 1 soomusrong, 2 soomusautot ja 3 sõjalaeva.

      Järv istub 27. novembri õhtul kaitseliitlastele ja 4. jalaväepolgu sõduritele ulualuseks määratud viletsavõitu Vestervalli kasarmus, kui korraga kustub elektrivalgus. Ohvitserid seletavad seda küll piiril asuvate elektritõkete käivitamisega, kuid poisid aimavad sõja lähenemist. Peagi kutsutakse 50 kaitseliitlast, nende seas ka Järv, eesliinile, et asendada kaevikuist juba tagasi tõmbuvaid sakslasi.

      „Hilissügiseselt sünget ja tumedat taevalaotust valgustasid järjekindlalt raketid. Huvitavat vaatepilti pakkusid Narva linna kindluste tornide siluetid,” meenutab Järv seda rindeleminekut. „Koolipoisid tahtsid marssimise ajal lüüa lahti vägeva laulu, mida aga ohvitserid ei lubanud, sest see häiriks Narva elanikkonda. Laulukeeld tegi mitmetele viha ja nii võis kuulda mõnegi kaitseliitlase suust umbes sarnaseid väljendusi: „Meid talutatakse kui tapatalli. Isegi laulda ei lasta.””

      Ühes peatuskohas jagatakse mehed rühmadesse (igas kümme kaitseliitlast ja üks Eesti ohvitser) ning rühm, kuhu kuuluvad Helmut Järv, Arthur Anderson, Aksel Toom, Martin Erik jt., liigub edasi rinde poole tormilaternaga varustatud Saksa sõduri saatel. Kella kaheksaks õhtul jõutakse ühte piiriäärsesse majakesse, mis asub Narva jõest, Jaanilinnast ja vanast Oudova maanteest ida pool. Majakest oma baasina kasutavad Saksa sõdurid tervitavad uustulnukaid sõbralikult.

      „Oli neid aga vähe siia alles jäänud – ei olnud kümmet meestki,” imestab Järv. Üks vanem Saksa sõdur hakkab külaliste tarvis ahju kütma toas, mis on kodumaale lahkunud sakslastest just tühjaks jäänud (eestlastele on nad päranduseks jätnud kolm raudkiivrit, vormikuue ja püksid). Kas kogemata või meelega viskab see lahke sõdur ühes muu prahiga ahju ka mõned padrunid. Kui need suure kärakaga lõhkevad, ehmatavad Eesti koolipoisid kõvasti ning vanad Saksa rindehundid saavad suutäie naerda.

      Narva kooliõpilased Pärn, Bergmann, Pajo, Väli, Grasmandorf Viru vabatahtlike roodus Vasknarvas veebruaris 1919.

      Kui sakslaste järjekordne vahetus traattõkete juurde valvepostile läheb, ühinevad nendega juba kaks eesti koolipoissi.

      Paar tundi pärast keskööd tuleb Järve kord tugevate traattõkete juurde postile asuda. Ilm on vaikne, helgiheitjad kammivad rindejoont ja valgustusraketid susisevad õhku. „Just nagu illuminatsioon enne suurt karnevali,” mõtleb Järv. Kell 4.30 saabub ta vahetusest õnnelikult tagasi ning heidab puhkama, kuid puhkusest ei tule midagi välja. Ootamatult sajab majakesse sisse üks Saksa leitnant ja teatab punaste pealetungi algusest.

      „Alustanud umbes kahekümnemehelise eesti-saksa salgaga liikumist kaitsejoonele, käis äkitselt kahuri kõmakas ja sähvatas punaste poolsel horisondil lai punane tulekuma, tähistades Narva tulistamise algust. Nägime seega esimese Vabadussõjas punaste poolt lastud mürsu helki. Kell oli 5.30,” kirjutab Järv oma sõjamälestustes.

      Mitmed majad Jaanilinnas süttivad peagi mürsutabamustest. Saksa suurtükipatareid vastavad alles paari tunni pärast, ehkki sakslased on telefoniluure kaudu enamlaste rünnakuplaanist tegelikult teadlikud. Lisaks tavalaskemoonale saadavad Saksa suurtükid Vene poolele aga ka gaasimürske.

      Esimesed suurtükipaugud äratavad nii Voldemar Mirbachi kui ka Ado Mäeoru, teise Narva poisi, kes oli astunud piirilinnas kiiruga formeeritavasse 4. Eesti rahvaväe polku. Mäeorg tõmbab kiiresti jalga hiljuti ettenägelikult ostetud uued säärsaapad ja tõttab kodust, kus ta kohaliku mehena ööbis, polgu kasarmusse Narvas Vestervalli tänaval. Sealt suundub ta koos 40-mehelise salgaga kapten Peeter Vaga6 juhtimisel Jaanilinna poole, kust juba kostab püssiraginat.

      „Hermanni kindluse kohal, natukene maad siinpool puusilda, jooksis meile järgi üks Saksa ohvitser, kes teatas, et Kreenholmis punased tulistavad Saksa patareid, mis asus Joala väljal, ja palus sinna abiks tulla,” on Mäeorg hiljem sündmuste käiku kirjeldanud.7 Salk suundubki juhatatud kohta, kus näeb pealetungivat vastase ahelikku.

      „Siis lõime püssid korralikult paukuma. Minu seljataha ilmusid kusagilt ka Saksa sõdurid ühe raskekuulipildujaga, kes ka kohe tule avasid vaenlase aheliku pihta,” kõlab Mäeoru talletatud kirjeldus Vabadussõja esimesest lahingust – Joala lahingust. „Seda aega kasutas Saksa patarei ja pööras torud aheliku poole. Lähedase maa tõttu oli ka patarei tuli üsna tabav. Nähes vaenlase paanikat, tormasime kraavist välja, püstijalu tulistades vahetevahel ja vaenlane oli lõpulikult löödud.”

      Punased tungivad Narvale peale nimelt kolmest suunast. Nende peaväed alustavad kell 6.30 kahel pool Jamburgi kiviteed demonstratiivset frontaalrünnakut Jaanilinna suunas, kuid takerduvad peamiselt Saksa vägede automaatrelvade täpse tule tõttu. Punaste jalavägi ja meremeeste marsipataljon hõivavad põhjas Popovka küla ja püüavad seal umbes kell 11 jõge ületada, kuid lüüakse suurtükitulega tagasi. Samal ajal on aga 2. Viljandi

4

Rahvaväkke astus lisaks ohvitsere ja vabatahtlikke ka väljaspool rahvaväe komisjone, kuni 600–700 meest.

5

Nõukogude allikates on Tartu Eesti kommunistlik kütipolk erinevate numbritega: 3. ja 15.

6

Peeter Vaga (1892–1944), staabikapten, 4. jalaväepolgu ohvitser, teenis 1940. a-ni Eesti kaitseväes, 1934. a-st major. Arreteeriti 14. juunil 1941 Narvas, mõisteti 1944. a. 10 aastaks vangi, suri SevuralLagis (Sosvas) 17. juunil 1944.

7

ERA.2124.3.800