Priius, kallis anne. Elu ja surm vabadussõja kõige raskemal ajal. Alo Lõhmus

ja eestlastel kella poole kaheteistkümneks tagasi lüüa. Narva saatuse otsustab aga kell 12.30 Narva-Jõesuus laevadelt maandatud eesti ja soome punamadruste dessant, mis sunnib sakslasi kiirustades Narvast lahkuma.

      Viljandi kütipolk on juba 26. novembri õhtul rongiga Jamburgist Komarovka külani sõitnud ning sealt jalgsi Narva jõeni rännanud. Osa 14-kilomeetrisest teekonnast tuleb meestel läbida poolkülmunud soos kohati lausa põlvini vees kahlates. Seetõttu ei jõuagi 360-meheline polgu lahingüksus8 ettenähtud ajaks eesmärgile ning punaste staap Jamburgis lükkab kogu algselt 27. novembriks kavandatud Narva ründamise edasi 28. novembri hommikuks.

      Viimaks Narva jõeni sumanud, kuivatab Viljandi kütipolk end Pljussa jõe silla ümbruses asuvates taludes ning hangib seitsme kilomeetri kauguselt Nisõ külast endale paadid. Nende abil saabutakse 28. novembri hommikul kell 6 viimaks Narva jõe läänekaldale.

      Kulgu asulast lõuna pool metsavahimajas valvav kaheksaliikmeline Saksa-Eesti vahipost märkab umbes kella poole viie paiku jõel Piimanina kandis vilkuvaid tulesid ning läkitab teate sellest 4. polgu II pataljoni ülemale Paul Kunnusele.9 Viimane saadab asja uurima viiest eestlasest ja viiest sakslasest koosneva luurepatrulli. Kuid veel enne selle sihile jõudmist jõuavad metsavahimajakeseni Viljandi punakütid ja ründavad seda. Kaks Saksa sõdurit tapetakse, ülejäänud vahtkond pääseb põgenema.

      Kunnuse saadetud luurajad satuvad enamlastega tulevahetusse ja sunnivad nad taanduma, kuid ei hakka nende edasist liikumist jälgima. Luurajad isegi ei teata vaenlase üle jõe tulekust 4. polgu juhtkonnale.

      Kokkupõrke tõttu pööravad punased aga otseteelt Narva suunas kõrvale ja jõuavad peagi Paemurru metsa. Sealt avaneb küttidele vaade Saksa kahesuurtükilisele patareile, mis pahaaimamatult metsaäärsel Joala väljal töötab ning Jaanilinnataguseid enamlasi pommitab. „Linnas olid tulekahjud,” kirjeldab nähtut kütipolgu liige Aleks Jea oma mälestustes.10 „Kuuldus püssi- ning kuulipildujate pragin. Meeleolu oli ülisõjakas. Sm. Sihveri korraldusel oli esimene pataljon juba ahelikus ning liikus üle Joa välja linna poole. Teine pataljon, kes veel tervelt kohal polnud, jäi reservi, tiibade kaitseks. Julgelt lähenes esimene kommunistide-viljandlaste ahelik Narvale.”

      Punakütid hakkavad metsast Saksa patarei pihta tulistama, samal ajal avatakse sakslaste pihta tuli ka Kreenholmi vabrikutööliste elumajadest. Kaks Saksa suurtükiväelast saab surma ja patarei katkestab tulistamise. Sakslased viskavad mõned granaadid Kreenholmi elumajadesse ning see lõpetab sealt lähtunud tulistamise, kuid tuli metsast jätkub, varsti algab ka punaküttide pealetung. Suurtükipatarei meeskond manööverdab end kiiresti uue vastase vastu ja kutsub telefonitsi linnast abijõude. Vasturünnakule läheb 92 meest (neist 60 eestlast) ning ohtlik pealetung õnnestub Saksa kuulipildujate ja suurtükkide toel tagasi lüüa. Niisiis lõpeb Vabadussõja esimene lahing võiduga: vastane kaotab ainuüksi surnutena 94 meest. Eesti väed kaotavad hukkununa reamees Hintsi, leitnant Georg Leets11 saab haavata.

      „Vaenlane jättis maha mitu rasket kuulipildujat (minu teada viis), hulga surnuid, haavatuid ja ka neid, kes põgeneda enam ei jõudnud. Vangilangenud, olgu siis haavatud või mitte, lasti kõik kohapeal sakslaste poolt maha. Oli ka meie meeste hulgas mitmeid, kes sellest lõbu tundsid ja haavatuid maha põmmutasid,” meenutab Mäeorg esimest kokkupuudet sõja tõelise palgega. Hukkunute seas on ka punaste polkude üks peamisi organisaatoreid, Eesti Kütiväe Sõjaväelaste Nõukogu esimees Jaan Sihver.

      Sel ajal kui osa mehi jääb surnukehi revideerima, „soomust” tegema ja langenute relvi kokku korjama, liigub teine osa kapten Vaga juhtimisel metsani, et takistada seal vaenlase koondumist. Metsaäärsest küttepuude hoovist avastatakse üks haavatud punaväelane, kes osutub kapten Vaga koolivennaks. Ta saadetakse hobusel Kreenholmi haigemajja.

      Pärast edukat lahingut hakkab Mäeorg koos kaaslastega Narva tagasi liikuma. „Tee peal kahaneb veelgi meie salgakene – lähevad koduseid vaatama ja sinna jäävadki,” jätkab Mäeorg oma mälestustes. „Möödume lahingukaaslase Adolf Raimi korterist, ta tahab ka omakseid minna vaatama ja kutsub ka meid sisse. /…/ Korteris leiame eest Adolfi tädipoja, kes on haavatud ja kes sõdis punaste pool, keda ka mina väga hästi tunnen. Seletab, kuidas tema Joala väljal haavata saanud, kuidas tema kõrvaltänavaid mööda seia tuli ja kuidas nende polk Jamburgist mööda metsi Plüssa12 ja sealt üle Narva jõe ning mööda metsi Joala väljale jõudnud. Seal ka siis kuuleme sildade õhku laskmisest ja üldisest taganemisest. Pakuvad ka süüa, aga isu ei ole – saaks aga rutem minema.”

      Sõber jääbki oma vanemate keelitusel koju, Mäeorg aga kiirustab polgule järele ning taandub koos sellega linnast. Nagu ta oma mälestustes nendib, liitusid Raim ja mitmed teised mahajääjaid polguga uuesti siis, kui see poolteise kuu pärast võitjana Narva naasis.

      Voldemar Mirbach satub hommikul samasse lahingusse Narva linna lähedal Paemurru metsa servas. Metsast väljus „3–4 ahelikku hallivati mehi, kes võtsid suuna otse Kreenholmi tööliste kasarmute poole ja umbes sama palju liikusid Uueküla ja raudtee liini suunas,” kirjutab Mirbach.

      „Süda kipitses poistel, sest nad tahtsid vägise pauku teha, kuid sakslased järjest keelasid, ning tähendasid: las „poltshevikud” tulevad lähemale. Aga kus sellega, igaüks tahtis vaenlasele valu anda, panime püssid palge ja avasime tule vaenlase sihis. Pea lõppesid aga padrunid otsa, sest 15 padrunit ei löönud kuigi kauaks ette. Loomulikult tegi paugutamine alguses õppuritele lõbu, aga kui padrunid otsa lõppesid, oli nii mõnelgi poisil nutu võru ümber suu.”

      Eesti koolipoisse hämmastab sakslaste külmaverelisus ja kiretu professionaalsus: „Üks vana habemega sakslane rebis taskust välja suure valge kivikoluga piibu, laadis selle õige külma rahuga, nii kui poleks vaenlast olemaski, tubakat täis, süütas põlema, ootas veel mõne silmapilgu, siis haaras kuulipilduja käepidemest kinni ja samasuguse külma rahuga oma piibust suuri suitsupilvi taeva poole saates avas tule, mis niitis vaenlase ahelikke.”

      Enne lahingut on Eesti poistest palju kogenumad Saksa sõdurid muretud ja ülemeelikudki, vastase esimeste kuulide vilisedes aga seavad nad end laskepositsioonil mugavalt sisse ning alustavad sõjatööd.

      „Tule avamisel sakslaste poolt oli näha, kui mõned vaenlase ahelikust langesid, avanes täieline sõja pilt, püssi ragin aina kasvas. Minu kaasvõitlejad kükitasid augu serva taha ja näha oli, et nende tuju oli täiesti nulli peal, ka mina ise olin pahas meeleolus, sest olime kõik padrunite puudusel tegutsemisvõimetud,” kirjeldab Mirbach. Ta lippab lahinguväljalt linna padruneid tooma, mis ühe voorimehe abiga õnnestubki.

      „Hallivatimehed” hakkavad viimaks taanduma ning see taastab Eesti poiste võitlusvõime lõplikult. Kisades ja tulistades tõusevad nad püsti ja hakkavad vaenlast taga ajama. Eriti suure sõjakusega paistab silma umbes 15-aastane Narva gümnaasiumi õpilane Vjatšeslav Rimski-Korsakov, kes hiljem Rakveres punaste kätte vangi langeb ja 8. jaanuaril oma kodulinnas Narvas „Kreenholmi mustuse augus” maha lastakse.

      Lahing lõpeb millalgi kella 11 ja 12 vahel. „Kreenholmi väli oli surnute ja haavatutega üle külvatud,” meenutab Mirbach. „Mõned laipadest olid päris puruks kistud lõhkevatest käsigranaatidest, mõnedel näod tundmatuseni moonutatud surmaeelsetest krampidest, paljudel puudusid saapad, mille aset täitsid kase tohust punutud viisud, pastlad. Olgugi et alguses olime pööraselt vihased vaenlase peale, kuid nende armetu väljanägemine ajas nii mõnelgi mehel südame haledaks. Näha oli, et nemad üle soo ja raba olivad tulnud, sellest andsid kindla pildi ära jäätanud nartsud jalgade ümber, mida kahetohust pastlate küljest tulevad nöörid kinni hoidsid.”

      Lahingu lõppedes tulevad vaatepilti uudistama ka läheduses asuvate Kreenholmi kasarmute elanikud. „Õppurid tattninad, tööliste vereimejad, mis olete teinud, vaadake oma ohvreid! Kas selleks on teid koolitatud, et töörahvast tappa, timukad niisugused!” sajatavad paljud neist, kuni kaitseliitlased rahva laiali ajavad. „Nii mõnigi pealtvaataja sai kauni müraku püssipäraga mööda konte, kes julges oma küüneviha õppurite külge pookida.”

      Lahingu

8

Viljandi kommunistlikus kütipolgus oli kokku 730 meest, lahingretkes osalesid lahingallüksused: kaks pataljoni ja kuulipildujate komando.

9

Paul Aleksander Kunnus (1888–1942), alamoberst (alampolkovnik), 4. jalaväepolgu 2. pataljoni ülem, hiljem 3. jalaväepolgus, vr i/3 ja ii/3. Teenis kaitseväes kuni 1929. a-ni, arreteeriti 28.04.1941, suri 14.02.1942 vangina Gorki oblastis.

10

Aleksander Jea (1888–1937), 1917. a. oktoobrirevolutsiooni järel Tartus punakaardi ülem, 1918 Viljandi kütipolgu komissar. Jaanuaris 1919 Tartusse saadetud lööksalga üks juht, 1919–20 Eesti kütidiviisi 1. brigaadi komissar, pärast sõda töötas nkvds, represseeriti 1937. Vt. mälestusi teoses „Eesti Punakaart ja Punavägi kodusõjas”. Moskva–Leningrad, 1934.

11

Georg Leets (1896–1975), leitnant, 1918. a. novembrist 1. suurtükiväepolgus 5. patarei ülema abi, hiljem välipatarei nr. 9 ülem ja suurtükiväegrupi ülem, vr i/3 ja ii/3. Pärast sõda teenis edasi suurtükiväes, 1930 kolonel, 1939. a-st suurtükiväe inspektor. Arreteeriti 28.06.1941 Venemaal, oli vangilaagris ja asumisel Norilskis kuni 1957. a-ni.

12

Pljussa jõgi.