Pärsia kirjad. Charles de Montesquieu

d

      MEENUTUSEKS LUGEJALE

      Eesti rahatähtedel figureerivad need kõige suuremad eestlased, nii on ka Prantsuse paberrahadel kõige suuremad prantslased. 200-frangisel pangatähel on Montesquieu näopilt, millest vasakul õigluse jumalanna Themis ning vapp sama jumaluse atribuutikaga – mõõk ja kaalud, nende kohal kolm sõna: L’ESPRIT DES LOIS (Seaduste vaim). See viimane on Montesquieu tähtsaim raamat, mis nägi ilmavalgust 1748. a. ja mõjutas Suure Prantsuse revolutsiooni ajastul konstitutsiooni koostajaid. Ja mis seal salata, ka meie praegune Eesti konstitutsioon on nii või teisiti Montesquieu ideedest mõjutusi saanud.

      Praegushetkel huvitab meid hoopis teine Montesquieu, kuigi jah, valgustusfilosoofina on ta Voltaire’i ja Rousseau kõrval meile ajalootundidest meelde jäänud kui Suure Revolutsiooni eelkäija. Kuid Montesquieu oli ka oivaline kirjanik, salvav satiirik, vaimukas humorist. Publikut naerutada on aga palju raskem kui nutma panna. „Pärsia kirjad“ (Letters persanes, 1721) on satiirižanri põhjapanevamaid teoseid maailmakirjanduses. Just selline Montesquieu on „Europeia“ tegijate huviobjektiks.

      Charles de Secondat, baron de La Brède et de Montesquieu sündis 18. jaanuaril 1689 (seega siis 100 aastat enne Bastille’ vallutamist) oma kodulossis La Brède’is 22 km kaugusel Bordeaux’st. Jõuka aadlikuna polnud tal muud muret kui hästi õppida, mida ta tegi nii kodus kui ka Juilly oratoriaanide ordu kolledžis Pariisi lähedal. 21-aastaselt sai temast Bordeaux’ parlamendi (s.o. kohtu) nõunik, 26-selt sama parlamendi president. Viimast ametikohta pidas Montesquieu 10 aastat, siis müüs ta suurima heameelega selle ametiposti maha ning hakkas maailmaränduriks, et õppida tundma erinevaid maid ja valitsemissüsteeme. See on „Seaduste vaimu“ pikk ettevalmistusperiood. Milline peab siis Montesquieu arvates olema üks õige riik, õige valitseja või riigipea? Tark riigipea on parem kui rumal ja harimatu inimene. Riigi eesmärgiks on tagada inimestele isikuvabadusi igasuguse omavoli vastu. Viimane eesmärk on aga saavutatav siis, kui riigivõim on jaotatud üksteisest sõltumatute, kuid omavahel tihedalt kokkupuutuvate ning üksteist piiravate riigiorganite vahel (seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu lahusus). Seadused, mis riik püstitab, peavad lähtuma mõistusest, kuid ka loodusseadustest, rahva kommetest, unustamata seejuures kliimavööndit, milles üks või teine riik paikneb. Montesquieu märkas ka, et väga kuumas või väga külmas kliimas on inimesed vähem hakkajad kui parasvööndis (geograafiline determinism). Valitsemistüüpe on aga kolm: a) despotism, mis lasub hirmuvalitsusel; b) vabariik, mille toeks on voorus; c) monarhia, mis tugineb aule. Tark ja aus valitseja (valgustatud monarh) on Montesquieu ideaal. Loomulikult on ajaloo vältel kõik rumalad ja ebaausad riigipead Montesquieu teooriat tauninud. Hiljaaegu õpetati ka meie kõrgkoolides, et võimu lahususe idee tulenes Montesquieu ajaloolisest piiratusest?!

      Ka impeeriumide lagunemist pidas Montesquieu loomulikuks nähuks. Selle põhjuste üle arutles ta oma pikemas ajaloolises teoses „Arutlusi roomlaste suuruse ja languse põhjuste üle“ (Considérations sur les causes de la grandeur des Romains et de leur décadence, 1734). Lisagem veel, et suurmees suri Pariisis 10. veebruaril 1755.

      Et aga „Pärsia kirjade“ huumor ja satiir meile mõistetavad oleksid, oleks ehk kohane meenutada ajastut. Louis XIV, valitsenud suurriiki 74 aastat (kauem pole vist üleüldse keegi maailma ajaloos riiki valitsenud), suri kogu Euroopale kergenduseks 1715. a. Troonipärija Louis XV-nda alaealisuse tõttu hakkas riiki juhtima Orléans’i hertsog Philippe, kes armastas luksust, pidusid ja tralli. Ka paberraha sissetooja John Law’ afäär langeb just sellesse ajajärku. Valitseva ringkonna argielu oli üks lõpmatu pillerkaar, õukondlaste vaimsel piiratusel polnud aga põhja ega lage… Nojah, tuleb tuttav ette. Tõepoolest, „Pärsia kirju“ lugedes jääb mulje, et maailm pole mitme sajandi vältel suurt muutunudki. Aga kas siis šedöövritega pole ikka nii? Eks nad seetõttu šedöövrid olegi, et aeg pole suutnud nende sõnumit kahandada ega ähmastada.

      …Kaks noort pärslast saabuvad Euroopasse ja mida nad siin kõik näevad ja kuulevad?!?.. Aga sellest Te loete kohe ise.

Head naeru Teile!Lauri Leesi

      EESSÕNA

      Ma ei pühenda seda raamatut kellelegi ega palu talle ka eestkostet: kui raamat on hea, siis loetakse teda niigi, kui halb, siis mind ei huvita, kas ta leiab lugeja või ei.

      Valisin välja mõned kirjad, et uurida lugejaskonna suhtumist; portfellis on mul neid veel suur hulk ja edaspidi võin nad kõik avalikkuse ette tuua.

      Seda teen ma aga ainult tingimusel, et jään tundmatuks; niipea kui mu nimi teada saadakse, ei ütle ma enam ühtki sõna. Ma tunnen naist, kes kõnnib muidu päris hästi, aga hakkab kohe lonkama, kui keegi teda vaatab. Sellest on küllalt, et mu teosel on puudusi, ja mul ei tarvitse lisaks neile veel omaenese vigu kriitikatule alla seada. Kui teada saadaks, kes ma olen, öeldaks: „Raamat ei ole kooskõlas tema iseloomuga. Ta peaks oma aega millegi parema peale kulutama: see ei ole tõsisele mehele väärikas tegevus.“ Kriitikud ei jäta kunagi kasutamata juhust, et esitada niisuguseid kaalutlusi, sest selleks ei pea liialt mõistust pingutama.

      Pärslased, kes need kirjad on kirjutanud, elasid minuga ühes majas; me viitsime sageli koos aega. Suhtudes minusse nagu inimesse teisest maailmast, ei varjanud nad mu eest midagi. Tõepoolest, nii kaugelt pärit ränduritel ei võinudki saladusi olla. Nad andsid minu kätte enamiku oma kirju; ma kirjutasin nad ümber. Mul õnnestus isegi mõni selline kiri kätte saada, mida nad ise poleks mulle usaldanud – niivõrd riivasid nood pärsia edevust ja kadedust.

      Täidan niisiis ainult tõlkija kohust: kogu mu vaev seisnes selles, et teost meie olustikuga kohandada. Silusin lugeja jaoks aasia keelepruuki nii palju kui suutsin ja säästsin teda arutust hulgast kõrgelennulisist väljendeist, mis oleksid ta surmani ära tüüdanud.

      Ent see pole veel kõik, mis ma lugeja heaks olen teinud. Kärpisin ka pikki meelitusi, mida idamaalased niisama ohtralt kasutavad kui meie, ning jätsin vahele lugematu hulga pisiasju, mis nii halvasti taluvad päevavalgust ja peavad alati kahe sõbra omavaheliseks asjaks jääma.

      Kui kõik need, kes oma kirjavahetuse on avaldanud, oleksid teinud sedasama, poleks nende teostest suurt midagi järele jäänud.

      Mind on pannud sageli imestama see, et pärslased on vahel meie kommete ja tavadega niisama hästi kursis kui mina ise, tunnevad neid pisimate üksikasjadeni ja märkavad seiku, mis paljudel Prantsusmaal reisivatel sakslastel jäävad kindlasti kahe silma vahele. Panen selle pärslaste kauase siinviibimise arvele; pealegi võib asiaat prantslaste kombed ühe aasta jooksul kergemini ära õppida kui prantslane asiaatide kombed mitme aasta jooksul, sest prantslased on samavõrd avameelsed kuivõrd asiaadid kinnised.

      Hea kombe kohaselt tohib iga tõlkija ja isegi kõige barbaarsem kommentaator ehtida oma tõlke või kommentaari algust kiidulauluga originaalile, tõstes esile selle kasulikkust, väärtust ja suurepärasust. Mina ei tee seda üsna mitmel põhjusel, mida pole raske ära arvata. Üks tähtsamaid on, et see oleks äärmiselt tüütu kohas, mis on juba iseenesest äärmiselt tüütu, – eessõnas.

      I KIRI

USBEK OMA SÕBRALE RUSTANILE Isfahani 1

      Olime Kumis2 vaid ühe päeva. Palvetanud kaheteistkümne prohveti esiema, püha neitsi haual3, asusime uuesti teele ja eile, kahekümne viiendal päeval pärast Isfahanist lahkumist, jõudsime Tabrizi4.

      Oleme Ricaga vist esimesed pärslased, keda teadmishimu on pannud kodumaalt lahkuma ja kes usinasti tarkust taga nõudma minnes on lahti öelnud rahuliku elu mõnudest.

      Sündisime õitsvas kuningriigis, aga me ei suutnud leppida, et selle riigi piirid jäävad ühtlasi ka meie teadmiste piiriks ja et kogu meie haridus peab tulema vaid Idast.

      Anna mulle teada, mida meie reisist räägitakse; ainult ära meelita mind: ma ei looda kaugeltki pälvida üldist heakskiitu. Kiri saada Erzurumi5, kus ma mõnda aega peatun.

      Hüvasti, mu kallis Rustan; võid kindel olla, et kusagil laias maailmas on sul olemas minusugune truu sõber.

Tabrizissafarikuu 15. päeval 1711.

1

Pärsia tollane pealinn, praegu linn Iraanis.

2

Pärsia linn Isfahanist põhja pool.

3

Autor ajab segamini kaks Fatimat: Muhamedi tütre, keda kutsuti neitsiks ja kelle järeltulijaiks olid 12 imaami, ning seitsmenda imaami tütre, kelle haud asub Kumis.

4

Linn Pärsia loodeosas.

5

Linn Türgi kirdeosas.