Sinuga üks. Sylvia Day

küll. Ma isegi ei mäletanud, kes selle neetud pildi tegi või kus me sel ajal olime, ja sellel polnud tähtsust.

      „Mida sa loodad, et need fotod tõestavad, Corinne? Me käisime kohtamas. See lõppes. Sina abiellusid ja nüüd ka mina. Sellest pole midagi järel.“

      „Siis miks sa nii ärritud? Sa pole ükskõikne, Gideon.“

      „Ma pole ärritunud. Need panevad mind vaid rohkem hindama seda, mis mul Evaga on. Ja teadmine, et need teevad talle kindlasti põrgulikult haiget, ei pane mind minevikku sentimentaalselt vaatama. See on meie lõplik hüvastijätt, Corinne.“ Ma vaatasin talle silma, tehes kindlaks, et ta nägi mu otsust. „Kui sa tuled siia tagasi, siis ei lase turvamehed sind läbi.“

      „Ma ei tule tagasi. Sa pead …“

      Scott helistas ja ma võtsin telefoni. „Jah?“

      „Preili Tramell on sinu juurde.“

      Ma kummardusin jälle üle laua, vajutades nuppu, mis avas uksed. Hetk hiljem kõndis Eva sisse.

      Kas kunagi tuleb päev, kui ma näen teda ja maa mu jalge all ei liigu?

      Ta seisatas järsku, andes mulle võimaluse vaatepilti nautida.

      Eva oli loomulik blond, heledad salgud raamisid habrast nägu ja rõhutasid tormihalle silmi, millesse ma võisin tundide kaupa vaadata – ja olingi vaadanud. Ta oli väikest kasvu, kuid ohtlikult kurvikas, tema keha oli isuäratavalt pehme, sellega oli mõnus voodis hullata.

      Ma oleks võinud kutsuda teda ingellikult ilusaks, kui poleks olnud iharat sensuaalsust, mis pani mind alati mõtlema ja tahtma nurjatult toorest seksi.

      Tahtmatult kerkis mu meeltesse mälestus tema lõhnast ja tundest, kui ta oli mu käte vahel. Kurgust tulev naer, mis mind rõõmustas, ja keevaline temperament, mis mind jalust niitis, olid kehalised mälestused. Kõik minus ärkas ellu, tundsin sellist energiasööstu ja kohalolu, mis juhtus vaid temaga koos olles.

      Corinne kõneles esimesena: “Tere, Eva.”

      Ma läksin turri. Vajadus peita ja kaitsta kõige väärtuslikumat asja oma elus varjutas kõik muu.

      Ajasin end sirgu, viskasin foto karpi tagasi ja läksin oma naise juurde. Corinne’iga võrreldes oli ta riietatud tagasihoidlikult musta peenetriibulisse seelikusse ja varrukateta siidpluusi, mis helkis nagu pärl. Kuum lainetus, mida tundsin, oli ainus tõend, mida vajasin selle kohta, kumb naine on seksikam.

      Eva. Nüüd ja igavesti.

      Tõmme, mida tundsin, vedas mind üle toa pikkade, kiirete sammudega.

      Inglike.

      Ma ei öelnud seda kõvasti välja, ma ei tahtnud, et Corinne kuuleb. Aga ma nägin, et Eva tundis seda. Ma sirutasin käe tema oma järele, tundes sügava äratundmise pakitsust, mis pani mu haaret pinguldama. Ta nihkus, et minust mööda vaadata ja näha naist, kellest polnud võistlejat. “Corinne.”

      Ma ei pöördunud, et vaadata.

      “Ma pean jooksma,” ütles Corinne minu taga. “Need koopiad on sulle, Gideon.”

      Suutmata pilku Evalt pöörata, rääkisin üle oma õla. “Võta need kaasa. Ma ei taha neid.”

      “Sa peaksid need läbi vaatama,” vastas ta ja tuli lähemale.

      “Miks?” Ärritunult heitsin pilgu Corinne’ile, kui ta meie kõrval seisma jäi. “Kui mul peaks olema tahtmine neid vaadata, siis ma võin alati su raamatut lapata.”

      Tema naeratus pinguldus. “Nägemist, Eva. Gideon.”

      Kui ta lahkus, tegin veel ühe sammu oma naise suunas, kaotades viimase väikse vahemaa meie vahel. Haarasin tal teisest käest ja kummardusin üle tema, hingates sisse ta parfüümi lõhna. Rahu valgus läbi minu.

      “Mul on hea meel, et sa tulid.” Sosistasin sõnad vastu tema laupa, vajades iga võimalikku puudutust. “Ma igatsesin sind nii väga.”

      Ta sulges silmad ja toetus ohates minu vastu.

      Tundsin, et ta on pinges ja haarasin kõvemini tema kätest. “Kas kõik on korras?”

      “Jah. Kõik on hästi. Ma lihtsalt ei arvanud, et teda näen.”

      “Mina ka mitte.” Kuigi ma vihkasin temast eemale tõmbumist, vihkasin neid fotosid veelgi rohkem.

      Ma läksin tagasi oma laua juurde, panin kaane karbile peale ja viskasin selle prügikasti.

      “Ma andsin lahkumisavalduse,” ütles ta. “Homme on mul viimane päev.”

      Ma olin tahtnud, et ta selle otsuse teeks. Uskusin, et see oli talle parim ja ohutuim samm, mida teha. Aga ma teadsin, et selle järelduseni jõudmine pidi talle raske olema. Eva armastas oma tööd ja inimesi, kellega koos töötas.

      Teades, kui hästi ta mu mõtteid luges, hoidsin oma hääletooni neutraalsena. “Tõesti?”

      “Jah.”

      Ma vaatasin teda. “Mis sul siis järgmiseks plaanis on?”

      “Ma pean pulma korraldama.”

      “Ah.” Mu suu kaardus. Pärast päevi kestnud kartmist, et tal on kahtlused ja ta ei taha abielus olla, oli kergendus kuulda vastupidist. “Tore teada.”

      Ma viipasin teda sõrmega lähemale.

      “Tule poolele teele vastu,” tulistas ta vastu, silmis helkimas väljakutse.

      Sellepärast saame me üle sellest ja igast teisest takistusest, millega silmitsi seisime: me saime alati poolel teel kokku.

      Ta ei oleks iial kuulekas naine, keda mu sõber Arnoldo Ricci oli mulle soovinud. Eva oli liiga iseseisev, liiga metsik. Ta oli meeletult armukade. Ta oli nõudlik ja põikpäine ning ta esitas mulle väljakutseid, mis mind hulluks ajasid.

      Ja see vastuolu toimis nii, nagu see poleks kunagi saanud toimida ühegi teise naisega, sest Eva oli mulle mõeldud. Ma uskusin seda rohkem kui midagi muud.

      “Kas see on see, mida sa tahad?” küsisin ma vaikselt, otsides vastust tema näost.

      “Ma tahan sind. Ülejäänud on vaid logistika.”

      Mu suu oli järsku kuiv ja süda lõi liiga kiiresti. Kui ta tõstis käe, et mu juuksed tagasi lükata, haarasin ma tema randmest ja vajutasin tema peopesa oma põse vastu, mu silmad sulgusid, kui tema puudutust nautisin.

      Eelmine nädal sulas ära. Päevad, mis me lahus veetsime, tundide viisi vaikust, halvav hirm … Ta oli näidanud terve päeva jooksul, et oli valmis edasi liikuma, et ma olin teinud õige otsuse rääkida doktor Peterseniga. Rääkida temaga.

      Ta ei pööranud minust ära, vaid tahtis mind veelgi rohkem. Ja ta nimetas mind imeliseks?

      Eva ohkas. Ma tundsin, kuidas viimnegi pinge temas lahtus. Me seisime seal, taas teineteisega ühinedes, ammutades jõudu, mida vajasime. See raputas mind üdini, teadmine, et võin talle mingil määral rahu tuua.

      Ja mida oli tema toonud mulle?

      Kõike.

      Viis, kuidas Anguse nägu särama lõi, kui Eva väljus Crossfire’i hoonest, liigutas mind seletamatul moel. Angus McLeod oli loomu ja koolituse tõttu vaikne. Ta näitas harva mingeid tundeid välja, aga Eva puhul tegi ta erandi.

      Või ehk ei suutnud ta sellele vastu panna. Jumal teadis, et mina ei suutnud.

      „Angus.“ Eva välgutas talle oma säravat, laia naeratust. „Sa näed täna eriti hoolitsetud välja.“

      Ma vaatasin, kuidas mees, keda ma armastasin nagu isa, puudutas oma sohvrimütsi äärt ja naeratas vastu lõbusa häbelikkusega.

      Pärast mu isa enesetappu oli kogu mu elu pea peale pööratud. Segastel aastatel, mis järgnesid, oli üks stabiilne asi olnud Angus, mees, kes oli palgatud autojuhiks ja ihukaitsjaks, aga kellest sai hoopis päästerõngas. Ajal, kui ma tundsin, et olen üksi ja reedetud,