Sinuga üks. Sylvia Day

et ta sinuga abielluks.“

      Me peatusime, et pöördustest välja minna ja lasin emal esimesena minna. Mind tabas umbse kuumuse puhang, kui jõudsin tema juurde kõnniteele, see tõi mu nahale kohe higikorra. Oli aegu, kui ma kahtlesin, kas ma iial selle niiskusega ära harjun, aga see oli hind, mida tuli maksta elamise eest linnas, mida armastasin nii väga. Kevad oli olnud ilus ja ma teadsin, et sügis tuleb samasugune. Täiuslik aastaaeg, et uuendada oma vandeid mehega, kes omas nii mu südant kui hinge.

      Ma tänasin jumalat konditsioneeri olemasolu eest, kui märkasin Stantoni turvaülemat ootamas mustas autos kõnniteeservas.

      Benjamin Clancy tervitas mind kerge, enesekindla peanoogutusega.

      Tema käitumine oli nii ametlik nagu tavaliselt, samas kui mina tundsin sellist tänutunnet, et mul oli raske end tagasi hoida temast kinni krabamast ja musi andmast.

      Gideon oli Nathani tapnud minu kaitsmiseks. Clancy oli taganud, et Gideon ei peaks kunagi selle eest maksma.

      „Tere, sina,“ ütlesin talle, mu naeratus peegeldus tema peegelkattega piloodipäikseprillidelt.

      „Eva. Tore sind näha.“

      „Ma mõtlesin sinu kohta just sama.“

      Ta ei naeratanud väliselt, see polnud temalik. Aga ma tundsin seda sellegipoolest.

      Mu ema libises enne sisse ja seejärel istusin tema kõrvale tagaistmele. Enne veel, kui Clancy jõudis ümber auto minna, pöördus ema mind vaatama ja võttis mu käe. „Ära muretse oma isa pärast. Tal on äge ladina temperament, aga see ei kesta kunagi kaua. Ta tahab vaid kindel olla, et sa oled õnnelik.“

      Ma pigistasin õrnalt tema sõrmi. „Ma tean. Aga ma tõesti tahan, et Gideon ja isa omavahel läbi saaksid.“

      „Nad on mõlemad väga põikpäised mehed, kullake. Vahetevahel nad põrkuvad.“

      Ta ei eksinud. Ma tahtsin unistada, et nood kaks veedavad aega nii nagu kutid ikka, sõbrunevad läbi spordi või autode, mille juurde käib mänguline norimine ja seljale patsutamine, mis tavaliselt selliste asjadega kaasas käis. Aga ma pidin tegelema reaalsusega, milliseks iganes see siis kujunes.

      „Sul on õigus,“ nõustusin. „Nad on mõlemad suured poisid. Nad lahendavad selle.“ Loodetavasti.

      „Loomulikult nad teevad seda.“

      Ohkasin ja heitsin pilgu välja. „Ma arvan, et olen välja mõelnud lahenduse Corinne Giroux’ jaoks.“

      Vaikus. „Eva, sa pead selle naise unustama. Tema peale mõeldes annad talle võimu, mida ta väärt ei ole.“

      „Me lasime tal probleemiks muutuda, olles nii salatsevad.“ Ma vaatasin emale otsa. „Maailmal on tohutu isu kõigi Gideoni asjade järele. Ta on imekena, rikas, seksikas ja tark. Inimesed tahavad temast kõike teada, aga ta on kaitsnud oma privaatsust sellisel määral, et nad ei tea midagi. See andis Corinne’ile võimaluse kirjutada oma biograafia Gideoniga oldud ajast.“

      Ta vaatas mind kahtlevalt. „Mida sa kavatsed?“

      Kaevusin kotti ja tõmbasin välja väikse tahvelarvuti. „Me vajame rohkem seda.“

      Ma pöörasin ekraani ümber ja näitasin talle pilti Gideonist ja endast, mis oli tehtud vaid mõned tunnid enne, kui me seisime Crossfire’i ees. Viis, kuidas ta minu kuklast kinni hoidis, oli ühteaegu õrn ja omastav, samas kui minu nägu, mis oli tema poole kaldu, paljastas mu armastuse ja jumaldamise. See pani mul kõhus keerama, näha sellist isiklikku hetke jagatuna tervele maailmale jõllitamiseks, aga ma pidin sellest üle saama. Ma pidin andma neile enamat.

      „Gideon ja mina peame enda peitmise lõpetama,“ selgitasin. „Me peame olema nähtaval. Me veedame liiga palju aega siseruumidesse sulgudes. Avalikkus tahab miljardärist playboy’d, kellest on viimaks saanud Prints Võluv. Nad tahavad muinasjutte, ema, ja õnnelikke lõppe. Ma pean andma inimestele loo, mida nad tahavad, ja tehes seda, näevad Corinne ja tema raamat välja haletsusväärsed.“

      Mu ema õlad vajusid längu. „See on kohutav mõte.“

      „Ei, ei ole.“

      „See on õudne, Eva! Sa ei vaheta rängalt välja teenitud privaatsust mitte millegi vastu. Kui sa toidad avalikku nälga, siis see vaid kasvab. Jumala pärast, sa ei taha olla sopalehtede esikaantel!”

      Mu lõug jäigastus. „See ei lähe nii.“

      „Miks sa sellega riskida tahad?“ Tema hääl tõusis ja muutus kiledaks. „Selle Corinne Giroux’ pärast? Tema raamat tuleb ja läheb ühe silmapilguga, aga sa ei pääse iial tähelepanust, kui selle endale tõmbad!“

      „Ma ei saa sinust aru. Pole võimalik olla abielus Gideoniga ja mitte tähelepanu saada! Sama hästi võin ma ohjad enda kätte võtta ja ise näitelava paika seada.“

      „On vahe, kas sa oled tuntud või TMZ pealkirjas!“

      Ma urisesin sisimas. „Ma arvan, et sa dramatiseerid üle.“

      Ta raputas pead. „Ma ütlen sulle, see on vale viis olukorraga toime tulla. Kas sa oled seda Gideoniga arutanud? Ma ei usu, et ta sellega nõustuks.“

      Ma vahtisin teda, tema reageering jahmatas mind. Ma arvasin, et ta on kahe käega selle poolt, arvestades seda, mida ta arvas jõukast abielust ja mis sellega kaasnes.

      Siis nägin, kuidas hirm tema suu pingule tõmbas ja silmi varjutas.

      „Ema.“ Ma pehmendasin oma häält, sisimas nahutades end selle eest, et ma varem ei taibanud. „Me ei pea enam Nathani pärast muretsema.“

      Ta vaatas mulle otsa. „Ei,“ nõustus ta, aga ei muutnud rahulikumaks. „Aga lastes kõike, mida sa teed … kõike, mida ütled või otsustad, lahata maailmal nende meelelahutuseks, see võib muutuda omaette õudusunenäoks.“

      „Ma ei lase teistel inimestel maailmas öelda, kuidas mind ja mu abielu tajutakse!“ Ma olin väsinud olemast nagu … ohver. Ma tahtsin olla see, kes ründab.

      „Eva, sa pole … “

      „Anna mulle siis alternatiiv, mis ei tähenda istumist ja mitte midagi tegemist, või jätame selle jutu, ema.“ Ma pöörasin pea kõrvale. „Me ei nõustu üksteisega ja ma ei muuda oma meelt, kui sul pole just mingit muud tegutsemisplaani välja pakkuda.“

      Ta tegi pettunud häält ega öelnud siis rohkem midagi.

      Ma väänutasin sõrmi, tahtes saata Gideonile sõnumi ja selle endast välja valada. Ta oli mulle ükskord öelnud, et ma olen kriisisituatsioonides hiilgav. Ta oli teinud ettepaneku, et ma laenaksin oma annet Cross Industriesile asjaajajana.

      Miks mitte alustada millegi isiklikuma ja tähtsamaga?

      2

      „VEEL LILLI?“ venitas Arash Madani, kui ta kõndis avatud klaasustest mu kontorisse.

      Mu peajurist kõndis sinna, kus Eva valged roosid kaunistasid põhilist istumisnurka. Olin need pannud kohvilauale oma vaatevälja. Seal olid need edukalt tõmmanud ära mu tähelepanu börsiindeksitelt, mis jooksid lillede taga olevatel lameekraanidel.

      Kaart, mis oli lilledega kaasa, oli mu suitsuklaasist laual ja ma sõrmitsesin seda, lugedes neid sõnu sajandat korda.

      Arash tõmbas ühe roosi välja ja tõstis selle oma nina juurde. „Mis on selliste saamise saladuseks?“

      Ma nõjatusin tooli seljatoele, hajameelselt märgates, et tema smaragditooni lips läks kokku kalliskividega kaetud veinikarahvinidega, mis baari kaunistasid. Kuni tema tulekuni olid erksavärvilised karahvinid ja Eva punane vaas ainsad värvilaigud minu muidu ühevärvilises kontoris. „Õige naine.“

      Ta pani lille vaasi tagasi. „Lase käia, Cross, hõõru seda mulle nina alla.“

      „Ma eelistan vaikselt kahjurõõmu tunda. Kas sul on mulle midagi?“

      Lauale lähenedes naeratas ta laialt, mis ütles mulle selgelt,