Sinuga üks. Sylvia Day

aga seda ei saanud kritiseerida. „Me oleme suuremad asjad ära silunud. Täpsustame veel mõningaid tingimusi, aga järgmisel nädalal peaksime olema valmis jätkama.“

      „Tore.“

      „Sa pole just jutukas.“ Ta küsis nagu möödaminnes: „Kas oled valmis sel nädalavahetusel kokku saama?“

      Ma raputasin pead. „Eva tahab ehk välja minna. Kui nii, siis ma katsun ta ümber veenda.“

      Arash naeris. „Ma pean ütlema, et ootasin, millal sa paikseks jääd – me kõik jääme, viimaks – aga ma mõtlesin, et hoiatad mind ette.“

      „Ma tegingi seda.“ See polnud täiesti tõsi. Ma ei arvanud kunagi, et oma elu kellegagi jagan. Ma polnud kunagi eitanud, et mu minevik varjutas mu olevikku, aga ma ei näinud mingit vajadust seda lugu jagada kellegagi enne Evat. Seda ei saanud muuta, nii et milleks seda korrata?

      Tõusin püsti ja kõndisin ühe maast laeni akna juurde, mis raamis mu kontorit, ja nautisin linna hiilgust, mis klaasi taga laius.

      Ma polnud teadnud, et seal kuskil on Eva, ma olin kartnud isegi unistada selle ühe inimese leidmisest, kes võtaks omaks ja armastaks iga minu tahku.

      Kuidas oli võimalik, et ma olin ta leidnud siit, Manhattanilt, hoonest, mille olin ehitanud vastu kindlaid soovitusi ja suurelt riskides? Liiga kallis, ütlesid nad, ja ebavajalik. Aga mul oli vaja, et Crossi nimi oleks meeldejääv ja seda mainitaks igal võimalikul viisil. Mu isa oli meie nime mutta tirinud; mina olin tõstnud selle maailma kõige olulisema linna kõrgustesse.

      „Sa ei näidanud mingit märki, et sinnapoole kaldud,“ ütles Arash mu taga. „Kui ma õigesti mäletan, siis märgistasid sa kahte naist, kui me tühistasime Cinco de Mayo, ja mõned nädalad hiljem käsid sa mul koostada mõistusevastase abieluvaralepingu.“

      Ma uurisin linna, võttes harva hetke, et hinnata linnulennulist vaadet, mille andis mulle mu kontori asukoht ja Crossfire’i hoone kõrgus. „Millal enne olen ma tehingu sõlmimisega venitanud?“

      „Üks asi on laiendada oma haldusala, teine oma elu üleöö ümber korraldada.“ Ta kõhistas naerda. „Mis su plaanid siis on? Sead end sisse uude rannamajja?“

      „Suurepärane mõte.“ Viia oma naine tagasi Outer Banksi oli mu eesmärk. See, et ta oli täiesti minu päralt, oli olnud paradiis. Ma olin kõige õnnelikum, kui olin temaga kahekesi. Ta andis mulle elujõudu, pani mind ootama elu nii, nagu ma seda kunagi varem teinud polnud.

      Ma olin ehitanud oma impeeriumi, mõttes minevik. Nüüd, tänu temale, jätkan ma selle ehitamist meie tuleviku jaoks.

      Lauatelefon vilkus. See oli Scott, esimesel liinil. Ma vajutasin nuppu ja tema hääl kostis valjuhääldist. „Corinne Giroux on vastuvõtus. Ta ütleb, et tal läheb vaid paar minutit, et sulle midagi üle anda. Kuna see on privaatne, siis tahab ta selle sulle isiklikult anda.“

      „Loomulikult tahab,“ lõikas Arash vahele. „Ehk on veel lilli.“

      Ma heitsin talle pilgu. „Vale naine.“

      „Kui vaid minu vale naine näeks välja nagu Corinne.“

      „Pea seda meeles, kui sa lähed vastuvõttu järele sellele, mis iganes tal on.“

      Tema kulmud kerkisid. „Tõesti? Valus.“

      „Kui ta tahab rääkida, võib ta seda teha mu advokaadiga.“

      Ta ajas end püsti ja suundus välja. „Sain aru, boss.“

      Ma vaatasin kella. Kolmveerand viis. „Ma olen kindel, et sa kuulsid seda, Scott, aga et asi oleks selge, Madani tegeleb sellega.“

      „Jah, härra Cross.“

      Läbi klaasseina, mis eraldas mu kontorit ülejäänud korrusest, nägin, kuidas Arash läks ümber nurga vastuvõttu, ja siis pühkisin kogu asja oma peast. Varsti on Eva minuga – asi, mida ma olin oodanud tööpäeva algusest saadik.

      Aga loomulikult, see ei saanud nii lihtne olla.

      Karmiinpunase välgatus mu silmanurgas kõigest mõni hetk hiljem pani mind vaatama uuesti üle korruse ja nägin, kuidas Corinne marsib otsejoones minu kontori suunas, Arash kohe tema kannul. Tema lõug kerkis, kui meie silmad kohtusid. Tema kitsas naeratus laienes, muutes ta kaunist naisest oivaliseks. Ma võisin teda imetleda nii, nagu imetlesin kõike peale Eva – objektiivselt, kiretult.

      Olles nüüd õnnelikult abielus, adusin ma täielikult, kui kohutava vea ma oleksin teinud Corinne’iga abielludes. See oli meie kõigi jaoks kahetsusväärne, et tema keeldus seda uskumast.

      Ma tõusin ja läksin ümber laua. Pilk, mille ma saatsin nii Arashile kui Scottile, ütles neile, et pole vaja midagi ette võtta. Kui Corinne tahtis tegeleda minuga otse, siis annan ma talle selle viimase võimaluse käituda õigesti.

      Ta liugles mu kontorisse punaste stilettodega. Õlapaelteta kleit, mida ta kandis, oli kingadega sama tooni ja rõhutas nii tema pikki jalgu kui kahvatut nahka. Tema juuksed olid lahti, mustad salgud langesid ümber paljaste õlgade. Ta oli mu naise vastand ja peegeldus igast teisest naisest, kes olid mu elus olnud.

      „Gideon. Kindlasti leidub sul paar minutit vana sõbra jaoks?“

      Toetudes laua vastu, ristasin käed. „Ja oman viisakust mitte kutsuda turvamehi. Tee kiiresti, Corinne.“

      Ta naeratas, kuid tema silmad, mis olid akvamariinsinised, olid kurvad.

      Tal oli käe alla pistetud pisike punane karp. Kui ta minu poole astus, ulatas ta selle mulle.

      „Mis see on?“ küsisin ega sirutanud kätt selle järele.

      „Need on fotod, mis ilmuvad raamatus.“

      Mu kulm kerkis. Leidsin end karpi vastu võtmast ja lahti tegemast, mind kannustas uudishimu. Sellest polnud väga kaua aega möödas, kui me koos olime, aga ma vaevu mäletasin üksikasju. Mul olid muljed, suured hetked ja kahetsus. Ma olin olnud nii noor, mul oli ohtlikult puudu eneseteadlikkusest.

      Corinne pani oma käekoti mu lauale, liikudes nii, et tema käsivars puutus minu oma vastu. Olin ettevaatlik, sirutasin käe ja vajutasin nuppu, mis kontrollis klaasseina läbipaistvust.

      Kui ta tahtis etenduse korraldada, tagasin selle, et tal poleks publikut.

      Võtsin karbilt kaane ja nägin fotot, kus Corinne ja mina olime lõkke ees kokku mähkunud. Tema pea oli liibunud mu õlakumeruse vastu, nägu pööratud üles, et ma saaksin tema huultele suudluse suruda.

      Mälestus ründas mind otsekohe. Me olime teinud ühepäevase retke sõbra majja Hamptonsis. Ilm oli jahe, sügis oli hakanud ilmutama märke talve tulekust.

      Pildil olime õnnelikud ja armunud, ja mõnes mõttes me ilmselt olimegi. Aga ma olin keeldunud ööseks jäämast, hoolimata Corinne’i ilmselgest pettumusest. Oma õudusunenägudega ei saanud ma tema kõrval magada. Ja ma ei saanud teda keppida, kuigi teadsin, et see oli see, mida ta tahtis, sest hotellituba, mille olin selleks otstarbeks broneerinud, asus miilide kaugusel.

      Nii palju äraütlemisi. Nii palju valesid ja kõrvalepõiklemisi.

      Ma hingasin sügavalt sisse ja lasin minevikul minna. „Eva ja mina abiellusime eelmisel kuul.“

      Ta jäigastus.

      Asetasin karbi töölauale, sirutasin käe oma nutitelefoni järele ja näitasin talle pilti, mis oli ekraanitaustaks – Eva ja mina jagamas suudlust, mis kinnitas meie tõotused.

      Corinne pööras pea ja vaatas mujale. Siis võttis ta karbi, lappas läbi mõned pealmised fotod ja tõmbas välja ühe, kus me olime rannas.

      Ma seisin vööst saadik lainetes. Corinne oli end eestpoolt minu ümber põiminud, jalad olid mässitud ümber mu piha, käsivarred olid õlgade peal ja sõrmed juustes. Ta heitis naerdes pea taha, tema rõõm kiirgas pildist. Mu haare oli raevukas, mu nägu oli pööratud üles tema poole. Seal oli tänulikkust ja imestust. Kiindumust. Iha. Kõrvaltvaataja näeks seal armastust. Mis oligi Corinne’i eesmärk. Ma eitasin, et armastasin kedagi enne Evat, mis polnud midagi muud kui tõde. Corinne oli otsustanud tõestada kõige