Hull laev. Eluslaevnike triloogia II raamat. 1. osa. Robin Hobb

sõnavahetus oli osa võimuvõitlusest kahe naise vahel. Vivacia oli omamoodi rõhutanud, et Wintrow kuulub talle, ja et ta ootab, et Etta seda austaks. Samal ajal pakkus talle lõbu naisele näidata, et laev on kaptenikajutis toimuvast teadlik. Üle Etta näo libisenud vihagrimassi järgi võis ta järeldada, et see ei meeldinud talle sugugi.

      Poiss vaatas üle õla nende poole tagasi. Etta polnud paigast liikunud. Ta ei kuulnud hääli, aga nad võisid rääkida vaikselt. Piraadinaise ebatavaline välimus jahmatas teda ikka ja jälle. Etta oli pikk, tema jäsemed vilajad. Ta kandis siidpluusi, brokaadist vesti ja pükse säärase loomulikkusega, nagu oleksid need lihtsad puuvillased rõivad. Tema siledad mustad juuksed oli lühikeseks lõigatud ega ulatunud isegi õlgadeni. Temas polnud mingit naiselikkusele viitavat pehmust ega ümarust. Ta mustad silmad olid ähvardavad ja metsikud. Niipalju, kui Wintrow oli näinud, oli ta taltsutamatu ja halastamatu nagu kass. Poiss polnud temas märganud vähimatki õrnust. Sellegipoolest – kõik need jooned rääkisid iseendale vastu ja mõjusid üheskoos rabavalt naiselikult. Ta mõtles, kas Vivacia suudab selle tahtejõudude lahingu võita.

      Kennit hüüdis tõepoolest tema nime, mitte küll valjusti, kuid lõõtsuva tungivusega. Wintrow ei koputanud, vaid sisenes otsekohe. Pikk kõhn piraat lebas liikumatult voodil, aga tema olekus polnud kübetki rahu. Ta käed pigistasid linu, sõrmenukid valged, nagu oleks ta sünnitav naine. Pea oli heidetud kuklasse, laialipaisatud patjadele. Lihased paljastatud rinnal tõusid selgelt esile. Mehe avali suu ahmis hooti õhku – rind kerkis ja vajus pingutuste rütmis. Tumedad juuksed ja lahtine särk olid higist läbi imbunud. Higi terav lõhn täitis ruumi.

      „Wintrow?” hingeldas Kennit jälle, kui poiss tema voodi äärde jõudis.

      „Ma olen siin.” Vaistlikult võttis ta piraadi ühe parkunud käe pihku. Kennit pigistas selle nii ägedasse haardesse, et poiss pidi kogu jõu appi võtma, et mitte karjatada. Selle asemel ta vastas pigistusele, surudes tahtlikult eriti kõvasti pöidla ja nimetissõrme vahelisele osale. Teise käega võttis ta piraadi randmest. Ta tahtis panna sõrmed tema pulsile, kuid käevõru segas. Ta leppis peo asetamisega mehe käsivarrele. Wintrow pigistas ja lõdvestas oma haaret ta käel aeglases rahustavas rütmis, jätkates samal ajal sõrmevahe pigistamist, mis pidi valu alandama. Ta söandas istuda voodiservale ja kummardus üle Kenniti, et tabada piinatud mehe pilk. „Vaata mind,” käskis ta. „Hinga minuga koos. Niimoodi.” Wintrow hingas sügavalt ja rahustavalt sisse, hoidis hinge mõne hetke kinni, ja hingas siis aeglaselt välja. Kennit tegi nõrga katse tema eeskuju järgida. Ta hingetõmme oli endiselt liiga lühike ja kiire, kuid Wintrow noogutas julgustavalt. „Just. Just nõnda. Valitse oma keha. Valu on vaid keha tööriist. Sa suudad seda valitseda.”

      Ta hoidis kindlalt nende silmsidet. Iga hingetõmbega õhkas ta endast välja lohutavat kindlustunnet ja usku, et piraat selle endale sisse hingaks. Wintrow keskendus oma kehale ja leidis selle tuuma, mis puudutas nii südant kui mõlemat kopsu. Ta lasi oma pilgul veidi hajuda, tõmmates Kenniti pilgu sügavamale oma silmisse, et jagada temaga oma rahu. Ta püüdis oma pilguga Kennitist valu välja imeda ja hajutada selle õhku nende vahel.

      See lihtne harjutus viis Wintrow mõtted jälle kloostrile. Ta püüdis ammutada neist mälestustest rahu ja lisada leitud jõu sellele, mida üritas saavutada. Selle asemel tundis ta end järsku šarlatanina. Mida ta siin teeb? Ahvib seda, mida oli näinud tegemas vana Sa’Partet patsientidega, kui neil olid valud? Üritas ta tõesti Kennitit uskuma panna, et on ravitsejapreester, mitte mõni pruunikuueline akolüüt? Ta polnud läbinud kogu koolitust, et teha isegi seda lihtsat valu leevendamist, rääkimata veel haige jala eemaldamisest. Wintrow püüdis endale öelda, et teeb lihtsalt Kenniti aitamiseks kõik, mis suudab. Kuid ta peast ei kadunud mõte, kas ta ikka on enda vastu päris aus – ehk püüdis ta vaid omaenda nahka päästa?

      Kenniti haare tema käe ümber lõdvenes vähehaaval. Osa pingest kaelas kadus ning mehe pea vajus tagasi niisketele patjadele. Ta hingamine aeglustus. Sellest sai kurnatusega võitleva mehe vaevaline lõõtsumine. Wintrow ei lasknud tema käest lahti. Sa’Parte oli rääkinud tehnikast, kuidas kannatajale jõudu anda, aga nii kaugele polnud tema koolitus jõudnud. Ta oli arvanud, et temast saab Sa kunstnik, mitte ravitseja. Sellegipoolest avas ta Kenniti higistavat kätt peos hoides oma südame Sale ja anus kõige isa abi. Ta palvetas, et selle, mis tal koolitusest puudu jäi, lisaks Sa halastus.

      „Ma ei saa enam niimoodi jätkata.”

      Mõne teise mehe suust oleksid need sõnad võinud kõlada haledalt ja anuvalt. Kennit nentis seda nagu lihtsat fakti. Valu kahanes või siis oli mees ammendanud võime sellele reageerida. Kapten sulges tumedad silmad ja Wintrow tundus end järsku äralõigatuna. Kennit sõnas vaikselt, aga selgelt: „Võta jalg maha. Täna. Esimesel võimalusel. Kohe.”

      Wintrow raputas pead ja sõnastas siis keeldumise ka valjusti. „Ma ei saa. Mul pole pooltki sellest, mida vaja läheb. Brig ütles, et Pullioja on vaid päeva-paari kaugusel. Me peame ootama.”

      Kenniti silmad kargasid lahti. „Ma tean, et ma ei saa oodata,” ütles ta otse.

      „Kui asi on vaid valus, siis ehk veidi rummi …” alustas Wintrow, kuid Kennit ei lasknud tal lõpetada.

      „Valu on hirmus, tõsi. Aga kõige rohkem kannatavad praegu minu laev ja minu mõjuvõim. Nad saatsid junga mulle vahilaevast teatama. Püüdsin vaid püsti tõusta … Ma kukkusin. Kukkusin otse tema silme ees kokku. Ma oleksin pidanud olema tekil samal hetkel, kui vahimees purje märkas. Me oleksime pidanud ümber pöörama ja lõikama läbi iga viimase kui khaleedi sea kõri sellel galeeril. Selle asemel me põgenesime. Ma usaldasin juhtimise Brigile ja me põgenesime. Sorcor pidi vastu võtma minu lahingu. Ja kõik pardal teavad seda. Igal orjal siin laevas on keel. Ükskõik, kus ma nad kaldale panen, iga viimane kui üks neist levitab lugu sellest, kuidas kapten Kennit satraabi vahilaeva eest plehku pani. Ma ei saa seda lubada.” Ta lisas mõtlikult: „Ma võiksin nad kõik uputada.”

      Wintrow kuulas vaikides. See polnud enam seesama võluv piraat, kes oli tema laeva ekstravagantsete sõnadega meelitanud, ega ka vaoshoitud kapten. See oli mees fassaadi taga, mees, kelle paljastasid valu ja kurnatus. Wintrow mõistis omaenda haavatavust. Kennit ei lubaks elada kellelgi, kes on näinud teda sellisena, nagu ta tegelikult on. Hetkel ei paistnud piraat taipavat, kui palju ta endast avaldas. Wintrow tundis end nagu hiir mao halvava pilgu all. Kuni ta püsis liikumatult, oli võimalus, et ta jääb märkamatuks. Piraadi käsi tema haardes lõtvus. Kennit pööras padjal pead ja tema silmad hakkasid kinni vajuma.

      Samal hetkel, kui Wintrow julges loota, et on pääsenud, avanes kajuti uks. Etta tuli sisse. Ta haaras ruumis toimuva üheainsa pilguga. „Mida sa talle tegid?” nõudis naine Kenniti voodi kõrvale astudes. „Miks ta nii liikumatu on?”

      Wintrow tõstis tema vaigistamiseks sõrme huultele. Naine kortsutas seepeale kulmu, kuid kuuletus. Peanõksatusega näitas ta kaugema toanurga poole. Ta jälgis pahaselt poisi aeglast kuuletumist, kuid Wintrow ei kiirustanud, kui piraadi käe õrnalt tekile langetas ja seejärel end aegamisi voodiservalt maha libistas, et Kennitit mitte häirida.

      See kõik oli asjata. Kui Wintrow tema kõrvalt lahkus, ütles Kennit: „Sa lõikad mu jala täna maha.”

      Etta ahhetas jahmunult. Wintrow pöördus uuesti aegamisi mehe poole. Kenniti silmad olid endiselt kinni, kuid ta tõstis oma pikasõrmelise käe ja osutas eksimatult Wintrowle. „Korja kokku, mis riistad ja värgid sul on, ja tee töö ära. Selleta, mida meil pole, peame toime tulema. Ma tahan asjaga ühele poole saada. Ühel või teisel moel.”

      „Härra,” nõustus Wintrow. Ta muutis kurssi ja kõndis kärmelt ukse poole. Sama kärmelt tõkestas Etta tema tee. Poiss leidis end vaatamas üles silmisse, mis olid niisama mustad ja armutud kui haukal. Ta ajas vastuseisu oodates õlad sirgu. Kuid siis märkas ta naise näol hoopis midagi kergendusetaolist. „Anna teada, kui saan sind millegagi aidata,” ütles too vaid.

      Poiss noogutas palve peale korraks pead, olles vastamiseks liiga jahmunud, lipsas temast mööda ja uksest välja. Teinud koridoris paar sammu edasi, Wintrow peatus. Ta naaldus vastu seina ja lasi värinal keha üle võimust võtta. Varasema kokkuleppe hulljulgus haaras ta endasse. Julgetest sõnadest saab varsti verine ettevõtmine. Ta oli lubanud, et vajutab noa Kenniti