Kõrvalehüpe. Santa Montefiore

ta ikkagi leiab, et me peaksime minema abielunõustaja juurde, et uue lapse tulekuks paremini valmis olla. Üks ta sõber oli soovitanud talle naisterapeuti nimega Betsy Pog10.”

      „On alles nimi,” turtsus Letizia naerda.

      Candace’i naer kõlas irooniliselt. „Te ei vaja mingit abielunõustamist, piisab sellest, kui su mees hoiab väljaspool kodu püksiluku kinni.” Nüüd naersid kõik koos.

      „Ei, päriselt, Betsy Pog on just minu maitse. Ta olevat lihtsalt fantastiline.”

      „Parem veel, kui ta oskaks imet teha,” torkas Candace.

      „Täna õhtul lähemegi esimest korda tema juurde.” Kate värises elevusest. „Mis ma selga panen?”

      „Takuriidest patukahetsejasärgi?” soovitas Candace.

      „Ah, ma ise eelistan siiski oma väikest Prada kleiti ja sinna juurde punaseid Louboutini kingi.”

      „Noh, siis on vähemalt näha, et sa pingutad,” kiitis Angelica.

      „Ma ei pinguta mitte kunagi,” teatas Kate trotslikult. „Minu stiil on elegantne lohakus ja ajatu elaan.”

      „Kanna tõesti seda kleiti, kuni veel saad,” leidis Letizia.

      „Oi, ära tuleta mulle meelde. Juba see mõte, et peab jälle kandma kummiga pükse ja lotendavaid särke! Milline õudus!”

      „Kullake, rasedus pole mingi ettekääne oma välimust käest lasta,” noomis Letizia. „Naine ongi kõige ilusam siis, kui ta last ootab.”

      „Sa muutud mõnikord nii läbinisti itaallannaks!” kiljatas Kate ja kujutas hirmuga ette, kuidas ta madalaid kingi kannab.

      „Kuule, kas sa oled oma uudise juba laiemalt ka avalikuks teinud?” tahtis Candace teada.

      „Emale ikka teatasid?” lisas Angelica.

      „Ma ise pidin just sama küsima,” ütles Candace.

      „Ei, mul on veel kaheteistkümnenda nädala läbivaatusel käimata. Nii et mitte sõnagi mitte kellelegi.”

      „Kas armukest informeerisid?” päris Candace uudishimulikult.

      „Ta pole mu armuke.”

      „Nimetus ei oma tähtsust. Kas ta teab?”

      „Ei.”

      „Sa ei karda, et ta arvutab selle ise välja, kui kuuleb sinu rasedusest?”

      „Ma tean, et ta ei hakka midagi arvutama.”

      Candace kergitas kulmu. „Vaat kui huvitav. Kes ta selline on? Mingi preester?”

      „Saad aru, ta on juba unustanud, et see üldse juhtus.”

      „Meie küll ei ole unustanud,” muigas Candace.

      „Ma ei kavatse teile öelda, kes ta on,” kuulutas Kate. „Mitte, et ma ei tahaks. Teate ju isegi, et mul pole teie kolme ees saladusi. Aga ma lubasin talle, et ei avalda tema nime ja seda lubadust ma ei murra.”

      „Kas sellepärast, et sa oled sõnapidajaks sündinud?” aasis Candace. Kate oli kurikuulus oma kergemeelsete lubaduste poolest.

      „Ei, aga ma võlgnen talle seda ja üldse, kui see avalikuks tuleb, on tagajärjed lihtsalt liiga hirmsad.”

      Angelica vidutas silmi. „Järelikult me tunneme teda.”

      „Pinge muudkui kasvab,” ütles Letizia. „Ta ei ole ometi meist kellegi abikaasa, ega ju?”

      Kate naeris. „Mulle tuleks peale maksta, et ma teie meestega magaksin!”

      „Mulle makstaksegi,” istitas Candace sõrme valguse kätte tõstes. „Mulle tundub, et olen veel ühe teemanti välja teeninud.”

      Möödus terve nädal ilma ainsagi meilita Jackilt. Angelica jätkas pilatesetundides käimist ja talus vapralt sellest tekkinud lihasevalu. Ta mattis ennast töösse ja püüdis saada üle pettumusest, mille talle oli valmistanud Jacki ootamatu kadumine tema elust. Nagunii oleks nende kirjavahetus kunagi lõppema pidanud. Temast oli tõesti naiivne arvata, et nad oleksid võinud lõpmatuseni niimoodi flirtida. Küllap oli Jack leidnud endale järjekordsel õhtusöögil uue silmarõõmu, kellegi, kes oli valmis minema kaugemale – nagu Claphamis elav „sõber”. Kuni see kestis, oli see igatahes tore. Jack oli ta otsekui uuele elule äratanud. Angelica käis lapsi koolist koju toomas, kuulas Candace’i ja Scarleti kurtmist selle üle, kui hukutavalt mõjub majanduslangus heategevusfondide tööle ning katsus lahti saada tundest, et ta elu on jõudnud surnud punkti.

      Kuid siis, järgmise nädala kolmapäeva hommikul loksus kõik jälle paika. Ta sai kätte priske honorari Hollandist ja meili Jackilt.

      Kallis kaunis Salvei, andke andeks, et ma varem ei kirjutanud, olin nimelt ära sõitnud. Mulle tundub, et me peaksime näost näkku kohtuma ja tõsiselt vestlema. Koer on siin oma verandal juba päris rahutuks muutunud ja loodab, et te lubate ennast lõunale meelitada, kui ta oktoobris Londonisse tuleb. Te pole kindlasti mitte mingi tavaline jänes. KV

      Issand jumal, issand jumal, issand jumal! Mis ma nüüd teen? Rohkem kui midagi muud siin maailmas tahtis Angelica temaga lõunale minna. Aga mida arvaks sellest Olivier? Oo ei, ta teadis täpselt, mida abikaasa talle ütleks: „Mais non, mon ange.11” EI. Seda võimalust tuli iga hinna eest vältida. Aga ta ei saanud ju Olivier’le valetada, sest keegi võib neid näha. Ka ei saanud nad minna mõnda ebamäärasesse söögikohta kusagil linna serval, sest siis äratab see veel enam kahtlust, kui nad ikkagi vahele jäävad. Ei, nad lähevad lõunale Chelsea linnaosas ja lihtsalt loodavad, et neil veab. Mida ma ometi teen? Ma ei tahtnud ju üle aisa lüüa! Ma tõesti, tõesti ei kavatse seda teha. Tahtsin ainult pisut meelt lahutada. Ja tunda, et olen endiselt ihaldusväärne. Tema ju ka ei taha mingit kõrvalehüpet, ega ju? Muidugi ei taha.

      Ta luges Jacki meili kümneid kordi uuesti läbi. Ta pea oli selge nagu kristall ja mõtted tiksusid nagu õlitatud kellavärk. Kui ma keeldun, siis jätab see mulje, et olen turtsakas ja arvan endast teab mida. Pealegi ma nii tahan teda näha. Olen peaaegu neljakümnene ja mul on ometigi õigus teha mis tahan. Niisiis ei tohi Olivier sellest midagi teada. Ütlen talle, et lähen lõunale oma kirjastuse juhatajaga, see annab mulle kenasti alibi, kui keegi peaks nägema, kuidas ma võõra mehega restoranis istun. Olivier pole mu kirjastajaga mitte kunagi kohtunud, isegi mitte minu agendiga – kui järele mõelda, siis ta ei tunne üldse kedagi, kes on seotud mu tööga. Põmmpea, ütleks Candace selle peale. Paras talle!

      Kulla Koer Verandal, tõesti oleks vist aeg, et te kasutaksite ära vähemalt selle liikumisruumi, mida teie kett seal veranda peal võimaldab. Liiga õrritav! Mida ma ometi teen? Olen vist hulluks läinud!

      Kallis Koer Verandal, tulen hea meelega teiega lõunale. Tore oleks teid jälle näha. Millist restorani te eelistate? Andke teada, kui olete Inglismaa pinnale jõudnud ja siis ma panen meile kohad kinni… Oi ei, see kõlab liiga innukalt! Nii naiselik soovida, et üllatus oleks valmis pakitud ja roosa paelaga kokku seotud!

      Kallis Koer Verandal, tulen meelsasti teiega lõunale. Oktoober on koerasõbralik kuu. Siis saab pargis jalutades lehti sahistada! Küllap te siiski avastate, et ma olen üks üpris tavaline jänes. Mis meie lõunasööki puutub – kas ma võin selle taustauuringute alla liigitada? Uudishimulik Salvei.

      Vaevalt oli Angelica meili teele saatnud, kui ta juba helistas Candace’ile. „Candace, mina siin.”

      „Tere, tibukene, mis uudist?”

      „Pane mulle otsekohe Richard Wardi salongis aeg kinni.”

      Kaheksas peatükk

      „Õnnelik on see, kes mõtleb, räägib ja tegutseb kõrgema eesmärgi nimel.”

Täiusliku õnne otsinguil

      Nii hakkasidki nad jälle meile vahetama. Jack pidi viieks päevaks Londonisse

10

Tõenäoliselt viitab nimi granadilli-apelsini-guajaavi segumahlale.

11

Oh ei, mu ingel. (prantsuse k)