Kõrvalehüpe. Santa Montefiore

nende jaoks loomulik olek. See võib neile isegi päris kurnav olla. Aga kuni on kindel, et nad teistele naistele meeldivad, püsib koer ikka taltsalt veranda peal.”

      See võrdlus pani Angelica muigama. „Olen kindel, et Jack ei kipu oma verandalt kuhugi.”

      Scarleti suu venis ulakalt kõrvuni. „Mina küll nii kindel ei oleks. Mõni koer lihtsalt ei saa teisiti, olgu ta siis nii kiindunud oma naisesse kui tahes. See oleks nagu mingi vere kutse, huntidelt ja rebastelt päritud. Mõnda koera pole lihtsalt võimalik kodustada.”

      Nad lõunatasid kohvikus ja istusid seejärel madalatele pinkidele öökullide etendust vaatama. Scarlet läks puu taha telefoniga rääkima, samal ajal kui lapsed jälgisid etendust, suud ammuli. Angelica mõtted tegelesid vähki põdenud Jackiga ning ta mõistatas, kas selline ränk kogemus polnud mitte mõjutanud tema vaateid elule ja elu eesmärgile. Nii hirmus haigus võib inimese olemust põhjalikult muuta. Mees ise polnud talle sellest midagi rääkinud ja Angelica otsustas, et ka tema ei tee sellest juttu. Ta püüdis ära arvata, kas Jack on ta meilile juba vastanud.

      Nad jõudsid Birdworldist tagasi alles kella kuueks. Charlie ja Joe jäid autos magama. Tüdrukud kuulasid High School Musical’i ja vahtisid vaikides aknast välja. Tegevusrohke päev oli nad põhjalikult ära väsitanud. Olivier tuli uksele vastu, heitis pika pilgu Scarleti hõrkudele reitele ja küsis Angelicalt, mis on õhtusöögiks.

      „Praad,” vastas Angelica, samal ajal Scarletile lehvitades, unine Joe puusa peal.

      „Väga hea, ma olen näljast nõrkemas!”

      „Kuidas enesetunne on?” küsis naine.

      „Enam-vähem.” Ta kehitas ehtprantslaslikult õlgu. Angelica pani tähele, et sall on endiselt kaela ümber. „Ma vist joon veel kuuma teed.” Angelica teadis, et tema peab selle valmis keetma.

      „Lastele meeldis Birdworldis tohutult,” ütles ta ise, pannes pahaks, et Olivier polnud taibanud küsida.

      Kui ta viimaks arvuti juurde pääses, lapsed magama pandud ja Olivier’le ravijook ette kantud, polnud Jack talle ikka veel midagi vastanud. Ta vajutas igaks juhuks veel kord saatmise ja vastuvõtmise ikoonile, kuid asjatult. Ta hammustas huulde ja kortsutas kulmu. Võib-olla oli Jack nädalavahetuseks kuhugi ära sõitnud. Mitte keegi ei loe laupäeval meile. Ta proovib homme jälle õnne, kuigi tegelikult ei tasu enne esmaspäeva midagi eriti oodata.

      Ta läks trepist alla ja avastas vannituppa sisenedes, et ruumi täidavad eukalüptiaurud. Olivier istus, pea rätiku alla peidetud, ja hingas kausi kohal keeva vette tilgutatud Karvolit. Minu rüütel valgel hobusel, mõtles Angelica silmi pööritades. Mõnikord ma tahaksin selle koera veranda pealt jalaga alla lüüa!

      Seitsmes peatükk

      „Inimesed kohtlevad sind just nii, nagu sa lased neil ennast kohelda.”

Täiusliku õnne otsinguil

      Esmaspäeval kohtusid Angelica ja Candace Notting Hilli Ten Pilatese ooteruumis. Candace, kes nägi oma beežis jooksudressis esinduslik välja, tervitas sõbrannat laia naeratusega ja poetas mobiili šokolaadpruuni Birkini käekotti.

      „Oled ennast trenni jaoks üles löönud,” märkis Angelica.

      „See on midagi enamat kui trenn, kullake. See on linna kõige ihaldusväärsem spordipalee!”

      Ringi vaadates nägi Angelica vaid pikki sihvakaid neide, kõik nad tupsutasid trennisaalidest väljudes rätikuga nägu ja kaela. Ta märkas teiste hulgas ka üht tuttavat nägu.

      „Tere, musike,” ütles Scarlet hingeldades. „Täna oli lihtsalt õudne tamp peal. David on hoos.” Ta pöördus Candace’i poole. „Sa ikka hoiatasid teda Higginsi kümne eest?”

      „Mis asi see on?” küsis Angelica ärevalt.

      Candace seletas lahkelt: „Davidi kaubamärk. Ta loeb kümneni ja sa tunned, et hakkad kohe surema, oled juba vähemalt minuti endast maksimumi andnud, su tagumik valutab mis kole. Aga vaevalt jõuad sa mõelda, et nüüd on see õnneks läbi, kui ta nõuab, et sa teeksid sama harjutust veel kümme korda. Ja nii ikka ja jälle. Ära lase ennast sellest kümneni lugemisest eksitada. Alati peab veel kümme tegema.”

      „Sellest siis nimi – Ten Pilates,” ütles taiplik Angelica.

      „Ei tea, kas ta ise päris seda silmas pidas,” arvas Scarlet. „Nimi võib viidata hoopis neile kümnele piinapingile, mida sa enda ees näed.” Ta märkas, et Angelica nägu muutus murelikuks. „Ära karda, ta pole sinu kui algajaga nii karm. Sa ikka käisid pediküüris?”

      „Ei!”

      „Siis jäta sokid jalga, muidu hakkab piinlik!”

      „Ta teeb nalja,” lohutas Candace. „Usu mind, David ei hakka su varbaid uurima, seda meest huvitavad ainult lihased!”

      Kohustusliku tervisliku seisundi ankeedi ära täitnud, järgnes Angelica Candace’ile saali, kus pika peegelseina ees seisis kümme lavatsit kahes rivis. Candace heitis käekoti diivanile ja kinnitas oma pikad juuksed hobusesabasse. „Tere, David, palun saage tuttavaks – see on minu sõbranna Angelica Lariviere.” Paksu tumepruuni juuksepahmakaga nõtke austraallane sirutas tervituseks käe.

      „Meeldiv kohtuda,” ütles ta naeratades. Angelicat see ei lohutanud. Kas ma tõesti pean selle Adonise nähes siin higistama ja ägama? „Kas te olete varem ka pilatest teinud?” küsis David ja Angelica püüdis mitte mõelda tema nooruslikule sarmile, sisendades endale, et tegemist on oma ala spetsialistiga, kes vormib ka temast supermodelli.

      „Ei, see on mul esimene kord.”

      „Hästi, siis ma näitan teile, mida nende lavatsite peal tehakse.” JUMAL tänatud, et ta ei nimetanud neid vooditeks. Angelica järgnes noormehele köite ja vedrudega aluse juurde, mis meenutas ehk kõige rohkem keskaegset piinapinki; ta pingutas, et mitte väga rumal paista. „Milline on praegu teie füüsiline vorm?” küsis David.

      „Peaaegu olematu. Kaks last, liiga palju koogisöömist, pidev laua taga istumine – teate küll.”

      „Pole viga, küll me teid vormi ajame.” Angelica kahetses nüüd, et polnud pediküüris käinud.

      „Kui segamini läheb, vaata minu pealt, mismoodi see käib,” soovitas Candace kõrvallavatsile heites. „Varsti teed neid liigutusi juba ilma mõtlemata.” Ta torkas jalalabad mingist rõngast läbi, tõstis jalad õhku ja asus venitusi tegema. „Räägi nüüd mulle uudiseid oma meilirindelt.”

      „Uudised on kuumad,” vastas Angelica pikali heites; ta püüdis nähtud liigutust järgi teha, kuid sai vaevalt jalad sirgeks aetud.

      „Hull oled, Angelica. Kuhu see niimoodi välja viib?”

      „Mitte kuhugi. See pole muud, kui kerge meelelahutus.”

      „Võib-olla ongi, aga ole siiski ettevaatlik.”

      „Olivier käib mulle parajasti kohutavalt närvidele. Ma lihtsalt vajan pisut vaheldust.”

      „See võib sul kontrolli alt väljuda. Kas ta on sind juba lõunale kutsunud?”

      „Muidugi mitte. Ta elab Lõuna-Aafrikas.”

      „Pea meeles, ma olen sind hoiatanud.”

      „Nii, tüdrukud!” David astus pikkade sammudega saali, mis oli nüüdseks täis venitusharjutusi tegevaid naisi. Ta keeras muusika valjuks – Madonna laulis Abba meloodia järgi Hung Up’i. „Hakkame pihta. Üks jalg kangile ja surume!”

      „Minu jalad valutavad juba praegu,” kurtis Angelica.

      Candace tegi harjutusi mängleva kergusega. „Ära unusta Higginsi kümmet.” Angelica keha kattus higiga. „Muuseas, praegu me alles soojendame.”

      „Ma olen sattunud põrgusse. Kas sa ütlesid, et trenn kestab terve tunni?”

      „Veidi vähem. Aga mõtle sellele, millise figuuri sa endale välja võimled.”

      „Loodan,