Autojuhid. Terry Pratchett

oli jahmunud. „Rotte või?”

      Masklin vaatas toiduvirnu. „Jah, ega vist mitte,” lausus ta. „Tead, ma ei kujutanud ette, et maailmas võiks nii palju noome olla. Kui palju teid siin on?”

      Angalo ütles.

      „Kaks mida?” ei saanud Masklin aru.

      Angalo kordas.

      „See nagu ei avaldakski sulle eriti muljet,” tähendas ta, kui Masklini ilme ei muutunud.

      Masklin silmitses oma oda teravikku. Selleks oli ränikivitükike, mille ta oli ühel päeval välja pealt leidnud, ja tal oli võtnud terve igaviku, et saada heinapalli küljest kätte natuke nööri ja ränikild sellega kepi külge siduda. Praegu paistis, et oda on ainus tuttav asi hämmastavas maailmas.

      „Ma ei tea,” ütles ta. „Mis see „tuhat” on?”

      Hertsog Cido de Pudukaubad, kes oli ühtlasi Ülesmineva Eskalaatori ülemprotektor, Poolkorruse kaitsja ja Infoleti rüütel, pööras Asja väga aeglaselt käes. Siis viskas ta selle kõrvale.

      „Väga naljakas,” lausus ta.

      Segaduses noomide salk seisis hertsogi palees, mis parajasti asus pehme mööbli osakonna põranda all. Hertsogil oli soomusrüü seljas ja ta polnud väga heas tujus.

      „Niisiis,” ütles ta, „teie olete siis Väljast, jah? Kas te tõesti loodate, et ma usun teid?”

      „Isa, ma…” hakkas Angalo ütlema.

      „Vaiki, poeg! Sa tead ju Arnold Co (as. 1905) sõnu! Kõik ühe katuse all! Kõik! Järelikult on võimatu, et veel mingi Väljaspoolsus olemas oleks. Järelikult ei saa teie sealt tulla. Järelikult olete te mõnest teisest Kaubamaja osast. Korsetiosakonnast. Või Noorteriietest, võib-olla. Me pole sinna kunagi põhjalikumaid avastusretki teinud.”

      „Ei, me oleme…” üritas Masklin öelda.

      Hertsog tõstis käed.

      „Kuulake mind,” ütles ta Masklinile otsa põrnitsedes. „Ega ma teid ei süüdista. Minu poeg on kergesti mõjutatav poiss. Kahtlemata veenis tema teid, et te Väljast olete. Talle meeldib selgelt liiga palju veoautosid vaadata, ta kuulab tobedaid muinaslugusid ja tema ajud kuumenevad üle. Mina olen mõistlik noom,” jätkas ta, vaadates neile otsa, nagu õhutaks neid vastu vaidlema, „ja sinusuguse tugeva poisi jaoks, Masklin, on Pudukaupade valvurite seas alati koht. Nii et unustame selle jaburuse, eks?”

      „Aga me tuleme tõesti väljast,” ei andnud Masklin järele.

      „Mingit Väljaspoolsust ei ole olemas!” hüüdis hertsog. „Muidugi, kui korralikku elu elanud noom sureb, siis läheb ta Väljaspoolsusse, kus ta igavesti hiilguses elama jääb. No kuule,” ütles ta Masklinile õlale patsutades, „jäta see rumal loba ja aita meil meie vaprat ülesannet täita.”

      „Jah, aga millist?” küsis Masklin.

      „Ega sa ei taha, et Rauakaubad meie osakonna üle võtavad, mis?” küsis hertsog. Masklin vaatas Angalo poole. See raputas palavikuliselt pead.

      „Vist siis mitte,” vastas Masklin, „aga te kõik olete ju noomid. Ja siin on kõike kõigi jaoks enam kui küllalt. Tundub natuke tobe kogu aeg nääklemise peale kulutada.”

      Ta nägi silmanurgast, et Angalo peitis pea käte vahele.

      Hertsog läks näost punaseks.

      „Või tobe, mis?”

      Masklin tõmbus temast eemale, et mitte tema vihale ette jääda, kuid teda oli õpetatud alati aus olema. Ta arvas, et ta ei ole nii arukas, et valedega mitte vahele jääda.

      „Noh…” venitas ta.

      „Kas sa pole kunagi kuulnud aust?” küsis hertsog.

      Masklin mõtles natuke ja raputas siis pead.

      „Rauakaubad tahavad kogu Kaubamaja üle võtta,” seletas Angalo kiiruga. „See oleks kohutav. Ja Peakatete osakond on peaaegu sama hull.”

      „Miks nad seda tahavad?” uuris Masklin.

      „Miks?” hüüatas hertsog. „Sellepärast, et nad on alati olnud meie vaenlased. Ja nüüd võite te minna,” lisas ta.

      „Kuhu?” küsis Masklin.

      „Rauakaupadesse, või Peakatetesse. Või Kirjatarvete osakonda, nemad on teie jaoks täpselt õiged noomid. Minu poolest minge kas või tagasi Välja,” lõpetas hertsog sarkastiliselt.

      „Me tahame Asja tagasi,” ütles Masklin vankumatu rahuga. Hertsog võttis Asja ja viskas teda sellega.

      „Andke andeks,” ütles Angalo, kui nad olid paleest minema saanud. „Ma oleksin pidanud teid hoiatama, et mu isa on üsna äkilise loomuga.”

      „Miks sa pidid teda ärritama?” küsis Grimma pahaselt. „Kui me peame niikuinii kellegagi ühinema, miks siis mitte nendega? Mis meist nüüd saab?”

      „Ta oli väga ebaviisakas,” ütles Morki-memm söakalt.

      „Ta pole kunagi Asjast kuulnud,” märkis Torrit. „See on kohutav. Ja Väljaspoolsusest, nagu tema seda nimetas. Noh, mina sündisin ja kasvasin väljas. Seal pole mingeid surnuid. Vähemalt ei ela seal keegi hiilguses.”

      Nad hakkasid nääklema, mis oli üsna tavaline.

      Masklin vaatas neid. Siis vaatas ta maha. Nad kõndisid mingi lühikese kuiva rohu peal, mida kutsuti „vaibaks”, nagu Angalo ütles. Ka see oli varastatud Kaubamajast nende pea kohal.

      Masklin oleks tahtnud öelda: see on naeruväärne. Miks hakkavad noomid kohe, kui neil on küllalt süüa ja juua, teiste noomidega jagelema? Noomide elus peab ju olema ka midagi enamat!

      Ja ta oleks tahtnud öelda: kui inimesed on nii rumalad, kuidas nad siis suutsid Kaubamaja ja kõik need veoautod ehitada? Kui meie oleme nii hirmus nutikad, siis peaksid nemad varastama meie tagant, mitte vastupidi. Nad on küll suured ja aeglased, aga nad on tegelikult üsna targad.

      Ja ta oleks tahtnud lisada: ma ei imestaks üldse, kui nad oleksid sama arukad kui näiteks rotid.

      Aga ta ei öelnud midagi, sest niimoodi mõtteid mõlgutades langes tema pilk Asjale, mida Torrit kramplikult süles hoidis.

      Ta mõistis, et tema pähe tahab jõuda üks mõte. Ta tegi sellele viisakalt ruumi ja jäi kannatlikult ootama, mis mõte see on, kuid siis, täpselt samal hetkel, kui mõte oli kohale jõudmas, küsis Grimma Angalolt: „Mis sellistest noomidest saab, kes üheski osakonnas ei ole?”

      „Nad elavad väga kurba elu,” ütles Angalo. „Nad peavad ise läbi ajama, nii hästi, kui saavad.”

      Paistis, et ta on nutu äärel. „Mina ju usun teid,” lisas ta. „Aga isa ütleb, et ei tohi kogu aeg veoautosid vaatamas käia. Need võivad valed mõtted pähe panna. Noh, mina olen neid juba mitu kuud vaatamas käinud. Vahel tulevad need Kaubamajja märjana. Väljaspoolsuses ei ole ainult lust ja lillepidu, seal juhtub kõike. Teate, jääge ikkagi siia, ma olen kindel, et isa mõtleb ümber.”

      Kaubamaja oli suur. Masklini meelest oli juba veoauto suur olnud. Aga Kaubamaja oli veel suurem. Paistis, et see ulatub lõputult kaugele: põrandate ja seinte ja pikkade väsitavate käikude rägastik. Omi asju ajavad noomid kiirustasid või ka lonkisid neist mööda ning tundus, et ka noome on siin lõputult palju. Tegelikult tundus, et sõna „suur” jääb kõige selle kirjeldamiseks juba väikeseks. Kaubamaja jaoks oli vaja täiesti uut sõna.

      Kummalisel kombel oli Kaubamaja isegi suurem kui see, mis oli väljas. Välismaailm oli nii tohutu, et seda enam ei näinudki. Sellel polnud ääri ega tippu, nii et paistis, nagu polekski sellel suurust. See lihtsalt oli. Kaubamajal aga olid ääred ja katus olemas, kuid need olid nii kaugel, et tegidki selle, nojah, suureks.

      Kui nad Angalo kannul kõndisid, jõudis Masklin otsusele ja tahtis sellest kõigepealt Grimmale rääkida.

      „Ma lähen tagasi,” ütles ta.

      Tüdruk