Autojuhid. Terry Pratchett

lähen ära.”

      „Aga meil on sind vaja!”

      „Minul on ka mind vaja. Mis elu see selline on!”

      „Aga nad hukkuvad, kui sa ära lähed!”

      „Nad hukkuvad niikuinii,” tähendas Masklin.

      „Ära ütle nii pahasti!”

      „Aga see on ju tõsi. Kõik surevad niikuinii. Ka meie sureme niikuinii. Vaata, kuidas sul endal on. Kogu aeg sa pesed ja koristad ja teed süüa ja kantseldad neid. Sa oled peaaegu kolmeaastane! Sul on aeg hakata oma elu elama.”

      „Morki-memm oli minu vastu väga hea, kui ma väike olin,” ütles Grimma kaitsvalt. „Sina saad ka kunagi vanaks.”

      „Arvad või? Ja kes siis minu eest tööd rügab, nii et kondid kanged?”

      Masklin avastas, et ta läheb aina vihasemaks. Ta oli kindel, et tal on õigus. Aga ta tundis, nagu poleks, ja see tegi asja ainult hullemaks.

      Ta oli selle peale juba kaua mõelnud ja alati sai ta pahaseks ja tundis piinlikkust. Kõik targad, julged ja vaprad olid ammu läinud, ühel või teisel moel. Vana hea Masklin, ütlesid nad, tubli poiss, sina hoolitse vanade eest, me oleme tagasi, enne kui sa arugi saad, kohe, kui me parema koha leiame. Iga kord, kui vana hea Masklin sellele mõtles, tundis ta põlgust teiste vastu – sellepärast, et need läksid – ja enda vastu – sellepärast, et tema jäi. Ta andis alati järele, see oligi tema häda. Ta teadis seda isegi. Ükskõik, mida ta endale algul ka ei lubanud, läks ta lõpuks alati väiksema vastupanu teed.

      Grimma põrnitses talle otsa.

      Masklin kehitas õlgu.

      „Hea küll, hea küll, nad võivad meiega kaasa tulla,” ütles ta.

      „Sa tead, et nad ei tule kuhugi,” vastas tüdruk. „Nad on liiga vanad. Nad kõik on siin üles kasvanud. Neile meeldib siin.”

      „Neile meeldib siin sellepärast, et meie teeme neile kõik ette ja taha ära,” pomises Masklin.

      Nad lõpetasid selle jutu. Õhtusöögiks olid pähklid. Masklini pähkli sees oli uss.

      Pärast läks ta välja, istus mullavallile, toetas lõua kätele ja jäi jälle maanteed silmitsema.

      See oli nagu punastest ja valgetest tuledest jõgi. Kõigi nende liikuvate kastide sees olid inimesed, kes ajasid oma salapäraseid asju. Ükskõik, mis need asjad ka olid, kuid paistis, et inimestel oli alati kiire nendega pihta hakata.

      Masklin oli valmis kihla vedama, et nemad rotiliha ei söö. Inimestel on väga lihtne elu. Nad on suured ja aeglased, aga nemad ei pea elama rõskes urus ja ootama, kuni mõni tobe vanamutt tulel ära kustuda laseb. Neil pole kindlasti kunagi tee sees usse. Nemad lähevad sinna, kuhu ainult tahavad, ja teevad kõike, mis neile meeldib. Kogu maailm kuulub neile.

      Ja terve öö sõidavad nad oma väikeste veoautodega, mille küljes on tuled, edasi ja tagasi. Kas nad ei maga mitte kunagi? Neid on vist küll mitusada!

      Masklin oli unistanud, kuidas oleks veoautoga minema sõita. Veoautod peatusid tihti kohviku juures. Oleks lihtne

      – nojah, üsna lihtne – mõne sellise peale pääseda. Veoautod on puhtad ja kiiskavad, kindlasti lähevad nad kusagile, kus on parem kui siin. Ja lõppude lõpuks, mida muud neil üle jääks? Siin ei ela noomid talve mingil juhul üle, aga hakata minema üle väljade, kui tulekul on halvad ilmad – sellele ei maksnud mõeldagi.

      Muidugi arvas ta, et ei lähe tegelikult kunagi. Selliseid asju ei tehta kunagi. Lihtsalt unistad neist möödavihisevatest tuledest.

      Ja nende kihutavate tulede kohal olid tähed. Torrit ütles, et tähed on väga olulised. Praegusel hetkel ei olnud Masklin sellega nõus. Tähti ei saa süüa. Nende valgel isegi ei näe korralikult. Tähed on üsna kasutud, kui mõtlema hakata…

      Keegi karjatas.

      Masklini keha ajas end jalule peaaegu varem, kui tema mõistus sellele mõelda jõudis, ja ta kiirustas vaikselt läbi kidurate põõsaste uru poole.

      Ja seal, pea täielikult maa all ja saba erutatult tähtede poole vehkimas, oli isarebane. Masklin tundis ta ära. Ta oli minevikus tema käest paar korda napilt pääsenud.

      Kusagil Masklini peas vaatas see osa temast, mis oli tõeline tema – vana Torrit teadis sellest osast kõike –, õudusega, kuidas ta haaras oma oda, mis oli ikka veel maa sees, seal, kuhu ta oli selle pistnud, ja torkas sellega rebast tagajalga, nii kõvasti kui jõudis.

      Kostis summutatud kiunatus, loom tõmbas pea kiiresti urust välja ja pööras tigeda, vahutavate lõugadega näo valutekitaja poole. Kaks hõõguvat kollast silma vaatasid Masklinit, kes toetus hingeldades odale. Nüüd oli selline hetk, kus aeg muutub aeglasemaks ja korraga on kõik palju tõelisem. Kui sa tead, et sured, siis võib-olla kuhjavad sinu meeled kokku nii palju üksikasju, kui saavad, kuni neil veel see võimalus on…

      Looma koonul olid vereplekid.

      Masklin tundis, kuidas temas tõuseb viha. See paisus tema sees nagu hiiglasuur mull. Tal oli niigi vähe ja see irvitav elukas tahtis temalt isegi selle võtta.

      Kui rebase punane keel suust välja tuli, taipas Masklin, et tal on kaks võimalust: ta võis jooksu pista või surra.

      Niisiis ta hoopis ründas. Oda läks tema käest lendu nagu lind ja tabas rebast keelde. Loom kiljatas ja hakkas käppadega vigasaanud keelt kraapima, kuid Masklin jooksis juba oma viha mootori jõul üle mulla, hüppas, haaras kahe käega haisvast punasest kasukast, vinnas end mööda rebase külge üles, maandus kaksiratsi tema kaelal, tõmbas välja kivist noa ja torkas, torkas kõike, mis maailmas halvasti oli…

      Rebane kiljatas jälle ja kargas eemale. Kui Masklin oleks praegu mõelda suutnud, siis oleks ta aru saanud, et tema noatorked ajasid rebast tegelikult ainult vihale, kuid rebane ei olnud harjunud, et söök sellise raevuga vastu võitleb, ja nüüd oli tema ainsaks mõtteks minema saada. Ta jooksis teeäärsele vallile ja tormas sellest alla, teel kihutavate tulede poole.

      Masklin üritas jälle mõtlema hakata. Tema kõrvu täitis liiklusmüra. Ta laskis rebase karvadest lahti ja hüppas kõrgesse rohtu, samal ajal kui loom juba ummisjalu asfaldile jooksis.

      Masklin maandus raskelt ja veeres natuke edasi; tal oli kogu õhk kopsudest välja löödud.

      Aga ta mäletas, mis edasi juhtus. See püsis tema mälus kaua, veel tükk aega pärast seda, kui ta oli näinud nii kummalisi asju, et selle mälestuse jaoks ei oleks pidanud enam ruumi jääma.

      Rebane, kes seisis teel, valgusvihus, paigal nagu kivikuju, lõrises kurjalt ja vahtis tõtt kümne tonni metalliga, mis kihutas tema poole kiirusega seitsekümmend miili tunnis.

      Kostis mütsatus ja vihin, siis võttis maad pimedus.

      Masklin lamas kaua kõhuli jaheda sambla peal. Siis, mõeldes hirmuga, milline pilt võib talle uru juures avaneda, ja üritades seda mitte ette kujutada, ajas ta end püsti ja kõmpis tagasi oma kodu jäänuste juurde.

      Grimma ootas urusuu juures, hoides oksaraagu nagu malakat käes. Ta pöördus välkkiirelt ringi ja oleks Masklinile peaaegu vastu pead virutanud, kui see pimedusest välja vankus ja künkanõlva najale vajus. Masklin sirutas väsinult käe ja lükkas oksa kõrvale.

      „Me ei teadnud, kuhu sa läksid,” ütles tüdruk, ja tema hääl oli hüsteeria piiril. „Me kuulsime lihtsalt lärmi ja seal see elukas oligi, sa oleksid pidanud siin olema, ta tappis Merti ja Coomi ja kaevas edasi…”

      Ta vakatas ja paistis lõdvaks vajuvat.

      „Jah, tänan küsimast,” lausus Masklin jahedalt, „minuga on kõik korras.”

      „Mida… mis juhtus?”

      Masklin ei teinud küsimust kuulmagi, vaid sammus uru pimedusse ja heitis pikali. Sügavasse külma unne vajudes kuulis ta, kuidas vanad noomid omavahel sosistavad.

      Ma oleksin pidanud siin olema, mõtles ta.

      Nad sõltuvad minust.

      Me