Autojuhid. Terry Pratchett

et inimesed ei söö vanamehi. Selle taga oli midagi muud. Võib-olla vanamehed teevad kanu?

      Asi hakkas jälle sumisema.

      „Viisteist tuhat aastat on möödunud,” ütles ta.

      Masklin vaatas teiste poole.

      „Räägi nüüd sellega,” käsutas Morki-memm Torritit. Vanamees taganes eemale.

      „Mina ei räägi! Mina ei räägi! Mina ei tea, mida öelda!” tõrjus ta.

      „Noh, mina kah ei räägi!” nähvas Memm. „See on juhi töö!”

      „Viisteist tuhat aastat on möödunud,” kordas Asi.

      Masklin kehitas õlgu – paistis, et jutuajamine on talle täiesti jõukohane.

      „Möödunud millest?” küsis ta.

      Jäi mulje, et Asi mõtleb pingsalt. Viimaks küsis ta: „Kas te teate veel sõnade „navigatsioon” ja „salvestuskompuuter” tähendust?”

      „Ei,” vastas Masklin ausalt. „Mitte kumbagi neist.”

      Valgusmustrid liikusid.

      „Kas te tähtedevahelisest reisimisest teate?”

      „Ei.”

      Kast jättis Masklinile väga selge mulje, et on temas väga pettunud.

      „Kas te teate, et te olete pärit ühest väga kaugest paigast?” küsis ta siis.

      „Muidugi. Seda me teame.”

      „Paigast, mis on kaugemal kui Kuu.”

      „Ee…” Masklin kõhkles. Kaubamajja jõudmine oli võtnud tükk aega. Igatahes oli võimalik, et nad olid teel kuust mööda sõitnud. Ta oli seda tihti silmapiiril näinud ning ta oli kindel, et veoauto oli silmapiirist kaugemale sõitnud.

      „Jah,” ütles ta. „Ilmselt küll.”

      „Keel muutub aastate jooksul,” lausus Asi mõtlikult.

      „Kas tõesti?” tähendas Masklin viisakalt.

      „Kuidas te seda planeeti nimetate?”

      „Seda, mida „planeet” tähendab, ei tea ma ka,” ütles Masklin.

      „Planeet on taevakeha.”

      Masklini ilme oli tühi.

      „Kuidas te seda kohta kutsute?”

      „Seda kutsutakse… Kaubamajaks.”

      „Kaubamajaks.” Tulukesed liikusid, nagu oleks Asi jälle mõtlema hakanud.

      „Noormees, ma ei taha siin päev otsa passida ja selle karbiga pläma ajada,” ütles Morki-memm. „Me peame välja mõtlema, kuhu me läheme ja mida peale hakkame.”

      „Õigus!” pistis Torrit väljakutsuvalt.

      „Kas te üldse mäletate, et te tegite avarii.”

      „Ma olen palju asju teinud,” vastas Masklin, „aga seda, et ma oleksin mõne avarii teinud, ma ei mäleta.”

      Tulukesed muutusid jälle. Hiljem, kui Masklin Asja juba paremini tundis, uskus ta, et selline muster tähendas, nagu ohkaks Asi sügavalt.

      „Minu ülesanne on teid teenida ja juhendada,” ütles Asi.

      „Nägite?” hüüatas Torrit, kellele tundus, et tema on pisut kõrvale jäetud. „Meil oli selles suhtes õigus!”

      Masklin tonksas kasti. „Siis oled sa viimasel ajal küll natuke vaiksevõitu olnud,” märkis ta.

      Asi sumises. „Ma pidin säilitama sisemise voolu. Nüüd aga saan ma välist vooluallikat kasutada.”

      „See on tore,” ütles Grimma.

      „Kas sa tahad öelda, et sa nagu jood seda, mis valgust annab?” uuris Masklin.

      „Esialgu piisab sellest seletusest.”

      „Miks sa siis enne ei rääkinud?” küsis Masklin.

      „Ma kuulasin.”

      „Ah soo.”

      „Ja nüüd ootan ma instruktsioone.”

      „Ins… mis asju?” küsis Grimma.

      „Ma arvan, et ta tahab, et me ütleksime talle, mida ta tegema peab,” ütles Masklin. Ta põlvitas, istus kandadele ja jäi Asja tulukesi silmitsema.

      „Mida sa teha oskad?” küsis ta.

      „Ma oskan transleerida, kalkuleerida, trianguleerida, assimileerida, korreleerida ja ekstrapoleerida.”

      „Ma arvan, et midagi sellist meil vaja ei ole,” lausus Masklin. „Ega meil pole midagi sellist vaja?” küsis ta teistelt.

      Morki-memm mõtles järele. „Ei,” sõnas ta viimaks, „ma arvan, et midagi sihukest me ei taha. Aga üks banaan oleks küll kena.”

      „Ma arvan, et tegelikult tahame me lihtsalt koju minna ja kaitstud olla,” ütles Masklin.

      „Koju minna.”

      „Täpselt.”

      „Ja kaitstud olla.”

      „Jah.”

      Hiljem said need sõnad üheks kõige kuulsamaks tsitaadiks noomide ajaloos. Neid õpetati koolides. Need raiuti kivisse. Ja seepärast on kurb, et nende ütlemise ajal ei pidanud keegi neid eriti tähtsaks.

      Juhtus ainult see, et Asi ütles: „Arvutan.”

      Siis kustusid kõik tema tuled, põlema jäi ainult üks, roheline, mis hakkas vilkuma.

      „Taevas tänatud,” ohkas Grimma. „Küll oli kohutav hääl. Mida me nüüd tegema peame?”

      „Selle Angalo-poisi sõnade järgi,” lausus Memm, „peame me nüüd hakkama elama väga kurba elu.”

      3

      I Sest nemad ei teadnud seda, aga nemad olid toonud endaga kaasa Asja, mis ärkas elektri juures, ning tema üksi teadis nende ajalugu.

      II Sest noomidel on mälu lihast ja verest, Asjal aga on mälu ränist, mis on üks kivi ega saa mitte hukka, samas kui noomide mälu puistatakse tuulde nagu tuhk.

      III Ja nemad andsid Asjale käsud, kuid ei teadnud seda mitte.

      IV See on, ütlesid nad, üks imeliku häälega kast.

      V Aga Asi hakkas tegelema ülesandega, kuidas kõik noomid kaitstud oleksid.

      VI Ja Asi hakkas tegelema ka ülesandega, kuidas kõik noomid koju viia.

      VII Nende päris koju.

Noomide Raamat, „Poolkorrus”, s I–VII

      Põranda all oli lihtne ära eksida. Selleks polnud vaja sugugi pingutada. Seal oli seintest ja juhtmetest tõeline rägastik, käiguradadest eemal oli aga hangede kaupa tolmu. Tegelikult, nagu Torrit ütles, ei olnudki nad päriselt eksinud, pigem lihtsalt teadmatuses: igal pool põrandatalade ja seinte vahel olid rajad, kuid mitte kusagil polnud mingit vihjet sellele, kuhu need viisid. Vahel kiirustas mõni oma asju ajav noom neist mööda, ilma et oleks neile vähimatki tähelepanu pööranud.

      Nad tukastasid ühes orvas, mille moodustasid kaks puust seina, üles ärgates nägid aga jälle samasugust hämarat valgust kui enne. Paistis, et Kaubamajas pole ööl ega päeval vahet. Praegu tundus siiski, et lärmi on rohkem. Kostis kauge, kõigest üle käiv sumin.

      Nüüd vilkusid Asja peal veel mõned tulukesed ja ta oli kasvatanud enda külge mingi väiksema, taldrikukujulise asja, mis oli ümmargune ja pöörles väga aeglaselt.

      „Kas me hakkame jälle Toidusaali otsima?” küsis Torrit lootusrikkalt.

      „Ma arvan, et sinna pääsemiseks peab