Autojuhid. Terry Pratchett

oli seal, kus lagi oli ühendatud seinaga, seina taga aga oli peaaegu sama suur ruum kui veoautode pesa ja see oli tõepoolest inimesi täis. Kaubamaja oli avatud.

      Noomid olid alati teadnud, et inimesed elavad väga aeglaselt. Masklin oli jahiretkel paar korda inimestega peaaegu kokku jooksnud, ja ta teadis, et enne kui nende tohutud juhmid silmad ennast pöörata jõuavad, on tema juba raja pealt läinud ja mõne rohupuhma taga peidus.

      Ruum noomide ees oli inimesi tuubil täis, nad kõndisid oma raskel, aeglasel sammul ja kõmistasid madala, arusaamatu häälega omavahel rääkida.

      Noomid vaatasid mõnda aega lummatult.

      „Mis neil käes on?” küsis Grimma. „Need meenutavad natuke Asja.”

      „Ei tea,” ütles Masklin.

      „Näe, nad võtavad need kätte, annavad teistele inimestele, need pistavad need kotti ja lähevad minema. See paistab peaaegu, nagu nad, noh, saaksid aru, mida nad teevad.”

      „Ei-ei, nad on nagu sipelgad,” teatas Torrit autoriteetselt. „Nad paistavad küll arukad, sellega ma olen nõus, aga kui lähemalt vaadata, siis ei ole neis midagi eriti nutikat.”

      „Nad ehitavad igasugu asju,” märkis Masklin äraolevalt.

      „Seda teevad linnud ka, poiss.”

      „Jah, aga…”

      „Mina olen alati öelnud, et inimesed on natuke harakate moodi. Nad tahavad lihtsalt asju, mis läigivad.”

      „Hmm.” Kuid Masklin otsustas mitte vastu vaielda. Torritiga ei saanud vaielda – välja arvatud muidugi siis, kui sa olid Morki-memm. Torriti peas oli ruumi ainult teatud arvule mõtetele, ja kui mõni mõte oli tema peas juba juurdunud, siis ei olnud seda võimalik sealt kuidagi välja kiskuda. Kuid Masklin oleks tahtnud küsida: kui nad on nii rumalad, miks siis meie peidame end nende eest, mitte vastupidi?

      Talle turgatas pähe üks mõte. Ta võttis Asja kätte.

      „Asi?” küsis ta.

      Hetke valitses vaikus. Siis lausus vaikne plekine hääl: „Töö põhiülesandega katkestatud. Mida sa soovid?”

      „Kas sa tead, mis inimesed on?” küsis Masklin.

      „Jah. Jätkan tööd põhiülesandega.”

      Masklin vahtis teistele tühja pilguga otsa.

      „Asi?” ütles ta uuesti.

      „Töö põhiülesandega katkestatud. Mida sa soovid?”

      „Ma palusin, et sa mulle inimestest räägiksid,” ütles Masklin.

      „Ei vasta tõele. Sa küsisid: Kas sa tead, mis inimesed on. Minu vastus oli igas mõttes korrektne.”

      „Aga ütle siis mulle ka, mis inimesed on!”

      „Inimesed on maailma, mida te praegu kutsute Kaubamajaks, aborigeenid. Jätkan tööd põhiülesandega.”

      „Nägite!” lausus Torrit teadvalt noogutades. „Ma ju ütlesin. Nad on porigeenid. Arukad, seda küll, aga kokkuvõttes ikkagi lihtsalt porigeenid. Lihtsalt hulk porigeeneid.” Ta kõhkles. „Porigeeniusi,” parandas ta siis ennast.

      „Kas meie oleme ka aborigeenid?” küsis Masklin.

      „Põhiülesanne katkestatud. Ei. Jätkan põhiülesande täitmist.”

      „Muidugi mitte,” ütles Torrit põlastavalt. „Meil on ikka mingi uhkus.”

      Masklin tegi suu lahti, et küsida, mida „aborigeen” tähendab. Ta teadis, et tema seda ei tea, ja oli täiesti kindel, et seda ei tea ka Torrit. Ja pärast seda oleks ta tahtnud esitada veel palju küsimusi, aga enne nende esitamist pidi ta õiged sõnad valmis mõtlema.

      Ma ei tea piisavalt palju sõnu, mõtles ta. Mõnda asja on võimatu mõelda, kui sa õigeid sõnu ei tea.

      Aga küsimiseni ta ei jõudnudki, sest üks hääl ütles tema selja taga: „Imelikud, võimsad olendid, mis? Ja viimasel ajal sagivad väga palju ringi. Ei tea, mis neile sisse on läinud?”

      See oli vanaldane, üsna tüse noom. Ja üksluist värvi riietega, mis oli Kaubamajas ebatavaline. Suurema osa tema rõivastusest moodustas tohutu suur põll, mille taskud olid salapäraselt punnis.

      „Kas te nuhkisite meie järele?” nõudis Morki-memm.

      Võõras kehitas õlgu.

      „Ma käin siin tavaliselt inimesi jälgimas,” vastas ta. „See on hea koht. Tavaliselt pole siin kedagi teist. Mis osakonnast te olete?”

      „Meil polegi osakonda,” ütles Masklin.

      „Me oleme lihtsalt noomid,” ütles Memm.

      „Ja mitte mingid porigeenid,” lisas Torrit kähku.

      Võõras naeratas laialt ja libistas end puidust tala pealt maha.

      „Vaata aga,” tähendas ta. „Teie olete siis need uued, kellest räägitakse. Väljast?”

      Ta sirutas käe. Masklin vaatas seda kartlikult.

      „Vabandust?” küsis ta viisakalt.

      Võõras ohkas. „Kui kätt pakutakse, siis tuleb seda raputada,” ütles ta.

      „Tuleb või? Miks?”

      „Selline on traditsioon. Mina olen Dorcas del Ikatessid.” Võõras muigas kõveralt. „Kas sa enda nime tead?” küsis ta.

      Masklin ei teinud küsimust kuulma. „Sa ütlesid enne, et jälgid inimesi. Mida sa sellega mõtlesid?” uuris ta.

      „Ma jälgingi inimesi. Uurin nende käitumist, noh. Just seda ma teen. Inimesi jälgides võib tuleviku kohta palju teada saada.”

      „Kas sa tahad öelda, et see on nagu ilmaennustamine?” küsis Masklin.

      „Ilma? Muidugi, ilmaennustamine!” Nüüd venis naeratus noomi näol hiiglasuureks. „Ilmast teate teie ju kõike. On see ilm siis võimas asi?”

      „Kas sa oled sellest kuulnud?” päris Masklin.

      „Ainult vanadest juttudest. Hmm.” Dorcas mõõtis Masklinit pilguga. „Aga mina mõtlesin, et Väljast tulnud on pisut teise kujuga. Meile tundmatu eluvorm. Tulge õige minuga kaasa. Ma näitan teile, mida ma mõtlesin.”