Autojuhid. Terry Pratchett

õhu äärest ääreni. Vahel vajus see vaiksemaks, kuid siis algas uuesti. Vahel kogu veoauto jõnksatas.

      Grimma ronis üle väriseva põranda Masklini juurde.

      „Kui kaua sinna jõudmiseks aega läheb?” küsis ta.

      „Kuhu?” küsis Masklin vastu.

      „Sinna, kuhu me läheme.”

      „Ma ei tea.”

      „Asi on selles, et neil on kõht tühi.”

      Neil oli alati kõht tühi. Masklin vaatas lootusetu pilguga vanade poole, kes olid kobarasse kogunenud. Mõned neist vaatasid äraootavalt tema poole.

      „Ma ei saa midagi teha,” ütles ta. „Mina tahan ka süüa, aga siin ei ole midagi. Veoauto on tühi.”

      „Morki-memm saab väga pahaseks, kui tal mõni söögikord vahele jääb,” lisas Grimma.

      Masklin vaatas talle pikalt tühja pilguga otsa. Siis ronis ta vanade salga juurde ning istus Torriti ja Morki-memme vahele.

      Ta mõistis, et pole nendega tegelikult kunagi rääkinud. Kui ta oli väike, olid nemad hiiglased, kes temasse ei puutunud, siis oli temast saanud kütt teiste küttide seas, käesoleval aastal oli ta aga kogu aeg kas süüa otsinud või sügaval kurnatud unes viibinud. Aga ta teadis, miks Torrit on nende hõimu juht. See oli loogiline, sest ta oli kõige vanem noom. Juhiks oli alati kõige vanem noom, niimoodi ei saanud keegi vastu vaielda. Muidugi ei saanud juhiks olla kõige vanem naine, sest kõik teadsid, et see on mõeldamatu. Isegi Morki-memm oli selles küsimuses täiesti kindel, see oli aga natuke imelik, sest ta kohtles Torritit, nagu oleks see lollpea, Torrit aga ei langetanud kunagi ühtki otsust, ilma et oleks silmanurgast Morki-memme poole vaadanud. Masklin ohkas. Ta vahtis oma põlvi.

      „Kuulge, ma ei tea, kui kaua…” alustas ta.

      „Ära minu pärast muretse, poiss,” katkestas teda Morkimemm, kes paistis olevat üsna hästi toibunud. „See kõik on ju päris põnev.”

      „Aga sellega võib kole kaua minna,” ütles Masklin, „ma ei teadnud, et nii kaua läheb. See oli hullumeelne mõte…”

      Vanamemm suskas teda oma kondise sõrmega. „Noormees,” sõnas ta, „mina elasin üle 1986. aasta talve. See oli kohutav. Minule ei ole sul vaja näljast rääkida. Grimma on hea tüdruk, aga ta muretseb liiga palju.”

      „Aga ma ei tea isegi seda, kuhu me läheme!” pahvatas Masklin. „Andke andeks!”

      Torrit, kes istus, Asi kondiste põlvede peale toetatud, vaatas talle lühinägeliku pilguga otsa.

      „Meil on ju Asi,” ütles ta. „See näitab meile teed, kindlasti näitab.”

      Masklin noogutas süngelt. Kummaline, et Torrit teadis alati, mida Asi tahab. See oli lihtsalt must kuubikujuline kast, aga tal oli väga selge ettekujutus sellest, kui tähtsad on regulaarsed söögikorrad, ja et alati peab kuulama, mida vanemad noomid räägivad. Paistis, et Asjal on kõigele vastus valmis.

      „Ja kuhu see tee meid viib?” küsis Masklin.

      „Sa tead seda isegi. Taevastesse.”

      „Ah soo. Ja-jah,” pomises Masklin. Ta põrnitses Asja pahaselt. Ta oli üsna kindel, et see ei öelnud Torritile mitte kui midagi: Masklin teadis, et tal on päris hea kuulmine, aga ta ei olnud kunagi kuulnud, et Asi midagi ütleks. See ei teinud kunagi midagi, see isegi ei liigutanud. Ta oli ainult must ja kandiline, see oli ainus, mida ta tegi. Seda oskas ta väga hästi.

      „Ainult siis, kui me järgime kõigis üksikasjades Asja juhtnööre, võime me olla kindlad, et läheme Taevastesse,” lisas Torrit, kuid ebakindlalt, nagu oleks ta seda lauset kunagi ammu kuulnud, aga poleks juba siis sellest aru saanud.

      „Nojah,” ühmas Masklin. Ta tõusis kõikuval põrandal püsti ja läks presendi juurde. Siis kogus ta hetke julgust ning pistis pea kastiääre ja presendi vahelt välja.

      Näha oli ainult hägu ja tulesid, õhus olid kummalised lõhnad.

      Kõik kiskus kiiva. Tollel ööl nädala eest oli see mõte paistnud nii mõistlik. Kõik kohad tundusid paremad kui see, kus nemad olid. Siis oli see paistnud nii ilmselge. Kuid ta märkas midagi kummalist: vanad hädaldasid muidu alati, kui kõik ei olnud täpipealt nii, nagu neile meeldis, aga nüüd, kus tulevik paistis tume, olid nad peaaegu rõõmsad.

      Noomid on palju keerulisemad, kui võiks arvata. Võib-olla võis Asi ka seda öelda, kui teadsid, kuidas küsida.

      Veoauto pööras ümber nurga, sõitis mürinal tintmusta pimedusse ja peatus siis ilma igasuguse hoiatuseta. Masklin avastas, et tema ees on tohutu suur valgustatud ruum, mis oli täis veoautosid ja inimesi…

      Ta tõmbas pea kähku tagasi ja sibas läbi kasti Torriti juurde.

      „Ee…” venitas ta.

      „Jah, poiss?”

      „See Taevas… Kas inimesed saavad ka sinna?”

      Vana noom raputas pead. „Taevad,” parandas ta. „Neid on nimelt rohkem kui üks. Sinna lähevad ainult noomid.”

      „Kas sa oled täiesti kindel?”

      „Muidugi.” Torrit säras teadvast rahulolust. „Loomulikult võivad inimestel olla omaette taevad,” ütles ta, „seda mina ei tea. Aga meie omasse nemad ei pääse, selles osas võid sa kindel olla.”

      „Ah soo.”

      Torrit vaatas uuesti Asja.

      „Me jäime seisma,” sõnas ta. „Kus me oleme?”

      Masklin vaatas väsinult pimedusse.

      „Eks ma siis lähen ja uurin järele,” ütles ta.

      Väljas kostis vilistamist ja inimhäälte kauget kõminat. Tuled kustusid. Kuulda oli mingit raginat, millele järgnes klõpsatus, siis võttis maad vaikus.

      Natukese aja pärast kostis ühe vaikselt seisva veoauto tagant vaevukuuldavat sahinat. Kastist lasti alla nöör, mis oli tegelikult ainult niidipaksune, kuni see puudutas garaaži õlist põrandat.

      Möödus minut. Seejärel, laskudes väga ettevaatlikult käte jõul, libistas end mööda nööri alla väike töntsakas kogu ja hüppas põrandale. Pärast maandumist seisis ta mõne sekundi liikumatult nagu kivi. Liikusid ainult tema silmad.

      Ta ei meenutanud kõige poolest inimest. Käsi ja jalgu oli tõesti õige arv ning ka teised osad nagu silmad ja muu selline olid oma tavalisel kohal, kuid see kogu, kes nüüd üle pimedusse jäänud põranda hiilis, hiirenahkadest rüü seljas, meenutas jalgadega tellisseina – noomid on nii jässakad, et Jaapani sumomaadlejad paistaksid nende kõrval poolnälginud, ja see, kuidas see noom liikus, andis mõista, et ta on kõvasti sitkem kui vana tallanahk.

      Tegelikult oli Masklinil surmahirm. Siin polnud midagi tuttavat, välja arvatud nahvta lõhn, mida ta oli õppinud seostama inimeste, eriti aga veoautodega. (Torrit oli talle kunagi üleolevalt seletanud, et nahvta on põlev vesi, mida veoautod joovad. Selle peale arvas Masklin, et vana noom on hulluks läinud. See oli selge – vesi ju ei põle!)

      Siin oli kõik kummaline. Tohutud vaadid kõrgusid ähvardavalt pea kohal. Siin olid hiiglasuured metallitükid, mis nägid välja, nagu oleksid inimese tehtud. See oli kindlasti mõni inimeste taevas: inimestele meeldib metall.

      Masklin tegi ettevaatlikult ringi ühe suitsukoni ümber ja jättis meelde, et see tuleb pärast Torritile viia.

      Siin oli teisigi veoautosid, kõik liikumatud. Masklin jõudis järeldusele, et ta on sattunud veoautode pessa. See tähendas, et tõenäoliselt on siin ainsaks toiduks nahvta.

      Ta rahunes pisut ja tuhnis natuke ühe pingi all, mis kõrgus seina ääres nagu maja. Seal oli hunnikute kaupa äravisatud pabereid, kuid Masklin, keda juhtis lõhn, mis oli isegi nahvta lõhnast tugevam, leidis ka terve õunasüdame. See hakkas küll juba pruuniks minema, kuid oli siiski päris hea leid.

      Masklin viskas õunasüdame