Kõrbeoda. Peter V. Brett

kõrval. Jardir tundis, kuidas veri kadus ta näost.

      Dama’ting kandis käes musta rüüd.

      Dama’ting juhatas ta eraviisiliselt ühte kambrisse ja päästis bido omaenese kätega valla, tõmmates selle ära. Jardir püüdis sõlmida rahu naise sõrmedega, mis puutusid ta paljast nahka, ent ükski naisterahvas polnud teda eales niiviisi katsunud ning esimest korda mitme aasta jooksul jäi rahu leidmata. Tema keha vastas puudutusele ning ta kartis, et naine tapab ta lugupidamatuse pärast.

      Kuid dama’ting ei maininud sõnagagi tema erutust, sidudes bido asemele musta niudevöö, tõmmates talle seejärel jalga lahedad pantaloonid ja kobakad sandaalid ning selga dal’Sharum’i rüü.

      Kaheksa aastat bido väel veetnud, aimas Jardir ette, et iga muu riietusese tundub seljas veidrana, aga ta polnud valmis selleks, kui raske oli dal’Sharum’ite turvistatud must rüü. Kogu riideeseme ulatuses hoidsid kinniõmmeldud taskud paigal põletatud saviplaate ja – liistakaid. Jardir teadis, et plaadid suudavad pehmendada vägevaid hoope, ent need purunesid kokkupõrkel ja tuli põrutuse järel iga kord välja vahetada.

      Oma hajameelsuses ei pannudki ta kohe tähele, et loor, mille naine ta kurgu alla kinnitas, on valge. Kui ta lõpuks märkas, ahmis ta valjusti õhku.

      „Kas sa arvasid, et veedad dama’de hulgas niisama aega, Hoshkamini poeg?” küsis dama’ting. „Sa lähed oma vendade dal’Sharum’ite juurde tagasi nende isandana, kai’Sharum’ina.”

      „Ma olen ju ainult seitseteist!” ütles Jardir.

      Dama’ting noogutas. „Aastasadade noorim kai’Sharum. Nagu sa olid ka kõige noorem, kes kinni püüdnud tuuledeemoni, ja kõige noorem, kes elanud üle alagai’sharak’i. Kes teab, mida sa veel võid saavutada.”

      „Teie ju teate,” sõnas Jardir. „Arbud rääkisid teile.”

      Dama’ting raputas pead. „Ma olen näinud saatust, mille poole sinu vaim küünitab, aga see tee on hädaohtlik ning sellel käimine ei pruugi õnnestuda.” Ta tõmbas valge loori nooruki näole. Tema puudutus oli peaaegu hellitav. „Sul seisab ees palju katsumusi. Keskendu praegusele. Kui sa täna tagasi Kaji paviljoni pöördud, esitab üks Sharum sulle väljakutse. Sa pead…”

      Jardir tõstis käe, katkestades teda. Dama’ting’i pilk sähvis nooruki jultumuse peale.

      „Kogu lugupidamise juures,” lausus Jardir, tuletades meelde Kaji’sharaj’ kördisabasid, „Sharum’ite maailm on mulle arusaadav. Ma põrmustan väljakutsuja avalikult, enne kui keegi tema eeskuju järgib.”

      Dama’ting silmitses teda viivu ja kehitas siis õlgu, silmis naeratus.

      Uhkusega sammus Jardir Kaji hõimu harjutusväljakule, dama Khevat ja dama’ting kannul. Seda pilti märgates katkestasid dal’Sharum’id oma harjutused ning pomisesid Jardiri nägu nähes äratundvalt. Üks neist tõi kuuldavale naerurõkatuse.

      „Etskae! Rott on tagasi!” hüüdis Hasik, kelle hääldus oli kõigi nende aastate järel ikka veel vilisev. Suurt kasvu sõdalane toetas odaotsa mütsatusega maapinnale. „Tal kulus bidost pääsemiseks kõigest viis aastat!” Selle peale naeris veel mitu sõdalast.

      Jardir naeratas. Sharum’ite jaoks oli loomulik uue kai südikust proovile panna ning oli inevera, et seda tegi Hasik. Võimsa kehaehitusega sõdalane oli Jardirist endiselt kogukam, kuid nooruk ei tundnud lähemale astudes hirmu.

      Hasik põrnitses teda külmalt ja kartmatult. „Sinu kurgu all võib ju tilpneda valge loor, aga sellegipoolest oled sa kusesigitis,” pilas Hasik küllalt vaikselt, et teised ei kuuleks.

      „Ai, Hasik, mu ajin’pal!” hõikas Jardir valjusti. „Kas sind kutsutakse ikka Vilistajaks? Kui soovid, eemaldaksin su suust veel mõned hambad, et sinu häda ravida.”

      Sharum’id ümberringi naersid. Jardir heitis neile pilgu ja nägi paljusid, kes olid teeninud tema alluvuses, kui ta oli Nie Ka.

      Hasik urises ja tormas ta poole, ent Jardir astus kõrvale, andes pöördelt jalahoobi, mis paiskas suurt kasvu sõdalase tolmu sisse istuli. Ta seisis kannatlikult, sellal kui Hasik vihaselt jõllitas ja vigastamatult püsti hüppas.

      „Selle eest ma tapan su,” lubas Hasik.

      Jardir naeratas, lugedes Hasiki iga liigutust nagu kirja liival. Hasik tungis kallale, sooritades odaga ägeda torke, kuid Jardir tegi pöördsammu, tõugates teraviku kõrvale, ning Hasik koperdas tasakaalu kaotanult mööda. Ta pöördus ja viibutas oda nagu malakat, aga Jardir painutas end tahapoole justkui palmipuu tuules, vältides hoopi, ilma et oleks tolligi paigalt liikunud. Enne kui Hasik jõudis toibuda, ajas ta välgukiirusel selja sirgu ja haaras relvast mõlema käega kinni, lüües jalaga käte vahelt üles ja lõhkudes jämeda puitvarre. Järgnes teinegi jalalöök, mis tabas Hasikit näkku.

      Kõlas rahuldustpakkuv raksatus ja Hasiki lõualuu purunes, ent Jardir ei piirdunud sellega. Ta viskas odateraviku maha, kuid jättis tömbi tagumise otsa pihku, astudes lähemale, sellal kui Hasik uuesti püsti rabeles.

      Hasik äigas rusikaga ning Jardir pani imeks, et kunagi olid need rusikahoobid tema silmale liiga kärmed. Pärast dama’de hulgas veedetud aastaid näis rusikas liikuvat teokiirusel. Ta kahmas Hasiki randmest kinni ja väänas valusalt, tundes, kuidas vastase õlg liigesest lahti tuli. Hasik kisendas, kui Jardir viibutas oda tagumist otsa, lömastades sellega sõdalase põlve. Hasik varises kokku ning Jardir keeras ta jalahoobiga kõhuli. Tal oli täielik õigus Hasik tappa ning ümberseisjad tõenäoliselt ootasidki seda, aga Jardir polnud unustanud, mida Hasik talle Labürindis tegi.

      „Nüüd, Hasik,” lausus ta, sellal kui kõik Kaji hõimu dal’Sharum’id pealt vaatasid, „õpetan ma sulle, kuidas naine olla.” Ta tõstis tömbi odaotsa. „Ja see siin olgu mees.”

      „Mine vaata, et ta end häbiga oma oda otsa ei kukutaks,” käskis Jardir Shanjatit, kui valust ja alandusest ulguv Hasik dama’ting’i paviljoni lohistati. „Ma ei taha, et minu ajin’pal’ile sünniks mingit püsivat kahju.”

      „Nagu kai’Sharum soovib,” ütles Shanjat, „ehkki oda tuleks sealt kõigepealt välja võtta, enne kui ta saab end sellele kukutada.” Ta kummardas Jardirile irvitades ja kiirustas vigastatud sõdalasele järele. Jardir saatis Shanjatit pilguga, pannes imeks, kui ruttu oli taastunud nende endisaegne austus, ehkki Shanjat oli musta rüü pälvinud juba aastate eest ning tema alles tänasel päeval.

      Jardir oli aastaid Hasikile kättemaksu kavandanud, sellal kui tantsis oma tillukeses Sharik Hora kongis sharusahk’i. Mehe alistamisest ei piisanud; Jardiri kättemaks pidi olema karm õppetund kõigile, kes muidu võiksid talle väljakutse esitada. Kui Hasik poleks väljakutsuvalt käitunud, oleks ta selle mehe ise üles otsinud ja temaga tüli norinud.

      Tänu Everami otsatule õiglusele lahenes kogu olukord täpselt nõnda, nagu ta oli kujutlenud, aga nüüd, mil ta oli saavutanud võidu, ei pakkunud see rohkem rahuldust kui nie’Sharum’ite kördisabas Shanjatiga koha pärast kaklemine.

      „Paistab, et sul on asi käpas,” lausus dama Khevat, patsutades Jardirile õlale. „Mine Kaji paviljoni ja võta endale enne öist lahingut mõni naisterahvas.” Ta naeris. „Võta või kaks! Jiwah’Sharum’id kahtlemata kibelevad, et viia voodisse tuhande aasta noorim kai’Sharum!”

      Jardir sundis end naerma ja noogutama, kuigi südame alt läks raskeks. Ta polnud eales ühtegi naist tunda saanud. Kui välja arvata paar pilguheitu jiwah’Sharum’eile sel ühel õhtul Kaji paviljonis, siis polnud ta ühtegi naist isegi ilma rüüta näinud. Kai’Sharum või mitte, viimane mehelikkuse proov seisis tal veel ees, ja erinevalt Hasiki põrmustamisest või alagai’de tapmisest polnud väljaõpe teda selleks ette valmistanud.

      Khevat lahkus ning Jardir tõmbas sügavalt hinge, heites pilgu Kaji paviljoni poole.

      Nad on