Ühte seotud. Sylvia Day

„Kui ma ei saa sinuga koos olla või rääkida, siis pean vähemalt teadma, kus sa oled.”

      „Ära ole selline, Gideon.”

      Tema ilme jäi rahulikuks. „Ma poleks pidanud sulle sellest rääkima.”

      „Tõsiselt või?” Astusin kapi juurde ja haarasin hommikumantli. „Ja ise ütlesid, et kellegi hoiatamine oma naeruväärse käitumise pärast ei anna selleks veel ettekäänet.”

      „Anna mulle aega.“

      Gideonile otsa jõllitades pistsin käed punase siidhommikumantli käistesse ja sikutasin vöö sõlme. „Ei. Leian, et sa oled kontrollifriik, kellele meeldib mind jälitada.”

      Gideon pani käed rinnale risti. „Ma tahan sind elus hoida.”

      Ma kangestusin. Hetke pärast keris mu aju tagasi, et uuesti paari viimase nädala sündmused üle vaadata – lisades ka Nathani pildile. Järsku oli kõik selge: see, miks Gideon ära keeras, kui ma ühel hommikul jalgsi tööle tahtsin minna, miks Angus oli mind iga päev linnas varjuna saatnud, Gideoni raev, kui ta valvas lifti, millega ma sõitsin…

      Kõikidel neil puhkudel, kui olin teda peaaegu vihanud sellepärast, et ta oli säärane sitapea, oli ta mõelnud sellele, kuidas mind Nathani eest kaista.

      Mu põlved läksid nõrgaks ja ma vajusin puiselt põrandale.

      „Eva.”

      „Anna mulle üks minut.” Ma olin palju taipama hakanud juba siis, kui Gideoniga lahus olime. Olin aru saanud, et Gideon ei laseks mitte kunagi Nathanil lihtsalt oma kontorisse sisse kõndida, käes fotod minust ahistatuna ja kuritarvitatuna ja seejärel niisama lihtsalt tal välja kõndida. Brett Kline oli mind vaid suudelnud ja Gideon oli ta läbi peksnud. Nathan oli mind aastaid korduvalt vägistanud ning seda kõike fotode ja videoga dokumenteerinud. Gideoni reaktsioon juba esmakordse kohtumise ajal Nathaniga oli kahtlemata olnud raevukas.

      Nathan oli ilmselt Crossfire hoones käinud tol päeval, kui leidsin Gideoni värskelt duši all käinuna ja punase plekiga särgi mansetil. See, mida olin alguses huulepulgaks pidanud, oli Nathani veri. Diivan ja padjad Gideoni kontoris olid paigast ära võitluse tagajärjel, mitte lõunapausiaegsest kähkukast Corinne’iga.

      Ägedalt kulmu kortsutades kükitas Gideon mu ette maha. „Neetud. Kas sa arvad, et ma tahan su elu pisiasjadeni kontrollida? Aga asjaolud on olnud erakorralised. Usalda mind, kui püüan su iseseisvust ja turvalisust tasakaalus hoida.”

      Ohoo. Tagasivaade mitte ainult ei teinud asju kristallselgeks; see andis mulle vastu kukalt ja tagus minusse veidi mõistust. „Saan aru.”

      „Ma ei usu seda hästi. See…” – Gideon osutas kärsitult endale – „on vaid neetud kest. Sina paned mu liikuma, Eva. Mõistad? Sina oled mu süda ja hing. Kui sinuga midagi juhtuks, siis tapab see ka mind. Sinu turvalisus on nagu neetud enesesäilitamine! Kannata see minu heaks ära, kui sa seda enda jaoks ei taha teha.”

      Paiskusin Gideonile otsa, lõin ta tasakaalust välja, selili põrandale. Suudlesin teda ägedalt, süda tagumas ja veri kõrvus kohisemas.

      „Ma ei taha, et sa minu pärast segi lähed,” pomisesin meeleheitlike suudluste vahele, „aga näib, et ma lähen sulle väga korda.”

      Oiates haaras Gideon minust kõvasti kinni. „Nii et nüüd on kõik okei?”

      Krimpsutasin nina. „See uue telefoni osa ei istu mulle. Telefoni teel jälgimine sakib täiega. Tõsiselt. See pole üldse lahe.”

      „See on ajutine.“

      „Tean, aga…”

      Gideon pani käe mu suule. „Panin juhised selle kohta, kuidas minu telefoni jälgida, su käekotti.”

      See uudis jättis mu sõnatuks.

      Gideon muigas. „Polegi nii paha mõte teisest küljest vaadatauna.”

      „Ole vait.” Libistasin end temast eemale ja tõukasin teda õlast. „Me oleme täiesti haiged inimesed.”

      „Ma eelistan terminit „valikuliselt hälbivad“. Aga selle jätame enda teada.”

      Soojus, mida varem tundsin, haihtus ja asendus paanikahooga, kui mulle meenus, et peame oma suhet peitma. Kui kaua läheb, et Gideoni uuesti näeksin? Mitu päeva? Ma ei suutnud korrata oma elu viimast paari nädalat. Ainuüksi mõte sellest, et pean temast veidigi aega eemal olema, ajas mind oksele.

      Kurgus oli valus klomp ja ma pidin neelatama, et küsida: „Millal me jälle koos saame olla?”

      „Täna õhtul. Eva.” Gideoni ilusad silmad olid nõiduslikud. „Ma ei talu sellist ilmet su näol.”

      „Lihtsalt ole minuga koos,” sosistasin ma, silmad jälle kipitamas. „Ma vajan sind.”

      Gideon paitas sõrmeotstega tasakesi mu põske. „Sa olid minuga. Kogu aeg. Sekunditki ei möödunud, ilma et sa mu meeltes polnud. Ma olen sinu oma, Eva. Kus tahes ma olen, mida iganes teen, ma kuulun sulle.”

      Nõjatusin tema puudutuse vastu, lasin sel imbuda endasse ja ajada kõheduse eemale. „Unusta Corinne ära. Ma ei suuda seda enam taluda.”

      „Unustan,” nõustus Gideon mind üllatades. „Olen seda talle juba öelnud. Lootsin, et saame temaga sõbrad olla, kuid ta tahab tagasi seda, mis meil minevikus oli, aga mina tahan sind.”

      „Tol õhtul, kui Nathan suri… oli Corinne su alibi.” Ma ei suutnud rohkem öelda. Valus oli mõelda sellele, kuidas nad olid kahekesi koos tunde veetnud.

      „Ei, köök oli mu alibi. Enamuse õhtust tegelesin FDNY-ga, kindlustusfirmaga, ja tegin kiireid korraldusi toitlustamise osas. Corinne jäi mõneks ajaks sinna, aga kui ta lahkus, oli seal palju töötajaid, kes võisid mu kohaloleku kohta tunnistusi anda.”

      Kergendushoog, mis mind valdas, pidi mu näol näha olema, sest Gideoni pilk mahenes ja täitus kahetsusega, mida olin nüüdseks juba mitmeid kordi näinud.

      Ta tõusis ja ulatas mulle käe, et mind püsti aidata. „Su uus naaber soovib sind hilisele õhtusöögile kutsuda. Ütleme kella kaheksaks. Võti – ja katusekorteri võti – on su võtmehoidja küljes.”

      Võtsin tema käe vastu ja püüdsin meeleolu õrritava vastusega lõbusamaks muuta. „Ta on täiega seksikas. Huvitav, kas temaga kohe esimesel kohtumisel näkkab?”

      Gideoni naeratus oli nii õel, et see elavdas mind pügala võrra. „Ma arvan, et tõenäosus keppi saada on päris hea.”

      Ohkasin dramaatiliselt. „Kui romantiline!”

      „Kohe teen sulle romantikat.” Gideon tõmbas mu enda vastu ja kallutas mu ülakeha hämmastava kergusega taha.

      Surutud kuni pahkluuni vastu tema puusa ja selg kaardus, tundsin, kuidas hommikumantel eest lahti läks ja mu rinna paljastas. Gideon painutas mind veel rohkem, kuni mu tundlik häbe kallistas tema rasket reit ja ma olin tahtmatult hüper-teadlik tema keha võimukusest, kui ta toetas nii minu kui ka enda raskust.

      Nii lihtsalt Gideonil mu võrgutamine käiski. Vaatamata tundidepikkusele naudingule ja väga hiljutisele orgasmile olin sel hetkel tema jaoks ülivalmis, erutatud tema oskustest, jõust ja enesekindlusest, tema enda ja minu valdamisest.

      Keelega üle oma huulte tõmmates libistasin jala mööda tema säärt aeglaselt üles. Gideon urises ja ümbritses mu nibu oma suu märja soojusega, tema keel kiusas pakitsevat tippu. Ilma suure vaevata hoidis ta mind, erutas mind, omas mind.

      Sulgesin silmad ja oigasin alla andes.

      KUUMUSE ja niiskuse tõttu valisin kerge linase tuppkleidi ja tõmbasin oma blondid juuksed hobusesabasse. Kõrva kinnitasin väikesed kullast rõngad ja meikisin end väga tagasihoidlikult.

      Kõik oli muutunud. Me olime Gideoniga jälle koos. Elasin nüüd maailmas, kus polnud Nathan Barkerit. Ma ei saanud enam kunagi ühegi nurga peal temaga ootamatult kokku põrgata. Ta ei saanud enam kunagi ilmuda mu uksele nagu välk selgest taevast. Ma ei pidanud enam muretsema, et Gideon saab mu mineviku kohta teada asju, mis löövad