Ühte seotud. Sylvia Day

minust läbi, pinguldas nibusid ja kattis ihu kananahaga.

      Sulasin Gideoni sisse, tõukasin tal nokatsi peast ja kaevusin sõrmedega tema musta siidisesse juuksepahmakasse. Sukeldusin üleni suudlusse, mind haaras kaasa selle kirglik lihalikkus. Minust pääses nuukse valla.

      „Ära hakka,” hingeldas Gideon, tõmbudes tagasi, et mu lõug pihkude vahele võtta. Ta vaatas mulle silma. „Su nutt rebib mu tükkideks.”

      „Seda on liiga palju.” Ma väristasin end.

      Gideoni ilusad silmad olid sama väsinud kui minu omad. Ta noogutas süngelt. „See, mis ma tegin…“

      „Mitte see. Mida ma sinu vastu tunnen.”

      Ta hõõrus ninaotsa minu oma vastu, tema käed libisesid aupaklikult üle mu paljaste käsivarte – käed, millel oli veri, nagu ütles vanasõna, aga see pani mind tema puudutusi veel enam armastama.

      „Aitäh sulle,” sosistasin ma.

      Gideon sulges silmad. „Jumal, kui sa täna lahkusid… ma ei teadnud, kas sa tuled veel kunagi tagasi… või olen su kaotanud…“

      „Gideon, ka mina vajan sind.”

      „Ma ei vabandaks. Teeksin seda uuesti.” Ta haaras minust kõvemini kinni. „Muud valikud oleksid olnud piiravad käsud, suurenenud turvalisus, valvsus… kogu sinu ülejäänud elu. Polnud mingit garantiid, et saad turvaliselt edasi elada, kuni Nathan pole surnud.”

      „Sa ei suhelnud enam minuga. Arvasid mu välja. Sina ja mina…”

      „Igavesti.” Gideon vajutas sõrmeotstega vastu mu paokil huuli. „See on möödas, Eva. Ära vaidle millegi üle, mida ei saa enam muuta.”

      Lükkasin tema käe kõrvale. „Kas tõesti möödas? Kas saame nüüd koos olla või peame ikka veel oma suhet politsei eest varjama? Kas meie suhe üldse kestab?“

      Gideon vaatas mulle otsa, ei peitnud midagi, laskis mul näha oma valu ja hirmu. „Selleks ma tulingi, et sinult seda küsida.”

      „Kui see minust oleneb, siis mina ei lase sinust iial lahti,” ütlesin tormiliselt. „Mitte kunagi.”

      Gideoni käed libisesid mu kaela mööda õlgadele, jättes nahale kuuma raja maha. „Tahan, et see tõsi oleks,” ütles ta vaikselt. „Kartsin, et sa põgened… et sa kardad. Mind.”

      „Gideon, ei…”

      „Ma ei teeks sulle kunagi haiget.”

      Haarasin tema dressipükste värvlist ja sikutasin, kuigi ei suutnud teda paigast nihutada. „Ma tean seda.”

      Jah, füüsiliselt ei olnud mul kahtlust; ta oli alati minuga tähelepanelik olnud, alati ettevaatlik. Aga emotsionaalselt oli mu armastust piinliku täpsusega minu vastu ära kasutatud. Nägin vaeva sellega, et lepitada absoluutset usaldust, mis mul oli Gideoni teadlikkusse minu vajaduste suhtes, ja ettevaatlikkust, mille põhjustas siiani tervenev purunenud süda.

      „Sa tead?” Gideon uuris mu nägu, kursis nagu alati kõigega, mis jäi ütlemata. „Sinu minnalaskmine tapaks mind, aga ma ei teeks sulle haiget, et sind endale jätta.”

      „Ma ei taha kusagile minna.”

      Gideon hingas kuuldavalt välja. „Mu advokaadid räägivad homme politseiga, et saada aimu, mis seis on.”

      Ajasin pea kuklasse ja surusin huuled õrnalt tema suule. Me tegime salajast koostööd, et kuritegu varjata ja ma valetaksin, kui ütleksin, et see mind kohutavalt ei häirinud – lõppude lõpuks olin ma politseiniku tütar –, kuid alternatiiviga oli liiga raske arvestada.

      „Ma pean teadma, et saad elada sellega, mille korda saatsin,” ütles Gideon vaikselt, keerutades mu juukseid oma sõrme ümber.

      „Ma usun, et saan. Aga sina?”

      Tema suu leidis uuesti minu oma. „Ma saan kõigega hakkama, kui sa minu kõrval oled.”

      Pistsin käed tema dressipluusi alla, otsisin ja leidsin tema sooja kuldse naha. Tema lihased olid kõvad ja tuntavad mu pihkude all, keha võrgutav ja mehelik kunstiteos. Lakkusin tema huuli, näksisin hammastega õrnalt alumise huule täidlast kurvi. Gideon oiatas. Tema mõnulev hääl libises minust üle nagu paitus.

      „Puuduta mind.” Need sõnad olid käsk, kuid toonis oli palvet kuulda.

      „Ma juba teen seda.”

      Gideon sirutas oma käe selja taha, krabas mul randmest kinni ja tõmbas selle ette. Ta surus oma riista puusi hööritades mulle häbitult pihku. Mu sõrmed klammerdusid jämeda raske pikkuse ümber ja pulss kiirenes, kui taipasin, et ta oli paljas oma dresside all.

      „Issand,” hingeldasin ma. „Sa ajad mu nii kiima.”

      Gideoni siniste silmade pilk põletas mu nägu; tema põsed õhetasid ja voolitud huuled avanesid. Ta ei üritanud kunagi varjata seda mõju, mis mul tema üle oli, kunagi ei teeselnud, et tal endal on rohkem kontrolli oma reaktsiooni üle kui mul. See muutis tema domineerimise magamistoas põnevaks, kuna ta oli samamoodi abitu meievahelise külgetõmbejõu suhtes.

      Rinnas jäi kitsaks. Ma ei suutnud ikka veel uskuda, et Gideon on minu, et ma saan teda sellisena vaadata – nii avatud, näljane ja põrgulikult seksikas…

      Gideon tõmbas mul rätiku ümbert. Ta hingas järsult välja, kui see põrandale kukkus ja ma tema ees täiesti alasti seisin. „Ah, Eva.”

      Tema hääl katkes emotsioonidest, pani mu silmad kipitama. Ta tõmbas dressipluusi üle pea ja viskas selle kõrvale. Siis astus ta minu poole, ettevaatlikult, pikendades hetke, mil meie paljad kehad kokku puutuvad.

      Ta haaras mul puusadest kinni, sõrmed liikusid rahutult, hingamine oli kiire ja kähe. Mu rinnanibud puudutasid teda esimesena, saatsid ootamatu tunnetesööstu läbi mu keha. Ahhetasin. Gideon tõmbas mu urinal enda vastu, tõstis mu jalad põrandalt lahti ja hakkas mind voodi poole kandma.

      2

      Mu reied puudutasid madratsit, maandusin taguotsale, kukkusin selili ja Gideon minu kohale. Ta tõstis mu keha käsivarrega, mis ikka veel mu selja ümber oli ja paigutas voodi keskele, enne kui end mulle peale sättis. Järsku oli tema suu mu rinnal, huuled pehmed ja soojad, imemas kiirelt ja ahnelt. Ta hoidis rasket rinda oma käes ja mudis omastavalt.

      „Oi, kuidas ma sinust puudust tundsin,” oigas Gideon. Tema nahk oli mu jaheda keha vastus kuum, tema raskus väga teretulnud pärast pikki tühje õhtuid.

      Põimisin jalad tema säärte ümber ja pistsin käed värvli vahelt sisse, et haarata kinni tema pingul, kõvast tagumikust. Tõmbasin teda enda vastu, tõstsin puusad kõrgele, et tunda tema riista läbi puuvilla, mis meid eraldas. Soovisin teda enda sisse, nii et kindlalt teaksin, et ta on minu oma.

      „Ütle seda,“ meelitasin ma, vajasin neid sõnu, mis Gideoni meelest olid ebapiisavad.

      Gideon tõstis rindkere üles ja vaatas alla mulle otsa, pühkis õrnalt mu juuksed otsaesiselt tagasi. Ta neelatas raskelt.

      Ajasin end istukile ja haarasin tema ilusasti voolitud suu suudlusse. Ma ütlen ise esimesena: „Ma armastan sind.”

      Gideon sulges silmad ja väristas end. Põimides käed mulle ümber, pigistas ta mind nii kõvasti, et ma ei saanud peaaegu hingatagi.

      „Ma armastan sind,” sosistas ta. „Väga.”

      Tema tuline armastusavaldus peegeldus minust läbi. Matsin näo tema õla vastu ja hakkasin nutma.

      „Mu inglike.“ Gideon haaras peoga mu juustest.

      Tõstsin pea ja võtsin ta suu oma valdusse – meie suudlus maitses mu pisarate soola järele. Mu huuled liikunud meeleheitlikult üle tema omade, nagu läheks ta kohe-kohe minema ja mul poleks aega, et temast küllalt saada.

      „Eva. Luba mul…“ Ta haaras mu näo käte vahele ja ajas keele mulle sügavale suhu. „Luba mul end armastada.”

      „Palun sind,”