Ühte seotud. Sylvia Day

tulevad tagasi meid kummitama? Ja kuidas see meid oli muutnud? Sest mitte mingil juhul ei saanud me jääda samaks, mis olime varem. Mitte pärast nii tõsist asja.

      Lahkusin toast, et kodust väljuma hakata, oodates väga tunde, kui mõtted said olla mujal, mu töökohas Waters Field & Leamanis, riigi ühes juhtivas reklaamifirmas. Kui läksin kööginurka, et haarata baarilaualt käekott, leidsin eest Cary. Ta on selgelt olnud sama Hõivatud, suure H-tähega nagu ma isegi.

      Ta nõjatus köögileti vastu, käed selle servadel, kui tema poiss-sõber Trey tema näo käte vahele võttis ja teda kirglikult suudles. Trey oli täielikult riides, kandes teksaseid ja T-särki, kuid Cary jalas olid vaid hallid dressipüksid, mis rippusid madalal ja seksikatena tema saledatel puusadel. Neil mõlemal olid silmad kinni ja nad olid eksinud teineteisse, mõistmata, et nad pole enam üksi.

      Ebaviisakas oli vaadata, aga ma ei saanud sinna midagi parata. Esiteks, minu meelest oli alati põnev vaadata kaht kuuma meest teineteist hellitamas. Ja teiseks leidsin, et Cary poos oli väga kõnekas. Kuigi tema ilus nägu oli väga haavatav, reetis tõsiasi, et ta hoidis kinni letist, mitte armastatud mehest, selle, et ta viibis kaugel.

      Kuna ma ei tahtnud selleks ajaks, kui tööle jõuan, täielikult ära sulada, peatasin jalgsi minemise asemel takso. Tagaistmel imetlesin, kuidas Gideoni Crossfire’i hoone vaatevälja ilmus. Särav ja silmapaistev safiirtorn oli koduks nii Cross Industriesile kui ka Waters Field & Leamanile.

      Minu töö nooremprojektijuhi Mark Garrity assistendina oli tõeluseks saanud unistus. Kuigi mõned – nimelt mu kasuisa, megasponsor Richard Stanton – ei saanud aru, miks ma, arvestades mu sidemeid ja vara, võtsin vastu sellise alamastme positsiooni, olin väga uhke, et saan ise end üles töötada. Mark oli suurepärane ülemus, nii praktilise kui teoreetilise lähenemisega, mis tähendas seda, et õppisin palju nii detailse juhendamise läbi kui ka iseseisvalt.

      Takso pööras ümber nurga ja peatus musta Bentley maasturi taga, mida ma väga hästi tundsin. Seda silmates jättis süda löögi vahele, sest teadsin, et Gideon on lähedal.

      Maksin taksojuhile ja ronisin jahedast sisemusest välja, auravasse varahommikusse õhku. Silmad olid needitud Bentleyle lootuses, et saan vilksamisi Gideoni näha. See oli hullumeelne, kuidas see mõte mind erutas, eriti pärast ööd, mille me koos veetsime kogu tema alasti hiilguses.

      Virilalt naeratades astusin läbi Crossfire’i vask-raamitud pöördukse ja sisenesin suurde fuajeesse. Kui hoone võiks kehastada meest, siis Crossfire sobis Gideoniks. Marmorpõrandad ja – seinad andsid edasi võimu ja rikkuse aurat, samas kui koobaltklaasist väliskülg oli sama efektne kui mistahes Gideoni ülikond. Üldkokkuvõttes oli Crossfire klanitud ja seksikas, tume ja ohtlik – nagu mees, kes selle loonud oli. Ma armastasin seal töötada.

      Läbisin pöördväravad ja sõitsin liftiga kahekümnendale korrusele. Kui väljusin, märkasin Megumit – administraatorit – oma laua taga. Ta laskis mind klaasist turvauste kaudu sisse ja tõusis püsti, kui lähemale jõudsin.

      „Hei,” tervitas ta mind, šikk mustades pükstes ja kuldses siidpluusis. Tema tumedad viltused silmad särasid põnevusest ja ilus suu oli värvitud julge karmiinpunase huulepulgaga. „Ma tahtsin küsida, mida sa laupäeva õhtul teed.”

      „Oh…” Ma tahtsin veeta aega koos Gideoniga, kuid polnud mingit garantiid, et see juhtuda võiks. „Ma ei tea. Mul ei ole plaane veel. Miks sa küsid?”

      „Üks Michaeli sõpradest abiellub ja neil on laupäeval poissmeesteõhtu. Kui koju jään, lähen hulluks.”

      „Michael, see pimekohtingult?” küsisin ma, teades, et Megumi semmis kutiga, kellega tema toakaaslane ta kokku viis.

      „Jep.” Megumi nägu lõi hetkeks särama, siis vajus ära. „Ta meeldib mulle kohutavalt ja ma arvan, et mina talle ka, aga…”

      „Jätka,” õhutasin ma.

      Megumi kehitas ebamugavalt üht õlga ja tema pilk hakkas vilama. „Ta on pühendumisfoob. Ma tean, et ta on minusse kiindunud, kuid ta ütleb, et see pole midagi tõsist ja meil on lihtsalt lõbus. Aga me veedame palju aega koos,” väitis Megumi. „Ta on kahtlemata oma elus ümberkorraldusi teinud, et sagedamini minuga olla. Ja mitte ainult füüsiliselt.”

      Väänutasin nukralt suud, sest teadsin seda tüüpi mehi. Säärast tüüpi suhteid oli raske lõpetada. Segased signaalid hoidsid draama ja adrenaliini kõrge, ja võrratust võimalusest, kui mees lihtsalt aktsepteerib riski, oli raske lahti lasta. Milline tüdruk ei taha saavutada kättesaamatut?

      „Võid laupäeval minuga arvestada,” ütlesin ma, sest tahtsin Megumi jaoks olemas olla. „Mis sul plaanis on?”

      „Juua, tantsida, metsikusi teha.” Megumi naeratus ilmus näole tagasi. „Äkki leiame sulle kuuma lohutuskuti.”

      „Ah…” Misasja? Piinlik olukord. „Tegelikult läheb mul päris hästi.”

      Megumi kergitas kulme. „Sa näid väga väsinud.”

      Ma veetsin terve öö oma voodis Gideon Crossiga keppides… „Mul oli eile raske Krav Maga trenn.”

      „Misasja? Mis iganes. Igal juhul pole paha veidi ringi vaadata, eks?”

      Kohendasin õlal kotirihmu. „Ei mingeid lohutuskutte,” käisin ma peale.

      „Kuule.” Megumi asetas käed trimmis puusadele. „Ma ainult soovitan sul olla avatud võimalusele kedagi kohata. Tean, et Gideon Crossi sugust on raske järele teha, aga usu mind, edasiliikumine on parim kättemaks.”

      See sundis mind naeratama. „Ma hoian meeled avatud,” tegin kompromissi.

      Telefon Megumi laual helises ja ma lehvitasin hüvastijätuks, kui hakkasin mööda koridori oma boksi poole astuma. Mul oli vaja veidi aega, et mõelda logistikale, mängides üksiku naise rolli, kui tegelikult olin rohkem kui kinni. Kui mul oli Gideon, olin tema valduses. Ma ei suutnud ette kujutada, et kuulun kellelegi teisele.

      Hakkasin just lavastama seda, kuidas laupäevaõhtu teema Gideoni ette tuua, kui Megumi mind hüüdis. Keerasin ringi.

      „Mul on kõne ootel, et see sulle suunata,” ütles ta. „Ja ma loodan, et see on isiklik, sest pühade püss, tema hääl oli täiega seks. Ta kõlab nagu šokolaadis veeretatud ja vahukoorega kaetud S-E-K-S.”

      Närviline erutus tõstis karvad mu kuklal püsti. „Kas ta ütles oma nime?”

      „Jep. Brett Kline.”

      4

      Jõudsin oma laua taha ja vajusin toolile. Peopesad muutusid niiskeks ainuüksi mõeldes Brettiga rääkimisele ja ma kõvendasin oma südant väikese särtsaka vastu, mille saan tema häält kuuldes, ja süütunde vastu, mis sellele järgneb. See polnud see, et tahtsin teda tagasi või temaga koos olla. Meil lihtsalt oli ühine ajalugu ja seksuaalne külgetõmme, mis oli puhtalt hormonaalne. Ma ei saanud seda maha salata, kuid mul ei olnud absoluutselt mingit soovi selle põhjal tegutseda.

      Viskasin käekoti ja tänavakingade koti lauasahtlisse, mu silmad hellitasid fotokollaaži Gideonist ja minust koos. Ta oli selle mulle kinkinud, et ta mul alati mul meeles seisaks – nagu ta saaks kunagi mu mõtteist lahkuda. Ma nägin teda isegi unes.

      Mu telefon helises. Ümbersuunatud kõne vastuvõtust. Brett ei olnud alla andnud. Otsustanud olla asjalik ja talle meelde tuletada, et olen tööl ega pole saadaval sobimatuteks isiklikeks vestlusteks, vastasin: „Mark Garrity kontor, Eva Tramell kuuleb.”

      „Eva. Seal sa oledki. Brett siinpool.”

      Sulgesin silmad ja imasin sisse seda šokolaadis-rullitud-S-E-K-S-I häält. See kõlas isegi hõrgutavamalt seksikana, kui siis, kui Brett laulis – see aitas tal viia oma bänd Six-Ninths kuulsuse servale. Ta oli sõlminud lepingu Vidal Recordsiga, muusikafirmaga, mida juhtis Gideoni kasuisa Christopher Vidal seenior – firma, mille kontrollpaki omanik oli seletamatul kombel Gideon.

      Räägi veel väikesest maailmast.

      „Tsauki,”