Ühte seotud. Sylvia Day

ajal. Ma ei saa ikka veel selle mehe võhma meelest. Tahaksin, et ta satuks minu teele ja väsitaks mind ära.”

      Viskasin teda oma spordirinnahoidjaga.

      Cary püüdis selle osavalt kinni ja hakkas naerma. „No nii? Kes see siis oli?”

      Hammustasin huulde, tahtmata valetada sellele ühele inimesele, kes mulle alati tõtt rääkis, isegi kui see oli valus. Aga ma pidin. „Üks kutt, kes töötab Crossfire’is.”

      Cary naeratus kadus, ta astus tuppa ja sulges enda taga ukse. „Ja sina kohe valmis ja otsustasid ta koju tuua ja öö läbi tal ajusid välja keppida? Ma arvasin, et sa läksid Krav Maga trenni.”

      „Läksingi. Ta elab siin lähedal ja ma jooksin talle pärast trenni sülle. Üks asi viis teiseni…”

      „Kas ma peaksin muretsema?” küsis Cary vaikselt, uurides mu nägu, kui spordirinnahoidja mulle tagasi ulatas. „Sa pole pikka aega juhuseksi harrastanud.”

      „See on veidi teine lugu.” Sundisin end Caryle otsa vaatama, teades, et kui ma seda ei tee, ta ei usu mind. „Me… saame uuesti kokku. Sööme täna koos õhtust.”

      „Kas ma näen teda?”

      „Muidugi. Aga mitte täna. Ma lähen tema poole.”

      Cary ajas huuled prunti. „Sa jätad midagi rääkimata. Lao lagedale.”

      Vahetasin teemat. „Ma nägin sind hommikul köögis Treyga suudlemas.”

      „Okei.”

      „Teil kahel on kõik hästi?”

      „Ei kurda.”

      Pagan. Kui Cary haaras millestki kinni, ei jätnud ta järele. Võtsin uue teema käsile.

      „Rääkisin täna Brettiga,” ütlesin nii ükskõikselt kui võimalik, püüdes sellest mitte suurt numbrit teha. „Ta helistas mulle töö juurde. Ja ei, tema ei ole eile õhtune kutt.”

      Cary kergitas kulme. „Mida ta tahtis?”

      Viskasin kingad jalast ja suundusin vannituppa, et maha pesta see, mis meigist järele oli jäänud. „Ta tuleb tagasi New Yorki „Kuldse“ debüütvideo näitamiseks. Ta palus mind sinna, et temaga koos olla.”

      „Eva…” alustas Cary vaikse hoiatava tooniga, mida vanemad pahade laste juures kasutavad.

      „Tahan sind sinna kaasa võtta.”

      See tõmbas teda natuke tagasi. „Kui saatjat? Kas sa ei usalda ennast?”

      Vaatasin teda peeglist. „Ma ei hakka temaga uuesti semmima, Cary. Me polegi kunagi tegelikult päris koos olnud, nii et lõpeta muretsemine. Ma tahan, et sa kaasa tuled, sest arvan, et sul saab seal lõbus olema ja ma ei taha Bretti eksiteele viia. Ta oli nõus sellega, et suhtleme nagu sõbrad, kuid ma arvan, et see mõte tuleb talle pähe taguda, et kindel olla. Ja aus.”

      „Sa oleksid pidanud keelduma.”

      „Ma püüdsin.”

      „Ei on ei, beibi. Seda pole raske öelda.”

      „Jää vait!” Hõõrusin meigieemaldusrätikuga silma. „Niigi tunnen end süüdi, et lasin end kõige selle sisse tõmmata! Sina arvasid, et mul saab olema lõbus, kui lähen sinna kontserdile teadmata, keda seal näen. Ma ei vaja sinult midagi.”

      Kuna olin kindel, et saan kõike piisavalt Gideoni käest…

      Cary kortsutas kulmu. „Mis kuradi pärast sa end süüdlasena pead tundma?”

      „Brett sai minu pärast peksa!”

      „Eeeei, ta sai peksa, sest suudles ilusat tüdrukut tagajärgedele mõtlemata. Ta oleks pidanud eeldama, et sa oled kinni. Ja mis sinu sita nii keema on ajanud?”

      „Ma ei vaja loengut Bretti kohta, eks?” Mida ma vajasin, oli see, et Cary mu suhte Gideoniga ja kõik mured enda kanda võtab, kuid ma ei saanud parimalt sõbralt abi paluda. See tegi kõik valed ajad mu elus veel hullemaks. Tundsin end täiesti üksi ja valel kursil. „Ma juba ütlesin sulle, et ma ei astu sama reha peale.”

      „Rõõm kuulda.”

      Rääkisin Caryle seda osa tõest, mida sain, sest teadsin, et ta ei mõista mind hukka. „Ma armastan ikka veel Gideoni.”

      „Loomulikult,” nõustus Cary lihtsalt. „Aitab see sind või mitte, aga olen kindel, et lahkuminek närib ka tema hinge.”

      Kallistasin teda. „Aitäh sulle.”

      „Mille eest?”

      „Et sa oled sina ise.”

      Cary norsatas. „Ma ei ütle, et peaksid teda ootama. Mis iganes Crossi ajend on, see pole tähtis – magavale kassile ei jookse hiir suhu. Aga ma ei usu, et sa oled valmis hüppama mõne teise kuti voodisse. Juhuseks pole sinu jaoks, Eva. Seksil on sinu jaoks tähendus, sellepärast sa oledki nii pahur, kui niisama lihtsalt järele annad.”

      „See ei hakka kunagi töötama,” nõustusin ja eemaldusin Caryst, et näo puhastamisega ühele poole saada. „Kas sa tuled minuga videoesitlusele?”

      „Jah, tulen.”

      „Kas tahad Trey või Tatjana kaasa võtta?”

      Cary raputas pead, astus peegli ette ja korrastas osavate käeliigutustega oma juukseid. „Siis oleks see nagu topeltkohting. Parem kolmas ratas olla. Mõjusam.”

      Vaatasin tema peegelpilti ja mu suu tõmbus pehmeks naeratuseks. „Ma armastan sind.”

      Ta puhus mulle õhusuudluse. „Siis hoolitse enda eest hästi, beibi. See on kõik, mida ma vajan.”

      MINU lemmiksoolaleivakingitus oli Waterfordi martiniklaasid. Minu jaoks oli see lihtsalt õige segu luksusest, lõbust ja kasulikkusest. Olin kinkinud komplekti ühele kolledžiaegsele sõbrale, kellel polnud aimugi, mis Waterfordi kristall oli, aga ta armastas õunamartinisid, ja ühe komplekti kinkisin emale, kes ei joo martinit, kuid armastab Waterfordi. See oli kingitus, mille hea meelega oleksin teinud isegi Gideon Crossile, mehele, kellel oli raha nii palju, et seda oli raske aduda.

      Aga need polnud jooginõud, mida käes hoidsin, kui tema uksele koputasin.

      Närvilisena tammusin jalalt jalale ja silusin käega mööda puusa alla, et kleiti kohendada. Lõin end pärast jõusaalist tagasijõudmist korralikult üles, võtsin aega, et vaeva näha oma Uue Eva soengu ja suitsuse lauvärviga. Kahvaturoosa huulepulk oli määrdumiskindel ja selga tõmbasin väikese musta kleidi, mis oli kukla taha kinnitatav, sügava drapeeritud dekolteega ja veel madalama seljaväljalõikega.

      Lühike kleit paljastas jalad, mida rõhutasin lahtise varbaosaga Jimmy Choo kingadega. Kõrva riputasin teemantrõngad, mille olin välja valinud meie esimese kohtingu jaoks, ja sõrmes kandsin Gideoni kingitud sõrmust, silmatorkavat ehet – kokku põimitud ja X-dega kaunistatud kullast nöörjad ribad – ristid esindasid Gideoni, kes hoidis kinni minu erinevatest lõimetest.

      Uks avanes ja ma kõikusin veidi jalgel, olles jahmunud, nähes, kui imepärane ja patuselt seksikas mees mind tervitama tuli. Gideon tundis end samuti ilmselt sentimentaalsena. Tal oli seljas sama must sviiter, mida ta kandis ööklubis, kus me esimest korda päriselt koos aega veetsime. See nägi tema seljas hämmastav välja – täiuslik segu vabast ja elegantsest seksikusest. Paaris grafiithallide viigipükstega ja paljajalu – selle mõju äratas minus puhta, hõõguva iha.

      „Jessas,” urises Gideon. „Sa oled vapustav. Järgmine kord hoiata mind ette, enne kui ukse lahti teen.”

      Ma naeratasin. „Tere, Tume ja Ohtlik.”

      5

      Gideoni suule ilmus hävitav naeratus, kui ta käe minu poole sirutas. Kui mu sõrmed tema peopesa puudutasid, krahmas ta minust kinni, tõmbas sisse ja surus huuled õrnalt mu suule. Uks sulgus mu selja taga, Gideon sirutas käe minust mööda ja lukustas selle, nii et jäime muust maailmast eraldatuks.

      Pigistasin