Imperfektsionistid. Tom Rachman

viisakaks, isegi kui tema allikad seda ei ole.

      „Hardy, mul on kiire. Mis sul vaja on?”

      „Ma võin hiljem uuesti helistada.”

      „Praegu on mul kiire ja hiljem on veel kiirem.”

      „Vabandust, et ma peale käin. Tahtsin lihtsalt küsida, kas te saite mu sõnumi kätte.”

      „Jah, ma tean – sa teed järjekordset Hiina lugu.”

      „Ma teen hästi kiiresti, ma vannun.”

      „Sa tead minu seisukohta Hiina suhtes: „Me kõik peaksime hakkama mandariini keelt õppima. Bla-bla-blaa.” Kas ma võin nüüd minna?”

      Pärastlõunaks on Hardy kirjutanud tuhat sõna, mis on suurem arv kui kalorite hulk, mis ta eilsest saadik on manustanud. Hardy on dieedil, mida alustas umbes kaheteistkümneaastase plikana. Nüüd on ta kolmekümnekuuene ja unistab jätkuvalt võiküpsistest.

      Ta lubab endale väikese pausi allkorruse espressobaaris. Seal kohtab ta oma vana sõbrannat Annikat, kes on töötu ja omab seetõttu tavaliselt kohvijoomiseks vaba aega.

      Hardy tühjendab suhkruasendaja paki oma cappuccino’sse. „Mitte miski ei iseloomusta inimese püüdluste mõttetust paremini kui sahhariin,” teatab ta ja võtab lonksu kohvi.

      „Ah, aga see on hea.”

      Annika matab samal ajal oma caffè macchiato’t pruuni suhkru lõputu joa alla. Nad moodustavad baaris üsna ebatavalise duo: üks on punapäine nohiklik ja lühike (Hardy); teine rinnakas, stiilne ja pikk (Annika). Punapea viipab baarimehele, kuid too ei märka teda; rinnakas sõbranna noogutab seepeale ja baarimees tormab kohale.

      „Sa oled poiste püüdmises ikka vastikult osav,” märgib Hardy. „Kuigi see on alandav, kuidas neil sinu peale kohe ila jooksma hakkab.”

      „Minule see alandav ei ole.”

      „Minule on see alandav. Ma tahan, et teenindav personal kohtleks mind nagu objekti. Muide, kas ma rääkisin sulle, et mul oli seoses oma juustega äsja veel üks õudusunenägu?”

      Annika naeratab. „Sa oled haige, Hardy.”

      „Unenäos vaatasin peeglisse ja nägin seda viirastust endale vastu jõllitamas, oranž mullivaht ümberringi. Õudne.” Ta kiikab ennast baari taga olevast peeglist ja pöörab siis pilgu ära. „Groteskne.”

      „Muideks,” ütleb Annika, „ma jumaldan sinu juukseid.” Ta sikutab üht Hardy lokikest. „Vaata, kuidas see tagasi naksatab. Ja ma armastan kastanpruuni.”

      „Kastanpruuni?” hüüatab Hardy kulme kergitades. „Mu juuksed on niisama palju kastanpruunid kui porgandisupp.” Tema mobiiltelefon heliseb ja ta rüüpab viimase tilga cappuccino’t. „See on kindlasti Kathleen, kes tahab mu loo kohta küsida.” Hardy võtab ametialaseks kasutamiseks mõeldud hääletooni ja vastab. Kuid hetke kuulanud, muutub tema toon ärevaks. Ta vastab itaalia keeles, kirjutab üles mingi aadressi ja lõpetab kõne. „See oli politsei,” teatab ta Annikale. „Mu korteris käisid murdvargad. Tundub, et politsei püüdis kinni paari hulgustest narkareid, kes parajasti majast kogu mu kraami välja tassisid.”

      Koju jõudnud, leiab ta eest lahtitõmmatud sahtlid ja põrandale laiali puistatud toiduained. Seal, kus varem oli muusikakeskus ja tilluke lameekraaniga teler, ripuvad nüüd traadid. Tema sülearvuti oli õnneks töö juures. Hardy korter asub esimesel korrusel ja kõrvaltänavale avanev köögiaken oli katki löödud. Sealtkaudu olidki nad sisse tulnud, ütles politsei. Ilmselt olid kaks kahtlusalust toppinud kõik, mis jõudsid, plastikkottidesse ja siis jalga lasknud. Aga kotid, mis olid juba enne pungil ühest teisest korterist Trasteveres varastatud asju, rebenesid raskuse all puruks ja puistasid kogu kraami väljas tänavale laiali. Kurikaelad üritasid oma noosi kottidesse tagasi toppida, kuid nende sebimine äratas politsei tähelepanu.

      Politseijaoskonnas on pikale lauale laiali laotatud tema CD-plaadid, minimuusikakeskus, väike lameekraaniga televiisor, DVD-d, kosmeetika ja ehted segamini teise, mitte kohal viibiva ohvri varandusega: umbes 1961. aastast pärinev nailonist lips, sületäis ingliskeelseid spioonipõnevikke, katoliku katekismus ja veidral kombel kuhi näruseid boksereid.

      Hardy kinnitab protokolli jaoks, et temale kuuluvad esemed on leitute hulgas, kuid midagi ära võtta tal ei lubata – vältimaks vaidlusi asjade kuuluvuse üle on vajalik ka teise ohvri kohalolek ja politsei ei suuda teda leida.

      Õhtul helistab Hardy Annikale, et teda enda poole meelitada. „Katkise aknaga on nii õudne. Kas sa ei tahaks siia tulla ja mind kaitsta. Ma teen süüa.”

      „Ma tuleksin hea meelega, aga ma ootan ikka, et mu sõber koju jõuaks,” vastab Annika, pidades silmas ajalehe uudistetoimetajat Craig Menziest. „Aga sa võid alati siia tulla ja meiega koos aega veeta.”

      „Ma ei taha segada. Kõik on korras.”

      Hardy kontrollib, kas lukk on kinni, ja seab ennast sohvale sisse, tekk enda alla keritud jalgadele laotatud ja lihalõikamisnuga käeulatuses. Siis tõuseb ta üles ja kontrollib veel kord lukku. Peeglist möödudes tõstab ta käe, et mitte oma peegelpilti näha.

      Ta kontrollib ka köögiakent – purustatud aknaruudu ette seatud papitüki äärte vahelt puhub tuul sisse. Ta kohendab pappi. See püsib oma kohal, kuid mingit kaitset ei paku. Hardy seab end teki all mõnusalt sisse ja lööb raamatu lahti. Pärast kaheksat lehekülge – ta on kiire lugeja – tõuseb ta üles ja läheb kööki uurima, mida õhtusöögiks leida. Ta otsustab riisikuivikute ja purgikanasupi kasuks. Viimane asub ülemisel riiulil, milleni ulatumiseks tema kasvust ei piisa. Kulpi appi võttes nihutab ta purgi riiuli servale. Seal see kõigub veidi ja kukub alla, nii et Hardy saab selle vaba käega kinni püüda. „Ma olen geenius,” ütleb ta endale.

      Päevad mööduvad, kuid politsei ei suuda teist kuriteoohvrit leida, mis tähendab, et Hardy ei saa ikka veel oma asju tagasi.

      „Algul,” kaebab ta Annikale, „kujutasin ma seda kutti endale ette nagu mingit armsat süütut inglise munka oma spioonilugude ja katekismuse ja kõige sellega. Aga nüüd ma hakkan teda juba tasapisi vihkama. Nüüd on mu kujutluses pilt mingist perverdist preestrist, tead küll, roguskist rüü ja jampsiva jutuga, kes varjab end mõne paavstliku institutsiooni tiiva all, sest Ühendriikides ootaks teda kriminaalsüüdistus. Paraku olen ma näinud tema boksereid.”

      Peaaegu kaks nädalat hiljem leiab politsei mehe üles. Selleks ajaks, kui Hardy jaoskonda jõuab, on mees juba seal ja sorteerib nende asju. Naine pöördub vihaselt politseiniku poole. „Uskumatu, et te mind ära ei oodanud,” käratab ta itaalia keeles. „Kogu küsimus oli ju selles, et tema ja mina pidime asjad üheskoos ära jagama.”

      Politseinik kaob kuhugi ja teine ohver pöördub rõõmsalt Hardy poole. Preester ta igatahes ei ole, vaid tegu on armetu väljanägemisega kahekümnendates aastates blondide rastapatsidega tüübiga. „Buongiorno!” ütleb mees, paljastades üheainsa sõnaga oma täieliku keeleoskamatuse.

      „Kas te poleks mitte pidanud mind ära ootama?” vastab Hardy inglise keeles.

      „Ah te olete ameeriklane!” ütleb mees iiri aktsendiga. „Ma armastan Ameerikat!”

      „No tänan, kuigi ma ei ole tegelikult suursaadik. Kuulge, kuidas me seda tegema hakkame? Kas alustame CD-dest?”

      „Hakake teie pihta. Selleks tegevuseks on palju kannatlikkust vaja. Ja Roryle on palju kannatlikkust täiesti võõras asi.”

      „Teie nimi on Rory?”

      „Jah.”

      „Te räägite endast kolmandas isikus?”

      „Mis isikus?”

      „Unustage ära. Olgu, ma võtan oma asjad.” Ta laob oma riidest koti asju täis ja uurib siis allesjäänud kraami. „Oodake – ühte minu asja siin ei ole.” Mehe lips, raamatud, CD-d ja bokserid on kõik, mis veel lauale jäänud.

      „Mis teil puudu on?”

      „Lihtsalt üks isiklik asi. Pagan küll.