Imperfektsionistid. Tom Rachman

elada.”

      „Ja mis tööd te teete?”

      „Õpetamistööd.”

      „Mis laadi?”

      „Igavene häda nende võmmidega, sellepärast, et ma ei ela seal formaalselt võttes päris ametlikult. Ma mõtlesin, et ei tule üldse oma asjadele järele. Aga neid oli mul vaja.” Lai irve näol, puudutab ta bokserite hunnikut.

      „Olgu, aga minu kindlustusel pole mingit pistmist sellega, et teie äripinnal elate.”

      „Nad võivad hakata ringi nuuskima, kas te ei arva?”

      „Vabandust – mida te ütlesite, et õpetate, Rory?”

      „Koomikuna esinemist,” vastab mees. „Ja trikkide tegemist.”

      „Mitte ühel ja samal ajal, ma loodan.”

      „Kuidas palun?”

      „Pole oluline. Kust Iirimaa kandist te pärit olete? Arvatavasti Corki krahvkonnast? Iga iirlane, keda ma kohtan, tundub olevat Corki krahvkonnast. See peaks praeguseks täitsa tühi olema.”

      „Ei, ei – seal on palju inimesi,” vastab Rory täiesti puhtast südamest. „Kas teile on sellist juttu räägitud? Et see on tühjaks jäänud?”

      „Ma tegin nalja. Aga olgu, lähme asja juurde tagasi. Minu kindlustusfirma ei hakka teie vastu huvi tundma, nii et ma kavatsen avalduse esitada. Sissemurdjad lõid mu akna puruks ja Roomas läheb selle parandamine mulle terve varanduse maksma.”

      „Akna? Kas see on kõik. Jumal hoidku, ma võin selle korda teha.”

      „Te panete mulle uue akna?”

      „Muidugi.”

      „Kuidas?”

      „Panen sinna uue klaasi.”

      „Teie ise panete?”

      „Absoluutselt.”

      „No hüva, aga millal?”

      „Kohe praegu, kui soovite.”

      „Kohe ma ei saa – pean tööle tagasi minema. Pealegi, kas teil pole selleks mitte mingisuguseid materjale vaja?”

      „Nagu näiteks?”

      „Näiteks klaasi.”

      „Aa,” noogutab mees. „Teie jutus on iva.”

      „Ma ei taha siin mingit põikpead mängida, aga politseil võttis teie ülesleidmine peaaegu kaks nädalat aega. Ma ei saa pühendada oma elu teie tagaajamisele, et tuua teid oma akent parandama.”

      „Te ei usalda mind?”

      „Asi pole selles, et ma teid ei usalda. Ma lihtsalt ei tunne teid.”

      „Näete, võtke mu visiitkaart.” Mees ulatab Hardyle kaardi ning võtab siis kella käe pealt. „Võite selle ka endale hoida, tagatisena, kuni ma teie akna ära parandan.”

      „Teie elektronkella?”

      „Kui te seda ei taha, valige ise – ükskõik mida siit laualt.” Mehe koli on laual laiali: CD-d, kapsastunud spiooniraamatud, katoliku katekismus, bokserid.

      Üle naise näo libiseb naeratus. Ta heidab mehele pilgu ja pühib siis tolle bokserid laualt oma riidest kotti. „See on nüüd tagatis.”

      „Te ei tohi neid võtta!” protestib Rory. „Mida ma siis jalga panen?”

      „Mis teil selle viimase nädala jalas oli?”

      Espressobaaris jutustab ta iirlasest Annikale. „Ja ma varastasin ta bokserid ära.”

      „Milleks sul oli vaja mingi vanamehe aluspesu võtta?”

      „Ta on tegelikult poisike. Iirimaalt. Blondide rastapatsidega.”

      „Rastapatsid valge kuti peas? Kurb.”

      „Ma tean, aga ta on pikk, mis teeb asja pisut talutavamaks. Või mis? Kuigi ma olen ikka täielik idioot – jooksin välja, ilma et oleksin talle oma kontakte jätnud.”

      „Kuule, kuti aluspesu on sinu käes, küll ta välja ilmub.”

      Aga ei ilmu. Hardy helistab visiitkaardil olevale numbrile ja jätab teate. Mees tagasi ei helista. Hardy jätab veel ühe teate. Ikka ei mingit vastust. Lõpuks läheb ta mehe koju, mis näeb välja nagu laudadega vooderdatud garaaž. Mees ilmub uksele ja pilgutab päikesevalguse käes silmi. „Noh, terekest ka.” Ta kummardub alla naise juurde ja suudleb teda põsele. Hardy tõmbub üllatusega eemale. „Ma unustasin täitsa ära,” ütleb Rory. „Tead mis – ma lihtsalt, pagana päralt, unustasin su akna ära. Kas see pole minust hirmus! Anna andeks. Ma teen selle asja kohe korda.”

      „Tegelikult ma ikka pean kindlustusele avalduse tegema.”

      Mees mängib ühe rastapatsiga. „Ma peaksin neist totratest asjadest lahti saama. Mis sa arvad?”

      „Ma ei tea.”

      „Nad on teatud määral traditsioon. Üks minu odüsseiasid.”

      „Odüsseiasid?”

      „Nagu kaubamärgid.”

      „Sa mõtled „veidrusi”?”

      „Igatahes on nad totrad, kas pole. Tule – lõika nad mul maha. Eks ju?” Ta kutsub naise käeviipega sisse.

      „Millest sa räägid?”

      „Ma annan sulle käärid. Ja sa lõikad need maha.”

      Mehe elamine pole ilmselgelt mõeldud eluruumiks. Sel pole aknaid ning ainus valgusallikas on halogeenlamp nurgas. Võidunud madrats on vastu seina lükatud ja selle kõrval vedelevad päevinäinud seljakott, riidehunnik, žongleerimiseks mõeldud pallid ja kurikad, tööriistakast ning spiooniraamatud ja katekismus. Kraanikauss ja tualetipott on seina külge kinnitatud ning ilma igasuguse privaatsust pakkuva eralduseta. Tuba haiseb vana pitsa järele. Rory sorib tööriistakastis ja toob lagedale paari tööstuses kasutatavaid kääre.

      „Tõsiselt mõtled või?” küsib Hardy. „Need asjandused on niisama suured kui minu torso.”

      „Mis tähendab „torso”?”

      „Tahtsin lihtsalt öelda, et need on suured käärid.”

      „Sellest pole midagi! Ära muretse, Hardy.”

      Mees seab ennast tualetipoti kaanele istuma. Nüüd on tema pea umbes samal kõrgusel kus Hardy oma seistes. Naine tõuseb kikivarvule, nipsab kääridega ja ulatab mehele esimese amputeeritud patsisalgu. „See on omamoodi lõbus,” teatab ta teist patsi maha lõigates. Põrandale kuhjuvad lokid näevad välja nagu tulehakatis. Mehe paljaks jäänud kõrvad on kergelt kaldu nagu küülikul. Ta kergitab peeglit. Selles paistavad nende mõlema näod: Rory uurimas oma pügatud pead ja Hardy uurimas teda. Mees naeratab Hardyle, kes samuti naerab, kuid märkab siis peeglis omaenda nägu ja põrkab tagasi, raputades juuksekarvad oma kingadelt. „Kas tundub normaalne?”

      „Suurepärane. Suur tänu. Mu pea tundub nii kerge.” Ta raputab seda nagu märg koer. „Tead mis, mulle hakkab tunduma, et ennast paljaks varastada lasta polnudki nii halb. Ma sain oma kraami tagasi ja nüüd sain tänu sellele veel tasuta juukselõikuse.”

      „Sinu jaoks ehk küll. Aga mina ei saanud kõiki oma asju tagasi.”

      Järgmisel hommikul ärgates mõtleb Hardy Roryle. Keskpäeval saadab ta mehele sõnumi. Kui ta pärast seda kusagil mõne mobiiltelefoni piiksatust kuuleb, kontrollib ta kohe enda oma. Kuid see pole kunagi Rory. Hardy kahetseb, et oli saatnud sellise pateetilise sõnumi („Su aluspesu on endiselt minu käes!”), ja loodab, et ehk pole mees seda mingil põhjusel kätte saanud. Mõne tunni pärast ei suuda ta enam ootamist taluda ning helistab Roryle. Mees vastab telefonile ja lubab hiljem „läbi hüpata”.

      Keskööks ei ole ta ikka veel nägu näidanud. Hardy helistab uuesti, kuid keegi ei vasta. Kell on peaaegu üks öösel, kui mees laia naeratusega tema ukselävele ilmub. Hardy vaatab demonstratiivselt