Imperfektsionistid. Tom Rachman

tahtsid sa midagi juua või miskit?”

      „Jaah, kena, jajah. Väga armas.”

      „Mul on söögikraami. Kui sa tahad.”

      „Super, super.” Mees järgneb talle kööki.

      Hardy avab pudeli Valpolicellat ja soojendab küpsetusnõus üles lasanje, mille oli kavatsenud tööle kaasa võtta. (Ta kokkab palju ja väga oskuslikult, kuid ei söö ise kunagi enda valmistatud toitu; Hardy silme all on suured võibriketid, kühvlitäied suhkrut ja gallonite kaupa koort mikserisse kadunud, et taas välja ilmuda tema puusadel. Niisiis lõpetavad nüüd tema loomeviljad – viltune kartulitorn, Seattle’i keerisküpsised, seesamiga paneeritud lõhekook ja sidruni-estragonikaste – toimetuses, kus need kolleegidele jagatakse. Siis närivad ja puistavad neid vaibale üllatunud toimetajad ning tema võib oma laua taga istudes kogu protsessi jälgida, nuumates end vaid kolleegide kiitusega.)

      Rory hävitab lasanjet, kulistab alla suurema osa veinist ja lobiseb, kusjuures teeb seda kõike ühel ja samal ajal. „Kena. Super.” Ta jutustab oma isast, kellel on Dublini lähedal torulukksepatööde firma, ja oma emast, kes töötab meditsiinitarvete firmas sekretärina. Ta oli Iirimaal veidi aega ülikoolis käinud, kuid lahkunud ilma kraadi saamata ning reisinud seejärel Austraalias, Tais ja Nepalis. Siis oli ta elanud New Yorgis ja töötanud pubides. Samas käis ta seal kursustel, kus õppis komöödiažanri ning esines avatud mikrofonil East Village’is. Seejärel reisis ta läbi Euroopa, sõitis laevaga Marseille’st Napolisse, veetis mõne kuu Lõuna-Itaalias ning saabus siis Rooma.

      Hardy täidab uuesti külalise klaasi. „Mina poleks kunagi julgenud midagi õpetada. Mitte ainult sellepärast, et mul selleks oskusi pole. Üksipäini võõras linnas midagi ette võtta. See nõuab parasjagu vaprust.”

      „Või lausrumalust.”

      „Vaprust,” kordab Hardy.

      Mees pärib tema töö kohta. „Ei tahaks seda tunnistada,” ütleb Rory, „kuid ma pole oma elus peaaegu ühtegi ajalehte lugenud. Nii kuradi väike, eks ole.”

      „Väike?”

      „Kiri. Te peaksite kirja suuremaks tegema.”

      „Mm,” pomiseb naine. „Võib-olla tõesti.”

      „Millest sa siis kirjutad, Hardy?”

      „Majandusest.” Ta lonksab oma veini. „Vabandust, ma ei pea sinuga sammu.”

      „Sa ei jõuakski minuga sammu pidada,” vastab mees heatujuliselt.

      „Kas valan sulle veel?” Seda Hardy teebki. „Üldiselt võeti mind tööle kirjutama lugusid üksikisiku eelarve planeerimisest ja luksuskaupadest. Aga tundub, et minust on saanud ühe-naise-majandustoimetus.

      Meil oli Pariisis see igivana vennike Lloyd Burko, kes tegi varem mõnikord majanduslugusid Euroopast. Aga nüüd olen sisuliselt ainult mina.”

      „Kena, Hardy.” Ta märkab midagi naise ilmes. „Mis sulle nalja teeb?”

      „Ei midagi – mulle lihtsalt meeldib, kuidas sa mulle Hardy ütled.”

      „See on ju su nimi, või mis?”

      „Jah. Aga ma mõtlen, et kuidas sa seda ütled.”

      „Kuidas siis?”

      „Ütle veel kord.”

      „Hardy.”

      Naine naeratab ja pöördub siis vana teema juurde tagasi. „Põhimõtteliselt on rahandusest kirjutamine ajakirjanduses nagu äravooluauk kraanikausi keskel. Hakkad selle ümber ringiratast ujuma, kuni ei suuda lõpuks enam tõmbele vastu panna ja sind imetakse vooluga kaasa majanduskülgedele.”

      „Kas see on siis halb või?”

      „Tegelikult mitte. Ma kipun dramatiseerima. Kurb tõde on see, et ma olen salamisi selles värgis kõrvuni sees – ma olen see tüüp, kes loeb puhkusel olles Morningstari börsiuudiseid. Mul on selline tunne, et oma sügavamalt sisult on iga uudis majandusuudis.”

      „Selge,” märgib mees.

      „Aga ma olen selles suhtes veidrik.”

      Rory viib oma musta taldriku kraanikaussi. Hardy hüppab püsti. „Ei, eii – sul pole vaja seda teha.” Ta koperdab. „Oh – mul on tunne, et olen pisut purjus.”

      Nad seisavad nüüd kitsas köögis lähestikku. Naine vaatab üles. „Sa oled nii ärritavalt pikk. See on nagu süüdistuse esitamine minu kasvule.”

      „Sa ei ole sugugi nii lühike.”

      „Kes on öelnud, et ma lühike olen? Ma olen minimalistlik.”

      Mees kummardub allapoole ja suudleb teda. „Su nina on nii külm, Hardy.”

      Naine katsub oma nina. Ta ei püüa enam tarka muljet jätta. „Kas sa võiksid seda veel kord teha?”

      „Sind Hardyks kutsuda?”

      „Ei, seda asja, mida sa pärast tegid. Seda asja, mida sa just praegu tegid.”