Imperfektsionistid. Tom Rachman

hüüatab ta. „Miks te nii arvate? Miks te seda küsite?”

      „Aga mida te siis kirjutate? Te ütlesite telefonis, et tegu on lühibiograafiaga.”

      Naine kaob kööki, naastes sealt minuti pärast oma aurava kruusiga. Ta asetab selle kohvilauale, suunab Arthuri käeviipega musta nahksesse tugitooli ja istub ise selle mööblitükiga kokku kuuluvale sohvale, mis ei vaju naise raskuse all lohku, nagu Arthur oletab, vaid säilitab esialgse kuju, otsekui oma koormat peo peal hoides. Naine küünitab laualt sigaretipakki ja välgumihklit võtma.

      „Tegelikult jah, tõepoolest,” tunnistab Arthur. „See on selle jaoks. Nekroloogi tarvis. Kas seda on jube kuulda?”

      „Oh ei. See pigem meeldib mulle. Sedaviisi ma tean, et see saab täpne – tagantjärele pole mul ju võimalik kaebust esitada, või mis?” Naine köhib, kattes suud sigaretipakiga. Siis paneb ta suitsu põlema. „Soovite ka?”

      Arthur keeldub.

      Naise suust libiseb välja suitsuviirg, tema rind kerkib ja viirg imetakse sisse tagasi. „Teie saksa keel on suurepärane.”

      „Ma elasin teismelisena kuus aastat Berliinis. Mu isa oli seal korrespondent.”

      „Õige küll – te olete R. P. Gopali poeg, eks ole ju?”

      „Jah, nii see on.”

      „Ja kirjutate nekrolooge?”

      „Põhiliselt jah.”

      „Rühkisite päris põhja välja või mis?”

      Mees vastab viisaka naeratusega. Kaastöö tegemine rahvusvahelisele ajalehele Roomas kindlustab talle tavaliselt mõningase lugupidamise – kuni inimesed tema täpsema haldusala teada saavad.

      Naine jätkab samal teemal. „Mulle teie isa raamatud meeldisid. Mis see üks oligi, mille pealkirjas oli midagi pistmist elevandiga?” Ta viskab pilgu oma raamaturiiulile.

      „Jah,” tõdeb Arthur. „Ta oli suurepärane kirjanik.”

      „Ja kas ka teie kirjutate niisama hästi kui tema?”

      „Kahjuks mitte.” Ta rüüpab oma teetassist ning võtab siis välja märkmiku ja diktofoni.

      Erzberger litsub sigareti tuhatoosi laiaks ja näperdab oma sussiaasade kallal. „Veel teed?”

      „Ei, aitäh. Mulle piisab.” Ta lülitab diktofoni sisse ja küsib Erzbergerilt tema karjääri alguse kohta.

      Naine vastab kärsitul toonil ja lisab: „Te peaksite küsima mult teiste asjade kohta.”

      „Ma tean küll, et see on peamine. Mul on lihtsalt vaja mõned faktid üle kontrollida.”

      „See kõik on minu raamatutes kirjas.”

      „Ma tean. Ma lihtsalt…”

      „Küsige, mida soovite.”

      Arthur tõstab üles oma Erzbergeri mälestusteraamatu eksemplari. „Muide, ma nautisin seda väga.”

      „Kas tõesti?” Naise nägu lööb särama ja ta tõmbab oma sigaretist kiire mahvi. „Mul on kahju, et pidite selle igava kirjatüki kallal vaevlema.”

      „See polnud sugugi igav.”

      „Minu jaoks on see igav. Selles on minu arvates oma elust raamatu kirjutamise juures peamine probleem. Kui sellega ükskord valmis saad, ei taha sa tast enam kunagi midagi kuulda. Kuid raske on oma elust rääkimist lõpetada – eriti kui oled minusugune!” Ta kummardub murelikult ettepoole. „Muuhulgas, härra Gopal, mulle nekroloogid tõesti meeldivad. Mul ei olnud plaanis teie tööd alavääristada. Ega te ei võtnud seda niimoodi?”

      „Oh ei.”

      „Siis on hea. See teeb mu enesetunde paremaks. Aga kuulge, millal ma seda lugeda saan?”

      „Ma kardan, et te ei saagi. See oleks meie reeglite vastane. Muidu hakkaks igaüks nõudma võimalust enda oma siit või sealt parandada. Kahju küll.”

      „Kahju jah. Oleks ju nii vahva teada, kuidas mind kunagi mäletatakse. Just see üks artikkel, mida ma kõige rohkem lugeda tahaksin, on ühtlasi see, mida ma kunagi lugeda ei saa! Ah olgu.”

      Naine kaalub sigaretipakki peopesal. „Inimesed lähevad ilmselt hullusti närvi, kui te oma märkmikuga lagedale ilmute. Või ei? Nagu tuleks matusekorraldaja leskkuningannalt kirstu jaoks mõõtu võtma.”

      „Loodan, et minu tulek siiski nii hull ei ole. Kuigi ega enamik inimesi ei saa tegelikult aru, mille jaoks ma materjali kogun. Aga igal juhul on mulle kergenduseks, et ma täna õhtul teesklema ei pea. See teeb elu palju lihtsamaks.”

      „Aga kas see minu surma palju lihtsamaks teeb?”

      Arthur üritab naerda.

      „Ärge pange mind tähele,” ütleb naine. „Ma lihtsalt mängin sõnadega. Igal juhul, ma ei karda surma. Mitte kõige vähematki. Sa ei saa karta seda, mida sul pole võimalik kogeda. Ainus surm, mida me kogeme, on teiste oma. See on nii halb, kui üldse olla saab. Ja see on kahtlemata piisavalt halb. Ma mäletan esimest korda, kui minu lähedane sõber suri. See oli vist aasta 1947? See oli Walter – ta on ka raamatus sees, see, kes alati vestiga voodisse heitis, kui te mäletate. Ta jäi haigeks ja ma jätsin ta Viini maha ja siis ta suri. Mul oli paaniline hirm haiguste ees. Ma läksin lausa krampi mõttest – millisest mõttest siis? Mitte sellest, et ma haigeks jään ja ära suren. Juba tol korral sain ma mingil lihtlabasel viisil aru, mida surm endast ka kõige halvemal juhul kujutab: midagi, mis juhtub teistega. Ja mida on raske taluda. See on asi, millele ma ei suutnud tookord Walteri puhul näkku vaadata ja milles ma pole kunagi kuigi tugev olnud.

      Ma pean silmas, et surmast saadakse valesti aru. Kellegi elu kaotus ei ole kõige suurem kaotus. See polegi mingi kaotus. Võib olla teiste silmis, jah, aga mitte sulle endale. Inimese enda seisukohast läbielamused lihtsalt peatuvad. Inimese enda seisukohast ei ole mingit kaotust. Saate aru? Kuigi võib-olla on see kõik ka ainult sõnadega mängimine, sest see ei tee kogu asja vähem hirmutavaks, eks ole.” Ta rüüpab teed. „See, mida ma tegelikult kardan, on aeg. See on saatan, kes piitsutab meid tagant, kui me parema meelega laiskleksime, olevik tormab mööda nii, et temast on võimatu kinni haarata, ja ühe hetkega on kõik minevik, minevik, mis ei püsi vaikselt, vaid sokutab end neisse võltsidesse lugudesse. Minu minevik – see ei tundu kõige vähemalgi määral tõepärasena. Isik, kes seal toimetas, ei ole mina. See on, otsekui minu praegune mina pidevalt lahustuks milleski. Just nagu Herakleitos ütles: „Ükski inimene ei saa astuda kaks korda ühte ja samasse jõkke, sest see ei ole enam sama jõgi ja see ei ole enam sama inimene.” See on täiesti õige. Me naudime seda järjepidevuse illusiooni ja nimetame seda mäluks. Ja see seletab ehk sedagi, miks meie suurim hirm ei ole mitte elu lõppemine, vaid mälestuste lõppemine.” Ta vaatab mehele uurivalt otsa. „Kas mu jutus tundub mingi mõte sees olevat? Kas see tundub mõistlik? Või hullumeelne?”

      „Ma ei ole sellest varem sel viisil mõelnud,” vastab Arthur. „Aga teie jutus on ilmselt iva.”

      Naine nõjatub tahapoole. „See on erakordne fakt!” Ta kummardub taas ette. „Kas see pole teie arvates rabav? Inimese omapära sureb pidevalt ja see tundub järjepidevusena. Samal ajal kardame paaniliselt surma, mida me ei saa kunagi kogeda. Ja ometi motiveerib meie elu just see ebaloogiline hirm. Me haavame üksteist ja sandistame iseendid võidu ja kuulsuse nimel, nagu võiksid need surma ära petta ja meid kuidagi kestma jätta. Ja kui siis surm meid maha murrab, ahastame me sellepärast, kui vähe me saavutanud oleme. Minu enda elu, näiteks, on täiesti ebapiisavalt realiseeritud. Minust ei jää peaaegu mingit märki maha. Välja arvatud muidugi teie kummalises ajalehes. Ma ei hakka küsima, miks te minu välja valisite – jumal tänatud, et keegi seda tegi! See pikendab minu illusioonide rendilepingut.”

      „Te olete liiga tagasihoidlik.”

      „Tagasihoidlikkusega pole siin midagi pistmist,” nähvab Erzberger. „Kes minu raamatuid enam loeb? Kes minust praegugi midagi kuulnud on?”

      „Noh, mina näiteks,” valetab Arthur.

      „Oh,