Imperfektsionistid. Tom Rachman

– sellepärast ma irisen. Ma ei taha Clinti maha teha. See on lihtsalt…”

      „Ei, sul on täielik õigus vihane olla. Ma olen ise ka üsna pahane.”

      „Kas me võiksime panna minu loo täna täispikkuses?” Ta teab vastust niigi.

      „Me ei saa tema surmast kaks korda teatada,” lausub Kathleen.

      „Mis mind jahmatab, on see, et ma rõhusin spetsiaalselt sinu soovile, kui Clint ja mina seda arutasime.”

      „Tõsiselt või?”

      „Ma väljendusin täiesti selgelt.”

      „Tead mis,” ütleb naine järjest vihasemaks minnes. „Ma ei taha, et Clint sind toimetaks. See on lihtsalt naeruväärne.”

      „Aga toimetuse poliitika järgi? Ma mõtlen, et ma peaksin olema Clinti alluvuses. Minu asjad on üheksandal küljel. Ja see on tema oma.”

      „Midagi ei ole tema oma.”

      „Aga mis saab minu rubriikidest: mõistatused ja kõik see värk?”

      „Sa ei peaks niikuinii enam selle jamaga tegelema. Seda võib teha praktikant.”

      „Sul tuleb selle pärast Clintiga ütlemist.”

      „See mulle muret ei tee.”

      „Ma ei tahaks esile trügida,” seletab Arthur, näppides kleeplindi tükki, mis hoiab seina peal üht Rübliku vana ajakirjaväljalõiget. „Aga ma olen juba mõnda aega mõelnud sinuga ühest asjast rääkida.”

      Kui Arthur uueks kultuuritoimetajaks määratakse, kolib ta ümber Clinti vanasse kabinetti. Arvatakse, et Clinti paigutamine Arthuri vanasse boksi mõjuks liiga demonstratiivselt, niisiis leitakse talle koht spordiosakonna servas näoga vastu kandetala.

      Kodus on Arthuri ja Visantha suhted pingestunud. Naine ei varja, et otsib töökohta kunagisel kodumaal Ameerikas, ja võimalust, et mees võiks koos temaga tagasi pöörduda, ei võeta isegi jutuks. Õigupoolest tunneb Arthur naise lahkumisest kergendust – vana Visantha on niikuinii juba ammu läinud, nii nagu on kadunud ka endine Arthur.

      Neil päevil eelistab ta kauaks tööle jääda. Ületundide ajal imetleb ta oma uut kabinetti. Tõsi küll, see on väiksem kui teistel osakonnajuhatajatel. Ja ta asub nüüd kirjatarvete kapist kaugemal. Aga see-eest veejahuti on jälle tublisti lähemal. Ja see lohutab.

      1954. corso vittorio, rooma

      Lehe toimetus asus tööle Corso Vittorio Emanuele II tänaval. See oli lai ida-lääne-suunaline magistraal, mida ääristasid määrdunudvalged lubjatud kirikud ja oranžikas-verevad renessansiaegsed paleed. Paljude Rooma kesklinna ehitiste värvid oleksid nagu pärinenud kunstniku pastellikarbist: teravpunane, säravkollane, vihmapilvekarva sinine. Kuid toimetuse sünge seitsmeteistkümnendast sajandist pärinev hoone tundus olevat värvitud tinapliiatsiga: see oli nagu hariliku pliiatsiga hooletult halliks kritseldatud ja dekoreeritud kõrge tammeuksega, mis oli piisavalt suur, et kuunarit alla kugistada, kuid inimolendid sisenesid majja läbi seespool hingedele kinnituva tillukese värava. Uksehoidja mõõtis tulijaid oma klaasputkast pilguga, mööda pikka koridori allapoole, voogav suurepärane tumepunane vaip lõppes õige pisut enne liftikabiini, mille metalluks oli poikvel, nii et võis nähe liftipoissi oma velvetkattega toolil istumas. „Che piano, signore? Mitmes korrus, söör?” Cyrus Otti korrus oli kolmas. Varem oli neis ruumides toimetatud fašistlikku filmiajakirja, mis pärast Mussolini langemist pankrotti läks. Otti viskas välja kogu vana tolmunud mööbli, lasi vaheseinad maha kiskuda, nii et tekkis avatud avar uudistetuba. Viimast ääristasid kenad kabinetid, mis avanesid uudisteruumi nagu teatrisaali loožid lava poole. Ta ostis puidust pöördtoolid, lakitud töölauad, messingist laualambid, tellimuse järgi tehtud hobuserauakujulise laua küljetoimetajate jaoks, läikivmustad telefonid reporteritele, kolmkümmend kaheksa Underwoodi kirjutusmasinat otse New Yorgist, paksust kristallist tuhatoosid ja paksu valge põrandavaiba koos idaseina äärde sisse seatud tagasihoidliku kokteilibaariga. Pool aastat hiljem sattus iga kolmandal korrusel liftist väljuv külastaja otse kihavasse uudistesaali, mille ees asus sekretärilaud, vasakut kätt punt kirjutusmasinal tippivaid reportereid ja paremat kätt pool tosinat küljetoimetajat, kes hobuserauakujulise laua taga korrektuurpoognatele loetamatuid parandusi kritseldasid. Seina veeres paiknevates tubades kauplesid müügiagendid reklaamipinnaga, masinakirjutaja tippis ümber erakuulutusi ja raamatupidaja vedas sulge mööda pearaamatu lehekülgi. Ruumi loodenurgas asus Otti kabinet, mille jääklaasist uksele oli söövitatud kiri VÄLJAANDJA, kirdenurgas omakorda olid peatoimetaja Leopold T. Marshi ja uudistetoimetuse juhi Betty Liebi tööruumid. Nende ümber olid koondunud vanemad toime-tuseliikmed, kes tegelesid majandusteemade, spordiuudiste, agentuuride, foto ja küljendusega. Käskjalad sebisid edasi-tagasi nagu tolmeldavad mesilased. Lehe trükkimine toimus siinsamas poolkeldrikorrusel, kuid niisama hästi oleks see võinud olla hoopis teine maa. Ametiühinguliikmetest itaalia töölised toimetasid seal all kõrvulukustavat lärmi tegeva trükipressiga, kuid ainult üksikud neist olid kunagi kohanud kedagi, kes vaid mõni korrus kõrgemal lehte lugusid kirjutas. Hilisel pärastlõunal saabus veoauto tohutu suure ajalehepaberi rulliga, mille töölised mööda kaldteed kastist maha veeretasid ja lükkasid siis niisuguse mürtsuga masina laadimispessa, et kogu maja värises kuni kolmanda korruseni välja. Kõik ajakirjanikud, kes seal aega surnuks lõid – omavahel lobisedes, jalad lauale tõstetud, kaabud kinganinade otsas kõlkumas ja sigaretid tuhatoosides suitsemas –, kargasid kohe paanikas püsti. „Kurat, kas aeg on juba niikaugel?” Imekombel olid tähtajaks ehk kella kümneks õhtul kõigi viimase minuti südamevärinate ja vandesõnade kiuste kõik ajalehe küljed ja veerud täidetud. Esimest korda mitme tunni järel tõusid toimetajad oma laudade tagant, hõõrusid valutavaid õlalihaseid ja üritasid auru välja lasta. Enamik ajakirjanikke olid mehed, peamiselt ameeriklased, kelle seas oli siiski ka mõni britt, kanadalane ja austraallane. Nad kõik elasid tööle võtmise ajal Itaalias ning oskasid itaalia keelt. Kuid ajalehe uudistetoimetuses kõneldi omavahel vaid inglise keelt. Keegi oli riputanud liftiuksele sildi: LASCIATE OGNI SPERANZA, VOI CH’USCITE – VÄLJASPOOL ON ITAALIA. Ja kui mõni töötaja läks allkorrusele võileibu tooma, teatas ta: „Ma lähen Itaaliasse – kas kellelgi on midagi vaja?” Lehe esimene täistegevusaasta, 1954, oli uudisterohke: McCarthy kohtuasjad, NSV Liidu tuumakatsetused ja Dow Jonesi tõusmine rekordtasemele 382 punkti peale. Algul rippus lehe kohal kahtlus, et tegu on Otti äriimpeeriumi rahvusvahelise hääletoruga, kuid see ei leidnud kinnitust. Lehe sisu peamine mõjutaja oli hädavajadus – igal küljel tuli toimetajatel mingeid auke täita, end ebamäärase uudisväärtusega sõnavahust läbi närida ning kanda samas hoolt, et see ei sisaldaks ebatsensuurseid väljendeid, mida nad säästsid ilmselt omaenda vestluse tarbeks kolleegidega. Betty ja Leo juhtisid toimetust koos. „Mina hoolitsen üldisema pildi eest,” armastas Leo öelda. Kuid just Betty oli see, kes suurema osa lehenumbrist valmis – või ümber – kirjutas. Tal oli proosateksti kirjutamise peale tõelist annet. Ott ise tegeles rahalise poolega ja andis nõu, kui seda küsiti – mida juhtus päris tihti. Betty ja Leo tormasid kiirkõnnakul läbi uudistetoimetuse tema kabineti poole, püüdes esimesena ukseni jõuda. Ott kuulas nad tõsise näoga vaipa põrnitsedes ära. Siis tõstis ta pilgu, kahvatusinised silmad Betty ja Leo vahel ekslemas, ja kuulutas oma otsuse. Kõik kolm said omavahel suurepäraselt läbi. Õigupoolest tekkisid ainsad ebamugavad momendid siis, kui Ott eemaldus – siis kõnelesid Betty ja Leo teineteisega, nagu oleks neid äsja omavahel tutvustatud, ja vaatasid väljaandja tagasitulekut oodates kannatamatult ukse poole. Kui asi kasumit puudutas, oli Ott tavaliselt halastamatu. Ajaleht oli aga selles suhtes anomaalia: rahaliselt oli tegu täieliku hävinguga. Kodus Ameerikas jälgisid Otti ärikonkurendid tema Itaalia avantüüri kahtlusega. Selle taga peab olema mingi varjatud skeem, oletasid nad. Kui nii, siis oli selle eesmärk aga täiesti arusaamatu. Bettyle ja Leole ei selgitanud ta oma äriplaane kunagi ning isikliku elu suhtes oli veelgi kinnisem. Tal oli naine Jeanne ja väike poeg Boyd, kuid ta polnud kunagi rääkinud, miks pere Atlantasse maha jäi. Leo oli üritanud temalt üksikasju välja meelitada, kuid ebaõnnestunult – Ottil oli võime panna vestluse käigus punkte sinna, kuhu ja millal tema tahtis.

      EUROOPLASED ON LAISAD, NÄITAB UURING

      majandusreporter