Kodumaja. Erik Tohvri

sul juhtus?”

      „Midagi ei juhtunud. Naistearst määras, muidu ei saa selgeks, miks ma rasedaks ei jää. Seda saab ainult haiglas uurida.”

      Leho vilistas üllatunult.

      „Jama kui palju… Aga oled sa tõesti veendunud, et me muidu hakkama ei saa?”

      „Ma kardan jah. Muidu oleks juba korras.”

      „Sa ütlesid – kolmeks päevaks? Mis siis ikka, saame läbi, see pole ju pikk aeg! Millal siis?”

      „Tuleva nädala lõpupoole, vist neljapäeval.”

      „Ära tühja pärast muretse, elame üle!” ütles mees lohutavalt ja lõpetas kõne. Liivi istus veel hetke liikumatult, käivitas siis mootori ja sõitis otseteed koju. Ta oli küll kavatsenud veel mõnda kaubamajja sisse astuda, kuid see isu oli üle läinud.

      Haiglasse minek pole vist kellelegi rõõmu valmistanud, kui vahest raskesti haiged välja arvata, kellele see paranemislootusi annab. Liivi tundis end täiesti tervena, aga ebamäärane kartus selle ees, mis tal leitakse korrast ära olevat, tegi rahutuks. Võibolla on koguni vaja teha mingi operatsioon, seda naine pelgas lausa hirmsasti – ja üldse oli haigla talle peaaegu et vangla sünonüümiks. Ikkagi sundseis, koht, kust omapead välja ei saa… Hea siiski, et vaid kolm päeva.

      Haiglasse sõideti Leho autoga. Mees tuli ka sisse Liivit saatma ning võttis ta trepil toetavalt käevangu.

      „Pabistad, jah?”

      „Mis siin pabistada, aga ega ma rõõmus ei ole. Vaata, et Kalle ikka korralikult süüa saab! Kui sa ise ei viitsi teha, minge kuskile sööma!” korraldas naine. „Mine nüüd tagasi, küll ma ise…”

      „Aga musu ka!” Leho sirutas oma näo lähemale ja sai Liivilt põsemusi. „Ole siis tubli ja ära pabista! Ja helista, kuidas sul on!”

      Leho läks ning siis hakati Liivi pabereid vormistama. Ilmatu pikk ankeet, ridamisi küsimusi…

      „Kodune aadress ja telefon, kellele teatada!” nõudis vastuvõtja.

      „Milleks seda? Mida teatada?”

      „Igaks juhuks. Kui midagi juhtub,” seletati.

      „Jumal hoidku, ega ma siia surema ei tulnud!” kohkus Liivi.

      „Kord on niisugune!” Vastuvõtja vaatas nõudlikult patsienti ja sai soovitud andmed. Siis juhatati Liivi palatisse. Kaks voodit, teises neist lebas umbes temavanune naine.

      „Tere…” ütles Liivi areldi.

      „Tere! Ometi ma saan seltsi, siin võib muidu igavuse kätte ära lõppeda,” naeratas lamaja talle vastu. „Minu nimi on Marge.”

      „Mina olen Liivi…”

      „Mis sa siia tulid? Kas ka säilitama?”

      „Ei, mis… Mida säilitama?” ei saanud Liivi aru.

      „Eks ikka rasedust. Mul on kolm korda katkenud, nüüd määrati siia paariks kuuks pikali, hoiavad nagu pilpa peal… Aga hirmus igav on, ma ei tohi ringi ka liikuda, pean lamama.”

      „Siis küll… Ei, mina olen vastupidise hädaga.”

      „Mis? Ega sa siis aborti ei tulnud tegema? Neid ma ei salli!” muutus Marge tõredaks.

      „Ei-ei, mina hoopis… Ei jää rasedaks, saate aru.”

      „Nonoh, siis on selge. Aga tead – hakkame „sina” rääkima, eks?”

      „Olgu…” Liivi ohkas kergendatult. Vähemalt palatikaaslasega oli tal vedanud, Marge tundus olevat sõnakas ja hakkaja inimene.

      6

      Leho Kuusla kodused asjad olid korras ning seda hoolikamalt sai ta pühenduda oma ametitööle. Vabrikus „Puitmööbel” oli ta suutnud toimeka meeskonna luua, kes ka tema äraolekul õigeid otsuseid oskas vastu võtta, ja nii oli Lehol võimalik täie tähelepanuga asuda oma tulevast elamut ehitama. Pärast projekti kättesaamist oli ta ehitusfirmade hinnapakkumiste alusel valinud ka sobiva ehitaja, kuigi see polnudki nii lihtne. Enne otsuse langetamist uuris ta hoolega mitte ainult nende firmade poolt seni ehitatud hooneid, vaid ka nende ümbrust – selleks, et leida ettevõte, kes pakuks mitte ainult soodsat hinda ja korralikku tööd, vaid oskaks ka loodussäästlikult ehitada. Ehitusfirma „Kindel Kodu” oli see, kellega lõpuks käed löödi, sest nende poolt seni ehitatud hooned tundusid olevat kõigiti korralikud, tehniliselt peaaegu veatud ja hästi loodusesse sobitatud.

      Leho Kuusla ootas innuga päeva, mil ekskavaator krundil hambad pinnasesse lööb, kuid talv taandus sel aastal visalt. Firma „Kindel Kodu” töödejuhataja Kalmer Roosaar arvas küll, et lumi vundamendisüvendi kaevamist ja vundamendi tegemist ei takista, kuid Leho oli teisel arvamisel. Soomes oli ta näinud, et maja on võimalik ehitada puutumata metsa alla selliselt, et isegi kanarbik ja väikesed puuvõrsed vigastada ei saa, ja just sellist loodusesse sulanduvat maja tahtis ka tema endale saada. Kindlasti ei olnud seda aga võimalik rajada ajal, mil tulevase maja kohal veel lumehanged valitsesid; alles siis, kui kevad need sulatab, pidi avanema võimalus seal masinatega töötada, kuid sedagi oli vaja teha niiviisi, et maja ümbrus kahjustada ei saaks.

      „Teie tahate vist, et ekskavaator tuleks helikopterile monteerida,” torises töödejuhataja Roosaar, kui nad esimest korda koos krundil käisid.

      „Mina ei taha muud kui seda, et kogu ehitustegevus peab toimuma maja ühelt küljelt, tänava poolt! Sinna tuleb hiljem sissesõidutee ja muru. Aga kolmest küljest peab kõik jääma selliseks, nagu see praegu on, looduslikuks ja puhtaks!” nõudis Leho. „Kui te sealt masinatega üle sõidate või liivahunnikuid kuhjate, on kogu asi rikutud!”

      Töödejuhataja ei öelnud selle peale enam midagi. Ta takseeris vaid hoolega oma tulevast ehitustandrit, heitis vahepeal pilke projektile ja näis kaalutlevat, kuidas töid selliselt teha, et kõik rahule jääksid.

      Aprillis läks lõpuks ehitamine lahti, ja nüüd ei möödunud päeva, mil poleks Leho hõbevärvi autot krundil nähtud. Ta jälgis hoolega ehitamist ja sekkus kohe, kui märkas midagi, mis talle ei meeldinud. Ainult tema vahelesegamise tõttu õnnestus päästa paar puuhakatist, mis ehitajate ajutise soojaku alla oleksid jäänud, ja lõpuks ära vedada vundamendiaugust välja tõstetud liivahunnik, mis laiali vajuda ähvardas.

      „Ma ütlesin teile, et liiv tuleb tõsta otse kalluritesse ja minema vedada! Miks seda niiviisi ei tehtud?” nõudis ta Roosaarelt selgitust, aga too tegi vaid tusase näo.

      „Pole mul neid kallureid kümnekaupa võtta! Ise te tahate, et maja kiiresti valmis saaks. Aga kui ühe kalluriga vedada, peab ekskavaator vahepeal seisma.”

      Muidugi oli töödejuhatajal õigus, aga Leho nägi juhtunus vaid tema tahte eiramist. Kanarbikupuhmastele laiali valguv liiv oli need hävingule määranud ja seetõttu tuli tulevikus muruga kaetavat ala paratamatult suurendada.

      „Kui te siin elama hakkate, trambite selle metsaaluse nagunii segamini,” arvas Roosaar enda õigustamiseks. „Ma ei taipa, milleks te neid kõrsi säästa tahate?”

      „Sellepärast, et naturaalset loodust säilitada! Kui te käite mööda neist viimasel ajal ehitatud elamukvartalitest, kas te ei märka, kui vastikult steriilne seal kõik on? Mina niisugust ei taha!” andis Leho vastu. „Mina olen tellija ja nõuan minule sobivat tööd!”

      Selle peale polnud Kalmer Roosaarel enam midagi kosta. Ta tegi küll rahulolematu näo, aga pidas keele hammaste taga, ning järgmisel päeval nägi Leho rahuldusega, et liivahunnik oli kadunud ja selle alt isegi osa kanarbikupõõsaid välja kaevatud.

      Nädalaga kerkis tulevase maja vundament süvendist välja. Siis sai keldrile lagi peale ja maikuu esimestel päevadel hakati müüre laduma. Tempo oli kiire, müüriladujad näisid olevat oma ala spetsialistid ning Lehol jäi üle vaid nende tööd imetleda. Kuidas ta ka tõusvaid seinu ei sihtinud, kuid laituseks põhjust ei leidnud.

      Ehitus edenes, aga Leho rahulolu hakkas varjutama mure Liivi pärast. Naisel pidi tõesti midagi viga olema, et nende