Kodumaja. Erik Tohvri

vähemalt nende närvide arvel. Alati pidi valmis olema kiireks reageerimiseks, kui mõni hoolimatu sõitja oma auto sulle ette keerab, kõrvalttänavalt tulija punase tulega üle risttee tuiskab või koolipoiss ootamatult üle tänava traavib. Aga kui kõik reeglitest kinni pidasid, oli mõnus liiklusvoolu sulanduda ja lasta ennast sellest kaasa kanda.

      Liivi autosõidud toimusid enamasti sel ajal, kui Kalle koolis viibis. Siis oli tal võimalik oma aega ise määrata ja vastavalt sellele kavandada sõitude marsruuti. Üsna sageli pidi naine küll kätt südamele pannes endale tunnistama, et suurema osa oma autosõitudest võttis ta ette ainult ajaviiteks; et need linna äärealadel paiknevate kaubanduskeskuste vahel kulgesid, oli samuti vaid harjumus, sest enamasti naasis ta koju midagi ostmata kui pere toiduained välja arvata. Kokandus oli saanud sageli igavust tundvale Liivile peaaegu hobiks. Abielludes ei teadnud ta toiduvalmistamisest suurt midagi, kodus oli ema selle eest hoolitsenud. Liivi ei olnud köögi vastu huvi tundnud ja ema polnud teda selleks ka sundinud, küllap arvates, et elu ise kord asjad selgeks teeb. Nii oli ajapikku ka juhtunud, algul tutvus noor pereema köögikunsti saladustega küll kokaraamatute toel, aga sai põhitõed kiiresti selgeks. Nüüd, mil pere rahakott ostusid enam ei limiteerinud, võis ta endale köögis juba üsnagi kalleid eksperimente lubada ja uuris ajakirjadest keerukamaid retsepte, et pere mehi seniolematute toitudega üllatada. Alati need üllatused küll märki ei tabanud, Leho eelistas lihtsaid toite ning mõnigi idamaiselt valmistatud pala pani ta nina kirtsutama. Pahandust sellest siiski ei sündinud, sest tänu külmiku rikkalikule sisule oli alati võimalik ka midagi muud süüa.

      Nüüd oli Liivil aga mure, mis päev-päevalt süvenes. Nad olid Lehoga vastu võtnud tõsise otsuse, teinud oma harjumustes vastavad korrektiivid ja jäänud lootma, et loodus teeb kõik ülejäänu. Paraku oli sellest möödas juba üle kahe kuu, kuid jällegi tuli Liivil pastakas võtta ning seinakalendris üks päev punktikesega tähistada. Ta pidi tunnistama, et rasedaks jäämine polegi nii lihtne, nagu ta seni oli kartnud, hoolega jälgides, et selline asi kogemata ei juhtuks. Nüüd, kus nad tõsiselt last saada soovisid, oli midagi kummaliselt rikki läinud.

      Liivi hakkas vastavat kirjandust lugema. Seni oli tal olnud kogu emakssaamise protsessist vaid ligikaudne ettekujutus, nüüd hakkas ta eostamise tehnikat juba tõsiselt uurima. Tuli välja, et seegi on väga individuaalne. Ta luges hämmastusega, et on naisi, kelle munarakk saab viljastuda ainult paari tunni jooksul, ilmselt kuulus siis ka tema selliste hulka. Ta uuris, kuidas täpselt tuvastada ovulatsiooni, et mitte õiget hetke maha magada, ja rääkis sellest ka Lehole.

      „Nojah, eks ma pean siis olema alati valmis nagu pioneer,” muigas mees ja Liivile tundus, nagu ei peaks Leho tema juttu üldse asjalikuks.

      „Kui sa tahad, et see plaan õnnestuks… Naljatada pole siin midagi, ma räägin täiesti tõsiselt!”

      „Aga mina arvan, et loodus on targem kui meie! Küll ta ise selle õige momendi leiab, ka ilma meie tarkuseta,” arvas mees rahulikult. „Me pole ju veel nii vanad, et see tegevus soiku jääks.”

      Lehot niiviisi rääkimas kuuldes rahunes ka Liivi ja tegi omalt poolt vaid niipalju, et ei hakanud nende voodilähenemisi piirama. Ükskord pidi ju ometi tulema selline moment, kus kõik klapib ja lõpuks ometi need tüütud kuuvered ära jäävad. Aga kui tuli kalendrisse järjest juba kolmas punktike teha, muutus Liivi rahutuks. Midagi pidi valesti olema, ja see oli juhtunud selle kaheteistkümne aasta jooksul, mis tema esimesest rasedusest möödunud olid. Tookord, veel verinoorena, oli tema mäletamise järgi kõik sujunud muretult. Õigemini – siis nad ei olnud last planeerinud, vaid lasknud asjadel areneda loomulikku rada pidi – ja nüüd oli Kalle juba kaheteistkümneseks saamas.

      „Ma… ma pean vist ikka günekoloogi juurde minema,” pihtis Liivi Lehole. „Võibolla on tõesti mul mingi viga külge tekkinud, et sedaviisi… Need on keerulised asjad, seda ei või kunagi teada.”

      Leho jäi naist kortsus kulmul silmitsema.

      „Tunned sa siis midagi ebatavalist… valusid või midagi niisugust, et sa haige oleksid?”

      „Ei, absoluutselt mitte! Kõik on korras, isegi pea ei ole enam valutanud!”

      „Siis tuleb välja, et ma enam ei mõju sulle mehena! Pean vist hakkama mingeid eriefekte kasutama, et naist erutada,” arvas Leho muigamisi ja pilgutas silmi.

      „Näiteks mida?” võttis Liivi juttu tõena.

      „Noh, näiteks – määrin ennast üleni musta saapaviksiga kokku ja hakkan võõrast keelt rääkima! Siis sa arvad, et ma olen neeger.”

      „Jäta lollused! Mina räägin tõsiselt, aga sina teed ainult nalja!” sai Liivi pahaseks, läks teise tuppa ning seekordne jutt sellega ka lõppes. Aga mure jäi, ning ühel päeval astus Liivi tõesti naistenõuandla uksest sisse. Igasuguseid meditsiiniasutusi oli ta oma elus püüdnud küll vältida, kui ainult regulaarne hambaarsti külastamine välja arvata. Õnneks polnud ka tema tervisega midagi erilist juhtunud, mis meedikute sekkumist oleks nõudnud, ja nüüd tundis ta, et see ümbrus oli võõrastav ning üldsegi mitte rõõmus. Siia tuldi nõu ja abi saama, ning seda tingis mure – kui just polnud tegu lapseootel emadega, kelleks ka tema tahtis saada.

      Kõige tüütum oli arstikabineti ukse taga ootamine, aeg venis siin teosammul. Liivi oli järjekorras viies ja järjekordse abivajaja kabinetti sisenemisel vaatas ta kella. Viis, kümme, viisteist… Kakskümmend kaks minutit, siis hõigati sisse järgmine. Sellega läks pisut kiiremini, kuid kolmanda peale kulus ligi pool tundi. Lõpuks jõudis järjekord Liivini.

      „Mis teil mureks on?” küsis vanemapoolne naistohter, kui oli talle istet pakkunud. „Kas te olete meil enne käinud?”

      „Ei… Mul pole vajadust olnud, aga nüüd…” Kohati sõnadele komistades rääkis Liivi oma mure ära. Rääkis ka sellest, et nad Lehoga on püüdnud naisteajakirjade soovitusi jälgides õiget eostumismomenti tabada, aga kõik asjata. „Ei tea, milles viga…”

      „Jah, ega seda inimesele otsa vaadates oska ka mina öelda,” püüdis tohter oma arust vist naljatada, aga sellest hoolimata ei suutnud Liivi teda kuidagi sümpaatsete inimeste hulka liigitada. „Lapsi teil seni ei ole?”

      „Ei, miks mitte, on! Poeg, juba kaheteistkümneseks saab.”

      „Ah nii, siis pole asi vast kuigi hull… Aga ma pean teid kõigepealt läbi vaatama, võtke lahti ja…” Doktor viitas läbivaatuspukile, mis eesriidega eraldatud nurgas seisis ja Liivile hirmu peale ajas. Ta oli lootnud, et ehk kuidagi saab ka ilma selle ebamugava ja alandava protseduurita.

      „Kas peab…” küsis ta arglikult.

      „Loomulikult! Ma pean kindlaks tegema, kas süüdi pole emaka väärasend. Pärast esimest sünnitust võib niisugune asi juhtuda.” Arst tõmbas juba kummikindaid kätte ja Liivil ei jäänud muud kui ohates alistuda. See tee tuli käia põhjalikult ja lõpuni.

      „Ei, siin peaks teil küll kõik korras olema…” lausus arst pead raputades, kui oli läbivaatuse sooritanud.

      „Aga millest siis…”

      „Võib ju palju põhjusi olla! Kuidas on menstruatsiooniga?”

      „Kõik on korras ja regulaarne…”

      Doktor võttis oma märkmiku ja sirvis seda.

      „Millal te saaksite haiglasse tulla?”

      „Haiglasse?” kohkus Liivi. „Miks haiglasse?”

      „Te peate vähemalt kolmeks päevaks statsionaari tulema, et saaks teid mõõta ja jälgida. Ja need peavad olema just õiged päevad, mida teie tsükkel määrab.”

      Liivi tundis äkki peapööritust. Veel ühe järeltulija muretsemise plaan tikkus ootamatult keeruliseks kujunema.

      „Muidugi, on ju veel võimalus, et teie mehel on mingi viga… Aga kui teil juba üks laps on, siis langeb see ära. Iseasi, kui tal vahepeal on mõni äge põletik kallal käinud,” arutles tohter.

      „Ei tea küll, et oleks,” raputas Liivi pead. „Ei ole!”

      „Siis tuleb teil haiglasse tulla! Lepime