Kodumaja. Erik Tohvri

väike ja suur, jõudsid mööda mäeseljandikku sõites sihtkohta. Siin lausa kihas suusatajatest, kes kõik olid tulnud viimaseid talvelõbusid nautima. Üksteise järel kihutati järsust nõlvast alla, mitmed kukkusid juba poolel teel, aga rohkem oli siiski neid, kes lõpuni püsti jäid ja mäe all kasvavate mändide vahele vuhisesid. Kalle vaatas sõitjaid säravi silmi ja mangus siis:

      „Isa, luba, ma proovin ka!”

      „Ma ütlesin – ei! Võibolla tuleval aastal.”

      „Issi!”

      „Sellest me rohkem ei räägi, Kalle!”

      „Issi, aga… Ma proovin poolelt kõrguselt, kas siis võib?”

      Leho nägu kiskus vägisi muigele. Talle meeldis poisi visadus, sellised jõuavad elus kaugemale kui tukunuiad, kes esimesele keelamisele kuuletuvad.

      „Olgu… Poolelt kõrguselt võib. Näe, sealt väikese männi juurest! Aga kuidas sa sinnani lähed?”

      „Astun külgepidi treppi! Aga teised hakkavad naerma,” kaebas poiss. Tõepoolest, just temaealisi tuiskas ka ülevalt alla ega kukkunudki.

      „Ei hakka keegi naerma! Mis neil sinuga asja,” arvas isa, ja Kalle hakkas järsule nõlvale lähenema. Astus sõnakuulelikult külgepidi allapoole, aga juba enne Leho näidatud kohani jõudmist pööras suusaotsad ette ja startis. Paraku ei kestnud kiire sõit kaua – suusaraja salakaval jõnks viis tal jalad alt ja poiss lohises lumepilve saatel allamäge.

      Kukkus! Ega ta ometi… Leho jälgis pingsalt, kuidas lumine mütsak end kõigepealt küünarnukile ja siis pikkamisi püsti ajas. Ja kui isa nägi, et Kalle püüab end lumest puhtaks kloppida, valgus ta näole kergendusnaeratus.

      „Aga kange poiss on, kurivaim…Eks vist ikka minusse läinud!” ütles ta endale tunnustavalt.

      Koju jõudes oli mõlemal mehel hundiisu. Liivi ootas neid, taldrikud olid juba laual ja ta hakkas otsemaid toitu serveerima. Ometi ei jäänud Lehol märkamata, kuidas Kalle hoopis isemoodi pilguga laua ääres talitava ema kõhtu piidles, ja tal tekkis kerge südametunnistusepiin, et oli nende ühise saladuse reetnud. Alles siis, kui lõuna oli söödud, Kalle läinud teise tuppa arvutimänge mängima ja Liivi nõusid hakkas pesema, küsis Leho:

      „On ka midagi uudist?”

      „Mis uudist selle kolme tunniga saab olla?” imestas Liivi.

      „Ei, noh… Ma arvasin, et keegi helistas või…”

      „Ei helistanud keegi. Aga jah, uudis on küll. Paha uudis!”

      „Noh?” kortsutas Leho kulmu. Kust see uudis siis tuli, kui keegi ei helistanud?

      „Mul algasid päevad, muud midagi,” ütles Liivi mehe poole pöördumata. Hääletoon reetis, et ta tundis end süüdlasena.

      „Jälle… Kui palju nüüd sellest aega on, kui me…”

      „Mitte veel palju, aga… Kuu aega või natuke rohkem.” Naine pesi hoolega nõusid.

      „Siis pole see veel midagi! Jõuame!” lohutas Leho.

      „Sa räägid, nagu oleks elu ja surma küsimus, et tingimata jõuluks! Ma ju ütlesin, et niiviisi planeerida ei ole võimalik!” ütles Liivi ja tema hääles väreles kannatamatusenoot. „Saa aru, et ma pole mõni masin, mida annab täpselt programmeerida!”

      „Liivi, kullake…” Leho tõusis, astus naise juurde ja püüdis teda emmata. „Kõik on ju korras, mingit ajalist plaani meil ei ole! Ja kui Kaire ei tule jõuluks, siis tuleb uuel aastal. Veel parem – veebruaris, Veevalajad ja Kalad on head sodiaagimärgid, siis sünnivad head inimesed. Tähtis on, et ta ükskord ikka tuleb!”

      „Jah, vast ikka tuleb.” Liivi nõjatus korraks vastu meest, nõudepesust märgi käsi valamu kohalt tõstmata.

      „Ja uude majja ostame nõudepesumasina!” lubas Leho.

      „Nojah, kui meid tõesti saab neli inimest olema, siis on sel vast mõtet… Aga osta on ju palju vaja – mõtle, mis ainult mööbel maksab! Ega meil siit palju kaasa võtta ei ole, üle kümne aasta vanused asjad.”

      „Ära selle üle muretse! Vabrik töötab, tellimusi tuleb, pangaarve on meil juba üsna priske…”

      „Ma katsun bensiini peale vähem kulutada,” lubas Liivi.

      „Noh, see on küll köömes! Palju sina siin linna vahel jõuad seda maha sõita,” naeris Leho ja sasis naise juukseid. „Sina, kokkuhoidja!”

      Leho mõtiskles üsna tihti sellest, et abiellumisega oli tal vedanud. Raske oleks olnud leida naist, kes Liivile mingilgi alal silmad ette annaks ning oleks peale selle veel sedavõrd nägus ja samal ajal asjalik. Leho oli näinud mitmeid töökaaslasi, kelle abielu oli karile jooksnud või kes vihjamisi või sootuks otsesõnu oma perekonnaelu puudujääke põhjasid. Selliseid mehi oli ta alati kerge üleolekuga vaadanud, ise teades, et mitte kunagi ei hakkaks tema oma perekonnaasju teiste ees arutama. Tal oli raske ette kujutada, et Liivi võiks selleks põhjust anda, ja kui harvadel külaskäikudel vanematekoju vahel ema neljasilmajutuna tema perekonnaelu üle küsis, leidis Leho oma naise jaoks vaid kiitvaid sõnu.

      Küllap on need äbarikud abielud ikkagi kuidagi kiirustades ja lohakalt kokku pandud… mõtiskles Leho ja hakkas konstrueerima õnneliku abielu valemit. Kõigepealt pidi mees kui initsiatiivi üles näitav pool omama kainet ellusuhtumist, mida isegi kõrvuni armumine kõigutada ei suudaks. Kiindudes tikub inimene alati rohkem või vähem pead kaotama. Armunud inimene ei märka oma väljavalitu puudusi, või vähemalt ei lase ennast nendest häirida. Seda muidugi juhul, kui tegemist ei ole mõne päris põhilise möödalaskmisega… Jah, aga ikkagi peab omama mingeid kogemusi, sest inimese hinnangud põhinevad ju võrdlemisel. See tähendab vist, et kunagi ei tohi abielluda oma esimese armastusega, sest kogemuste puudumine elimineerib otsustamisvõime. Lähtutakse ainult tundest ja hiljem leitakse, et see oli eksitus. Siis, kui on juba hilja midagi parandada…

      Jah, Leho esimene tõsine armastus oli olnud Endla. Sama naine, siis küll veel tüdruk, keda ta viimati oli Soome laeval kohanud. Nad olid mõlemad lõpukursuse tundengid ja tutvusid tehnikaülikooli ja kunstiülikooli ühisel üliõpilasõhtul, ning Leho arvates polnud ta kunagi näinud sellise eruditsiooniga ja seejuures vabalt suhtlevat tüdrukut. Endla õppis disaini ja tal oli kõikide elunähtuste kohta oma kindel seisukoht. Ning hilisööl tänavale astudes oli Leho üliõnnelik, kui Endla lubas ennast koju saata. Nad kõndisid piki Kalamaja puitkvartaleid, Endla elas kuskil põiktänavas omaette üüritoas ja tegi Lehole kõhklemata ettepaneku tema juurde sisse astuda. Edasi läks kõik juba liigagi lihtsalt, vähemalt Lehole tundus tagantjärele nii. Siis oli see olnud kogemusteta noormehele vapustav elamus, mis tõstis Endla tema elus pilvedesse ja tegi Lehost tüdrukut imetleva ning tema tahtele alluva abitu meesolendi. Ligi kolmveerand aastat oli see ulm kestnud ja siis lõppenud ootamatult ja Lehole hingelist vapustust kaasa tuues: ühel ilusal hommikul kohtudes teatas Endla, et ta abiellub. On endale leidnud mehe, kellega tahab koos elada, ja Lehoga on nüüd lõpp.

      „Kuidas siis nii… Mis siis minust saab?” oli Leho abitult küsinud.

      „Eks sina ka leiad endale sobiva naise,” lohutas Endla.

      „Ma teadsin kogu aeg, et see oled sina… Ja kuidas sa nii äkki, sa ju ei tunnegi teda!” Leho püüdis nende suhet siiski veel päästa, aga Endla tegi sellele hävitava lõpu.

      „Kas sa rumaluke mõtlesid, et oled mul ainuke? Meinhard on minu vana tuttav, juba tunnustatud kunstnik ja Kunstnike Liidu liige…”

      Mitu kuud oli Leho seda lööki põdenud, õnneks oli siis just diplomiprojekti tegemise aeg ning mõistus mobiliseeris kõik jõud sellele. Lõhutud tunnetele mõtlemiseks ei jäänud sedavõrd aega, et need oleksid suutnud koolitööd segamini lüüa. Siis tuli esimene töökoht ja sisseelamismured. Ja varsti pärast seda jäi talle silma Liivi, piltilus raamatupidaja, kelle kõrval mälestus Endlast peaaegu olematuks kahvatas.

      5

      Liivi Kuusla istus oma helehalli väikeauto rooli taga ja