Kodumaja. Erik Tohvri

on juba liiga palju aega möödas.”

      „Kas sa näed seda minu välimusest? Mina arvan, et ma polegi palju muutunud. Kolmkümmend kaheksa, see pole veel lõpp! Mõned kortsud on, aga halle juukseid veel ei ole.”

      Endla oli alati tapvalt otsekohene olnud. Omal ajal oli see Lehot võlunud, et ka kõige keerulisemaid asju saab võtta lihtsalt, loomulikult ning häbenemata. Nüüd pani see mehe õlgu kehitama.

      „Miks sa ütlesid, et sinu abieluõnne üle võiks vaielda? Näiteks mina võin küll kõhklemata öelda, et olen õnnelikult abielus!” ütles ta.

      Endla vaatas meest vaevuaimatava muigega.

      „Mina olen teist korda abielus, aga pole ikkagi õiget leidnud! Ja nüüd käin vana idamaise tarkuse järgi.”

      „Missugune see veel on?”

      „Lihtne! Ära vaata poissmeest – pole enne kedagi ära võtnud, ei võta sind ka. Ära vaata lahutatud meest – lahutas oma naisest, lahutab ka sinust. Ära vaata leske – mattis oma naise, matab sind ka. Vaata parem naisemeest – elab oma naisega, elab ka sinuga! Nii et – Leho, ole ettevaatlik!” Naine naeris nakatavalt.

      „Ei, Endla!” Mees raputas naerdes pead. See oli nali, aga läbi selle aimus talle ka midagi tõsist. „Mis möödas, see möödas. Soojendatud supp pole kunagi see mis värske,” püüdis mees teise öeldut naljaga pareerida.

      „Sinu kokandusteadmised pole just hiilgavad… On suppe, mille maitse soojendades ainult paraneb! Aga olgu, jätame selle jutu. Igaks juhuks…” Ta avas käekoti ja võttis sealt nimekaardi. „Siin on mu telefon – äkki tekib pime juhus, et tahad mulle helistada.”

      Endla tõusis ja läks tagasi vaatamata. Poolik kokteiliklaas jäi lauale.

      4

      Üht osa Mustamäe nõlvast kutsuti rahva hulgas vanaks hüppemäeks ehk lihtsalt Vanaks Mustakaks. Nimi oli tulnud sellest, et kunagi väga ammu olevat seal olnud väike suusahüppetorn, mis pärast uue valmimist lammutati. Äkiline laskumisnõlv oli aga jäänud ning pakkus nüüd julgematele suusatajatele teravaid elamusi.

      „Isa, lähme Vanale Mustakale!” mangus Kalle, niipea kui suur ja väiksem olid suusad alla saanud ja esimeste küngaste vahele jõudsid.

      „Sa ju tead, et mina sealt alla ei sõida. Minule on see liiga kõrge! Ja sina oled veel liiga väike, et proovida,” tõrjus Leho.

      „Ma pole enam väike!” protesteeris poiss.

      „Hea küll, ütleme siis, et liiga noor.”

      „Issi… Lähme ja vaatame siis, kuidas teised lasevad!”

      „Noh, olgu, lähme!” oli Leho lõpuks nõus ja sellest said mõlemad sammupikkust juurde. Paarsada meetrit suusatati vaikides, siis võttis eessõitev Kalle kiiruse maha.

      „Aga kui ma oma jalgrattakiivri pähe panen, kas sa siis lubad Vanalt Mustakalt alla põrutada?”

      „Ei luba…” Leho hakkas naerma.

      „Miks siis?” tingis poiss.

      „Sellepärast, et siis hakkab su pea külmetama.”

      Kalle mühatas ja sõitis kümmekond sammu vaikides.

      „Isa, kuule!”

      „Noh?”

      „Kui see uus maja valmis saab ja meie sinna elama läheme, kas seal lähedal suusamägesid ka on?”

      „On ikka! Sealt käiakse vist Harku mägedes,” arvas Leho.

      „Seal, kus me ükskord autoga käisime, jah?”

      „Seal jah, aga teisest küljest… Peab üle raba sõitma.”

      „Missugune see raba on? Soo või?”

      „Ei, raba ei ole soo. See on niisugune lagendik, kus on kanarbik ja sookailud ja väikesed kidurad männihakatised. Justkui hõre mets, aga ei ole ka, vahepeal liivane ja…” seletas Leho suusasammude vahele ja tundis, et hakkab lõõtsutama. Treenimatus, teadagi. Ainult kontoritööl oldud, pole ennast ammu liigutanud, nüüd pool kilomeetrit kiiremat sõitu ja võhmal. Kas see on algav vanadus või?

      „Kas meie maja hakatakse varsti ehitama?” küsis poiss.

      „Varsti, varsti! Praegu on märtsikuu, aprillis sulab lumi ära, siis läheb lahti. Sügiseks on valmis.”

      „Nii ruttu! Vanaisa ütles, et maja ehitatakse mitu aastat!”

      „See oli vanasti, kui polnud õigeid tegijaid ja materjali. Siis ehitas igaüks endale ise maja – päeval käidi tööl, õhtuti ehitati.”

      „Eks laupäevadel ja pühapäevadel ka,” teadis poiss.

      „Muidugi! Aga nelikümmend aastat tagasi oli ka laupäev tööpäev, ainult pühapäev oli vaba. Siis oli raskem ehitada.”

      „Kust sa tead, sind polnud siis veel olemaski!”

      „Eks minu vanemad on mulle rääkinud. Sinu Rakvere vanaisa ja vanaema, nemad ehitasid niimoodi.”

      „Ega see pole neil suurem asi maja ka! Enam niisuguseid ei tehtagi, nüüd on kõik ilusad majad.”

      „Oota, puhkame natuke!” ütles Leho, peatus ja toetus keppidele. Tal oli tekkinud kiusatus oma saladust pojaga jagada. „Kalle, mis sa arvad, kui… kui meie uus maja valmis on, suur maja, kas meil on siis seal hea elada?”

      Kalle liikus mõned sammud tagurpidi ja jäi isa kõrvale seisma.

      „Ma arvan küll! Ruumi ongi vaja, siis ma saan oma mänguraudtee kokku jätta. Ja seal saan kohe omaette arvutinurga, eks?”

      „Seda jah… Aga mis sa arvad, kas meil ainult kolmekesi seal suures majas igav ei hakka?”

      „Ei hakka! Seal on ju palju rohkem ruumi tegutseda. Äkki saaks isegi pinksilaua üles panna, mis sa arvad?” küsis poiss õhinal.

      „Vast saab sedagi, aga… Mis sa arvad, kui siis tuleks sulle väike õde? Kuidas see sulle meeldiks?” küsis isa kavaldamisi. Kalle mühatas ja vaatas kulmu kortsutades vanemale otsa. Ja küsis siis sellise otsekohesusega, mis Lehol jalad nõrgaks võttis:

      „Kas ema on juba rase või?”

      Jah, olgu mis on, aga elu ja laste teadmised on mõõtmatult edasi läinud, mõtles Leho. Kolmkümmend aastat tagasi poleks üheteistaastane poeg isalt niiviisi küsinud. Viiskümmend aastat tagasi poleks võibolla veel teadnudki küsida. Aga see, et ta küsida ei häbenenud, oli ka omaette hea märk, kuigi nüüd ilmnes vastupidine asi – isa häbenes vastata. Esimesel hetkel tundis Leho, et ta peaks isegi tõrjuvalt suhtuma sellesse aktseleratsiooni, mis poega temaga võrdsustama tikkus.

      „Ei-ei, ma ainult niisama, et mis sa arvad, sellepärast!”

      „Mis seal arvata, tite kisa maja täis, muud midagi!” ütles Kalle päris vanainimeselikult, kummardus samuti õlgu keppidele toetama nagu isagi ja sülitas.

      „Tohoh! Kust sa seda nii täpselt tead?”

      „Pah! Ardol on niisugune lugu – iga kord, kui ma seal käin, siis me rahu ei saa. Temal on veel kaks põngerjat peres. Vanem on kolmene, see käib Ardo asju kiskumas, midagi ei saa lauale jätta. Ja noorem, see lõugab oma voodis!”

      „Eks sa kutsu oma pinginaaber siis tihedamini meile, meil on vähemalt rahulik,” arvas isa.

      „Siiamaani jah. Aga kui teil niisugune plaan on…”

      „Ma ju rääkisin, et siis, kui uus maja valmis saab! Seal saad sina päris omaette toa. Ja kui ükskord tõesti õde peaks tulema, on ka temal oma tuba. Aga võibolla tuleb hoopis väike vend.”

      „Ega temastki asja ei saa, liiga väike… Hilja juba!” arvas Kalle. „Kas me sõidame edasi ka või jäämegi siia?”

      Leho lükkas suusad liikuma ja sai poja ees väikese edumaa. Aga samas tuiskas Kalle temast mööda, nii et lumi