Kodumaja. Erik Tohvri

ei tulnud ise, sind tõi kurg,” üritas vanem nüüd kogu juttu naljaks keerata, aga Kalle ütles ehtsal vanainimese kombel:

      „Paps, ära aja jama!”

      „Kust sina üldse teada said, kuidas lapsed tulevad? Kes sulle rääkis?” tahtis isa teada.

      „Ah… Eks ema rääkis ka, juba ammu. Ega ta küll midagi täpselt rääkinud, ajas rohkem udu. Aga natuke siit ja sealt, ja televiisor on ju olemas, seal seletatakse ka ühte ja teist.”

      „Kassa näed…” ei osanud Leho enam midagi öelda.

      „Tead, paps – mul on hea meel, et ma poiss olen! Meeste elu on ikkagi jupp maad lihtsam kui naistel.”

      „Arvad nii? Mehed peavad ju pere jaoks raha teenima ja eluaseme eest muretsema… Ja kui sõda on, peavad mehed sõtta minema! Ja kõik raskemad tööd naiste eest ära tegema ka,” seletas isa.

      „Mis sest! Aga naistel on juba see lapse sünnitamine suur töö. Tassi teist üksteist kuud kõhus ja…”

      „Üheksa!” parandas Leho.

      „Mis üheksa?”

      „Üheksa kuud! Naise rasedus kestab üheksa kuud.”

      „Ahah…” tõmbus Kalle hetkeks tagasi, tal hakkas oma teadmatuse pärast natuke piinlik. Vaatas siis keskendudes autoaknast välja ja arvas lõpuks: „Eks te võite ta ikka muretseda küll, selle lapse. Küll me hakkama saame!”

      „Just! Seda minagi mõtlen!” ütles isa ja patsutas pojale seltsimehelikult õlale.

      7

      Haiglapäevad venisid tüütult pikaks, kuid lõpuks saabus päev, mil raviarst kutsus Liivi oma kabinetti ja pakkus istet. Liivile tundus, et ta tegi seda mingi rõhutatud tseremoniaalsusega, ja naise arvates ei saanud see midagi head tähendada.

      „Ma arvan, et me võime oma uuringu lõpetatuks lugeda,” ütles doktor laual pabereid sirvides.

      „Jah?” Liivi tundis, kuidas temast mingi värin läbi käis. Oli saabunud tõe hetk, kohe saab ta teada, mis tal viga on ja kas seda on üldse võimalik ravida. Mis juhtub siis, kui öeldakse – ei? Leho väitis küll, et siis hakkavad nad lihtsalt endist viisi edasi elama, aga kas mehele ei sigine sellest teadmine, et ta naine ei ole täisväärtuslik?

      Liivile näis, et arst meelega viivitab otsuse väljaütlemisega. Midagi head see ei saanud olla, sest ta uuris hoolega pabereid mitmesuguste analüüside kohta, mis neile kõrvalt pilku heites täiesti arusaamatuks jäid.

      „Jah…” Tohter kogus paberilehed pakki ja pani kõrvale. „Ei ole kahtlust – teie olete täiesti terve ja normaalne naine!”

      „Kuidas, palun?” Liivi ei suutnud oma kõrvu uskuda. Terve ja normaalne… Kas tal polegi siis mingit viga?

      „Te olete täiesti terve,” kordas arst.

      „Aga kuidas… aga miks siis… Miks me last ei saa?”

      „Tähendab – tõenäoliselt on viga teie mehes.”

      „Varem ei olnud tal mingit viga… Meil on ju poeg!”

      „Tähendab, see viga on talle hiljem tekkinud,” lausus arst õlgu kehitades. „Enne, kui mees pole ennast uurida lasknud, ei saa rohkem midagi ütelda. Muidugi, esineb ka bioloogilist sobimatust, aga kui teil juba on poeg, siis pole see tõenäoline.”

      „Nii et ma võin nüüd koju minna?”

      „Jaa, muidugi! Nüüd on teie mehe kord ennast uurida lasta.”

      Liivi ei läbenud isegi palatisse minna, kohe samas, koridoris kõndides helistas ta Lehole.

      „Leho, ma sain vabaks! Kas sa saad mulle järele tulla?”

      „Muidugi! Mis nad sinuga tegid? Kas ravisid terveks?” päris mees.

      „Ei, ma… Tead, see pole telefonijutt! Räägime hiljem.”

      „Noh, olgu. Räägime hiljem,” nõustus Leho.

      Liivi läks palatisse ja hakkas asju kokku pakkima.

      „Ja sina lähedki koju… Ma jään jälle üksi!” kaebas Marge.

      „Ei jää, eks siia tuleb jälle keegi.”

      „Sa oled mulle täitsa sõbrannaks saanud! Mis nad sulle rääkisid?”

      „Ütlesid, et mul pole mingit viga, et viga on mehes,” seletas Liivi kahtlevalt. Tema jaoks tundus see liiga lihtne lahendus olevat.

      „Vaata siis… Nüüd pead hakkama oma meest veenma, et ta arsti juurde läheks. Ega see kerge olema ei saa,” teadis Marge.

      „Seda minagi… Eks ma pean kuidagi pikkamisi rääkima.”

      „Sul paistab muidu na’ mõistlik mees olema! Tema saab ehk aru. Minu oma vist saadaks kohe kuu peale, kui mina peaks niisuguse jutuga minema. Tema on nii ennast täis… Aga muidu on hea mees!”

      „Marge, sa anna mulle oma aadress ja telefoninumber, ma tulen sind vaatama, kui sa juba lapsega oled maha saanud.”

      „Jah, kahe kuu pärast vast.” Marge kritseldas aadressi paberile. „Ma pean ju ennast hoidma, sest Lauri tahab nii väga last saada. Kui see nüüd jälle ära tuleb, siis mine tea…”

      „Olgu nii! Ole tubli!” Liivi kummardas ja pani oma põse hetkeks Marge näo vastu. Nad olid kolme päeva jooksul tõesti sõbrannadeks saanud ja rääkinud kõigest, lapsepõlvest kuni perekonnaprobleemideni. Liivi sai teada, et Marge mees on elektrik, töötab mingis ehitusfirmas ja teenib päris hästi. Aga juba kaks aastat üritavad nad järeltulijat saada, paraku tagajärjetult, sest kuigi Marge rasestub kergesti, tekib juba paari kuu pärast nurisünnitus. Nii on juhtunud juba kaks korda, ning nüüd tänu haiglale on ta soovitud tulemusele juba üsna lähedale jõudnud.

      „Ole siis ettevaatlik! Ja helista mulle!” Liivi lehvitas mahajääjale veel ukselt ja astus koridori. Talle tundus, nagu oleks ta haiglas veetnud vähemalt paar nädalat, kuigi tegelikult oli seda aega olnud vaid kolm ja pool päeva.

      Leho tuli täpselt kokkulepitud ajal. Kallistas naist kedagi häbenemata otse haigla fuajees, võttis Liivi kilekoti enda kätte ja nad läksid autosse. Liivi aga tundis, et ta tahaks eelseisvat jutuajamist edasi lükata, sest sellise rõõmsa jällenägemise peale mõjuks tema jutt Lehole kahtlemata külma duðina.

      „Räägi siis, mis nad sinuga tegid!” ütles mees, kui nad olid peatänavale pööranud ja liiklusvoolus kodu poole sõitsid.

      „Mis nad tegid… Uurisid igast kandist, mis muud.”

      „Ja otsus? Kas sinust saab asja?”

      „Otsus on minu suhtes positiivne.” Liivi hoidus Leho poole vaatamast, teda ängistas nimetu süütunne, et peab mehele halva sõnumi edastama, ja samas sõitles ta ennast sellepärast. Viga ei olnud ju temas!

      „Näed siis! Ja tegidki sind korda, jah?” küsis Leho rõõmsalt. „Ma arvasin kohe, et sul ei saa midagi kapitaalselt viltu olla.”

      „Ei olegi. Ja ei olegi olnud!” Nüüd pidi see pimesikumäng lõppema.

      „Mismoodi – ei olegi olnud? Milles siis oli viga?” hämmastus mees.

      „Ma ei tea. Minuga on igatahes kõik korras. Ja on kogu aeg olnud!” ütles Liivi nüüd mingi sisemise vihaga. Sisuliselt oli Leho ju teda süüdlaseks pidanud ja pidas veel praegugi. See oli tema poolt ikkagi ülekohus!

      „Kõik korras… Imelik!” Leho ülevoolav rõõm hakkas kaduma.

      „Imelik jah.”

      „Ja mis nad siis arvasid, milles on viga?”

      „Öeldi, et tõenäoliselt on viga sinus.” Nüüd oli see välja öeldud ja Liivil hakkas kergem. Lõpuks oli tema ju vaid sõnumi edastaja.

      „Jama!” Leho tõmbas kulmud kortsu, ta ei suutnud kuuldut tõena võtta. Oma mehelikkusele ei olnud