Eike. Rein Põder

teada, et nad pidid olema viimase Melliste mõisa paruni Wulffitütred.

      Siis see vidin lakkas ja tähed kustusid ning neid saatnud pildid hajusid ning kumagi hajus ja kera enam polnudki. Ja siis oli selle asemel äkki pimedus, milles mu silmad ei seletanud tükk aega midagi, nii et pidin pigistama leentooli käepidet, et ennast jälle ära tunda ning oma nime mäletada – Eike, mina! See mitteteadmise aeg kestis lühikese hetke, ja selle järel ründas mind peavalu. Ja see peavalu oli saatjaks iga kord, kui toimus mu kohtumine Kidiseva Kuuliga. Sellest hoolimata peibutas võimalus kuuli näha mind alati tugevamini, ja ma ei mõelnud kordagi sellele, mis järgneb pärast.

      Kas see oli nägemus ehk hallutsinatsioon või minu ülitundliku meelekujutluse tulemus või midagi kolmandat, seda on mul praegu raske öelda. Kuid kõige kindlam näib olevat väide, et ma lihtsalt hakkasin seal pööningul ühel päeval nägema seda, mida ma v ä g a tahtsin näha. Või peaks uskuma, et just nõndaviisi andis loodus ja just minule välja ühe oma saladustest? Või andis nõnda märku minus hiljem avalduma hakanud sensitiivsus? Ei tea. Aga selles võis peituda ka hoopis varajane hoiatus, et ma ei tungiks mingisse keelatud maailma ja ei koormaks end liigse teadmisega. Ent mõnikord on meeldinud mulle arvata, et Kidiseva Kuuli kaudu saatis üks teine, meist mõõtmatum maailm hoopis teate, et ma ei piirduks oma edasises elus, oma loomingus vaid nähtava ja kuuldavaga, vaid püriksin millegi enama poole. Või lihtsamalt öeldes võis olla tegu ennustusega, et peale tõelise elu on olemas ka kirjanduse imeline teine reaalsus.

      Igal juhul kujutasid tornituba ja häärberipööning kaht olulist kohta terves mu lapsepõlves. Ja nad olid igas mõttes vastandid, vastaspoolused juba oma asukoha järgi.

      Ükskord palju hiljem, kui mul oli juhust lugeda prantsuse filosoofi Gaston Bachelard’i maja-filosoofiat, asus kõik vägagi oma kohale. Selgus, et nii pööning kui ka häärberialune võlvitud kelder kuulusid maja kui sellise oluliste ruumide hulka. Ja kui veel uskuda Jungi, kelle ma samuti mingil ajal avastasin, siis oli tegu lausa alateadvuse sümbolitega.

      Huvitavat polnud mitte ainult selles suures majas. Hea tahtmise juures võis seda kogeda ka häärberi seintest väljaspool. Sealt, Melliste mõisa pargist pärinesid mu järgnevad maailmaavastused ja samas ka imestus selle maailma kummalisuse üle, mis on kestnud siiamaani. Ah, kui ma võiksin imekombel taastada mõne päeva vanas mõisapargis, kui ma võiksin kõrvalt vaadata, milline ma tollal välja nägin! Ma tean, mind aitaksid näiteks mõned selle aegsed fotod. Kuid mul on alles kõigest paar klassipilti, kus kõigil ees pingutatud, võltsid näod. Ja seda on vähe. Nii et ma pean lootma vaid oma mälule…

      Sel täis kasvanud pargil polnudki õiget peremeest. Kool pidanuks see ju olema, aga me suutsime nii vähe. Kevaditi käisime vahel oksi kogumas ja lehti riisumas, rämpsu ja kulu põletamas.

      Aga kõigepealt oli park mu mängumaa, minu ja mõnede pargilähedaste laste oma. Neid lapsi oli kuus või seitse ja me moodustasime mingi koosluse või pundi. Tuleks kohe öelda, et mina olin ainuke tüdruk selles sõpruskonnas. Arvan, et mu poolvend Urmas ega ta kaaslased polnud minu seltskonnast eriti vaimustatud, kuid nad pidid mind siiski taluma. Mind, plikakest. Mõnda nende mängu või ettevõtmisse mind siiski ei võetud. Siis muutusin salakuulajaks. Kuid pargi tagumistesse soppidesse me harilikult ei jõudnudki. Selleks olime liiga kärsitud.

      Päris väikestena me suplesime koos. Me suplesime muidugi kellegi teadmata. Sest see polnud tavaline järv, vaid allikajärv, kus vesi mitmes kohas nagu liiva seest välja kees – ja allikad olid teadagi ohtlikud. Lastena, alasti olime kõik ühesugused. Või siiski ei olnud. Poistele meeldis mind suplema kutsuda uudishimust. Neile meeldis mind sõrmedega kompida. Nad kutsusid mind Pajulehekeseks. Siis ma ei saanud sellest ütlusest aru. Poistel endil olid selle koha peal hoopis tilud, need liimika moodi pisikesed ripendised. Aga ma ei osanud seda pidada mingiks erinevuseks. Nad olid lihtsalt poisid, ja juba selle sõna tõttu teistsugused. Teistsugused mitte nende ripendiste tõttu, vaid kuidagi teisiti. Näiteks, et olid minust tugevamad. Häbi oli tollal meist kõigist veel kaugel. Mõtlen, meiegi olime tõelised paradiisielanikud. Nagu väikesed Aadamad ja üks Eeva.

      Need sinisest põhjamudast üles keevad allikad ei rahunenud enne, kui sügav talv kogu järvekese jääga kaanetas.

      „Eike, sa ei tohi…” oli üks põhilisi Koidula keeldusid, ja eriti käis see järve kohta. Need Koidula kõigelaadilised keelud saatsid mind pidevalt. Või mida me lapsed, eriti tüdrukud, oleksime väärt ilma niisuguste emade keeldudeta! (Nende kaugem ja üldisem tähendus selgub ju alles tagantjärele!) Ent lapsed on selles eas endi arust kõiketeadvad olevused, kes ei tea… tegelikult midagi! Ja nad tegutsevad lõpuks ikkagi nii, nagu nemad ise paremaks arvavad. Sest nende maailm on nii noor ja kogemusteta. Kuid kas pole just selles üks elu edasivedavaid mootoreid, et me juba oma varasest lapseeast peale ei kuula tegelikult oma vanemate soovitusikeeldusid- käskusid!? Jah, me elame algusest peale esmakordselt, nagu on öelnud üks luuletaja. Ei mäleta vaid, kes.

      Suvel käisime vahel vana ruhega järvel sõitmas, ja poisid hakkasid keset järve ruhet kõigutama. Neil oli vaja, et ma kiljuksin.Ma ju kartsin uppuda. Üle kõige maailmas kartsin ma uppuda. Sellest ajast on mul kartus igasuguse vee ees – mida suurem vesi, seda suurem kartus. Mäletan, kuidas ma Ameerikasse lennates vaatlesin õudusega minu alla kümne kilomeetri sügavusele jäävat Atlandi ookeani ja mõtlesin, et sealt veepinnalt edasi on ka veel neli kuni viis kilomeetrit teistsugust sügavust…

      Talv järvel oli helevalge ja täis külma tõsidust. Seal võis kohata igasugust jääd. Oli krobelist, mis oli turvaline, kuid leidus ka mõrtsuk musta ja nii läbipaistvat, et kartsid nendele kohtadele isegi ligineda. Seda võis teha muidugi kõhuli lastes ja hülge kombel edasi vingerdades. Teispool, üsna vastaskalda ligidal oli järvepõhjas ümmargune auk. Nagu oleks väike meteoriit järve kukkunud. Tegelikult ja rahva jutu järgi suurtükikuul. Sel kohal oli järve põhjatus eriti selgesti tunda. Roomasid ligemale ja silmasid, kuidas seal all kõik välja näeb. Veetaimed ja muda. Ja ka kalad, kes olid tardunud, jäässe külmunud. Kuid sealt alt uhkas vastu üks teine, veelgi pelutavam mustendus. Nagu mingi sissepääs teise dimensiooni…

      Kooliraamatukogu kooliraamatukoguks, kuid mu lapsepõlve kõige tähtsamad raamatud pärinesid Koidula raamaturiiulilt, kust ma neid salaja… laenutasin. (Mul oli selleks isegi oma laenutusvihik, kus ma tegin Koidula allkirja järele. Ja veidramast veidram, see vihik on mul siiani alles, nõnda et võin kõiki neid raamatuid üle mõelda.)

      Mõnede selle riiuli raamatute kohal ripuks kui tänaseni keelusilt – neid raamatuid ei tohi puutuda, veel vähem tohib neid kuhugi välja viia, kellegagi koos vaadata! Ma mõtlen „Dekameroni” ja van de Veldet. Kuid taoline keeld käis ka muude raamatute kohta ja kõlas – neid raamatuid ei anta mingil tingimusel teistele inimestele laenuks. Sest head raamatut ei too keegi enam tagasi! (Mil-line kena printsiip see Koidulal oli! Kuidas küll olen tahtnud oma raamatute puhul sedasama rakendada, kuid pole päriselt suutnud – ikka jagan neid välja – ja saan aeg-ajalt karistatud. Nii on suur hulk mu parimaid raamatuid kusagil ilma mööda laiali, nuttes mind taga!)

      Kuid kaks raamatut sealt Koidula riiulilt muutusid mulle õige tähenduslikeks.

      Üks neist oli eestiaegne piiblilugude kogumik ja teine John Miltoni ingliskeelne „Kaotatud paradiis. Tagasisaadud paradiis” ühes köites. Ja imelikul kokkulangeval kombel sisaldasid need ühe ja sama kuulsa kunstniku pilte. Võimalik, et just Gustave Doré illustratsioonidel oligi etendada põhiline roll. Raamatud võisid olla Koidulale kellegi poolt pärandatud (ma pole talt seda kunagi küsinud), kuid Miltoni võis ta ka ise Tartust antikvariaadist osta, kui ta viiekümnendatel ülikoolis õppis. Samast Riiamäe antikvariaadist, kus minagi Tartu-aegadel harjusin käima ja oma stipendiumikest pudendama.

      Mõistsin küll, ja seda taas hiljem, et nii raske raamat nagu Miltoni poeemide oma ja pealegi inglise keeles (ega ma seda raamatut püüdnudki lugeda!) sattus mu ette liiga vara. Kuid kas siis on meie teha, missugused asjad, millised raamatud meie kätte esmakordselt satuvad. Rääkimata elusituatsioonidest, mida meil tuleb kogeda tihti vales järjekorras. Aga just selle läbi teebki elu end meie jaoks huvitavaks, et ta on vahel üllatavalt aloogiline. Et mõned asjad saabuvad meile liiga vara, mõned jälle