Eike. Rein Põder

kadumised. Kus, kelle küll raamaturiiulil seisab minule viiendas klassis kingitud „Hirvekütt”, kus on Koidula poolt mulle üheteistkümnendaks sünni päevaks kingitud A. Vinogradovi „Paganini”?

      Nii, endalegi teadmata sain varakult sissepääsu Vana testamendi lugudesse, mida mulle üheski koolis pole hiljem õpetatud. Ja need lood meeldivad mulle siiani. Kuidas ma muidu oleksin sattunud „Torni”-ideele, kui ma poleks tollal lugenud Babülonist ja Nimrodist.

      Kuid kõige enam köitis mind tookord lapsena paradiis, see kaunis aed tulvil huvitavaid loomi ja linde. Hiljem lisandusid sinna muidugi ka kaks alasti inimest – Aadam ja Eeva. Oh oleks mulle tookord kätte sattunud Hieronymus Bosch, mul oleksid judinad üle keha käinud, need stseenid oleksid mind jälitanud ka öistes unenägudes, mul oleks paradiisist tekkinud hoopis teine pilt!

      Ja et mul polnud muud paika võtta mulle tuntud ümbrusest, siis paigutas mu kujutlus, nii nagu ta otsis iga teisegi raamatu tegevuskohaks mõne mulle tuntud paiga, kõik need loomad ja linnud ja kaks alasti inimest… Melliste mõisa parki, sinna tagumisse soppi, mis oli parajalt metsikuks lastud ja kus ma olin vaid korra käinud. Seal oli neil hea, segamatu olla. Seal just, Eestimaa suve paksus kesksuvises rohus magasid rahulikult koos lõvi ja antiloop, hüään ja metskits, sõid rahulikult puulehti kaelkirjakud ning elevandid, lobistasid järve kaldamudas ninasarvikud ja jõehobud, kõndisid ringi uhked flamingod ja lendlesid pisikesed koolibrid ning mitmevärvilised liblikad. Või nagu võis lugeda teisest, piiblilooraamatust – seal oli lõukoer rahuliselt koos rohtu sööva hirvega ja ükski loom ei puutunud teist, mis oli minu jaoks äärmiselt tähtis.

      Öösiti, eriti soojadel augustiöödel, muutus kogu see aed salapärasemaks, kõiksugu häältest täidetuks, pargitihnik omandas džungliliku ilme. Siis toimusid seal veelgi imeväärsemad sündmused. Välja ilmusid okaapid, keda olin tundma õppinud Wiiralti piltidelt, öös möirgas hääletult must panter, oma salapärasele käigule suundus ükssarvik – ja vahel juhtus ta vaatama meie elamisse, ehkki elasime kõrgel ja see ei saanud kuidagi võimalik olla…

      Ükskord hiljem, Riia loomaaias purunes kõik see mu kujutlus, kui ma nägin neid loomi tegelikul kujul. Aga muidugi mitte kõiki oma eedeni-asukaid.

      Ent eedeniks sobis mu park ainult suvel; mustjate puutüvedega või vihmatilkes, nagu ta nägi välja sügisel ja varatalvel ning ka kevaditi, sellisena kuulus ta mingisse teise reaalsusse.

      Ja talv ei sobinud ühegi kujutluse juurde.

      Kuid veel rohkem kui paradiisiaed oma harmoonia ja rahuga köitis mind Jumala ja Saatana teema. Nad mõlemad olid Gustave Doré piltidel.

      Eriti hirmutasid mind pildid Saatana väljaajamisest paradiisist. Too suur Jumal ei olnud mulle sugugi sümpaatne, ta oli täis viha ja andestamatust. Mul oli nii kahju Saatanast, sellest kummalisest olendist, kel olid tohutud nahkhiiretiivad ja kes oligi ju olnud kord ingel, nagu ma lugeda võisin. Selle viimase teadasaamine oli mulle vapustav, sest ingleid pidasin headuse võrdkujudeks. Ma pelgasin ja tundsin Saatanale kaasa. Ja see, et headus oli niivõrd lähedal kurjusele, ei andnud ennast mulle kaua aega seletada. Kuni ma ükskord hakkasin kokku puutuma tõsiste kirjandusteostega ja veendusin, et elus ongi ühest teiseni vaid paar sammu. Selle hulka kuulus ka armastuse üleminek vihkamiseks.

      Muidugi oli mul kahju veel kellestki. Jah, Jeesusest. Ma lausa tundsin ta okaskrooni-valu. Häbi tunnistada, kuid Jeesust pidasin ta pikkade juuste tõttu esialgu naiseks. Ja ma pole teda siiani suutnud võtta kui tõelist meest. (Olen hiljem lugenud, et mina pole ainuke, kel on olnud selline kujutlus. Teda ongi peetud vahepealseks. Aga on ka kirjandusteoseid, nagu me teame, kus ta on abielus Maarja Magdaleenaga ja sellest ühendusest sünnib lapsi.)

      Seal tagapargis, järvele avatult, olid ka mõisnikeaegsed lehtlavaremed, õigemini vaid ümmargune platvorm ja poolikud, justkui äramurtud kivipostid. Kujutlesin, et seal käidi suviti istumas, teed joomas, et seal mängis vahel väike orkester. Minu ajaks olid nii ümbrus kui ka platvorm ise kaotanud igasuguse võlu. Ma vahel seisatasin seal, aga ei tõusnud kunagi sinna platvormile.

      Palju rõõmsamaid mõtteid äratas lehtlavaremete ligidal, lokkavate jasmiinipõõsaste vahel konutav üksik naisekuju. Just nimelt konutav. Aga et hall, selles oli süüdi aeg – vihm, lumi, tuul, inimeste hoolimatus. See oli imelik naisekuju, sest kujul polnud käsi. Käed olid ära murtud, nagu kõik rääkisid. Mis mind tollal väga häiris. (Alles hiljem sain teada, et neid käsi võib-olla pole kunagi olnudki, et see polnud Melliste inimeste vandalism. Muuseas, just säärast rotundi, ainult tunduvalt suuremat ja tõeliselt antiikset, kohtasin ma ükskord Kreekas Delfi järsul mäeküljel.) Pea kergelt kallutatud, vaatas see silmitu naisekuju mind ja ta huultelt näis pudenevat mingeid abipalveid. Kuni ma ei pidanud kord vastu, läksin ta juurde, tõusin madalale alusele, võtsin ta luitunud kaela ümbert kinni ja panin kõrva vastu ta kokkupigistatud kivihuuli. Ma pidin tükk aega kuulatama, enne kui ta soovi kuulsin:

      „Värvi mind valgeks, lumivalgeks… Nagu ma kord olin…”

      Ei mäleta enam, kust ma hankisin nii palju kriidipulbrit. Võibolla raiskasin Kalju teadmata ära kogu kooli kriiditagavara. Igatahes oli mul lõpuks käes mannergutäis valget piima ja koolimaja konkust hangitud maalripintsel. Ent veel enne kui asusin kuju kallale, otsustasin ma teda pesta. Ma küürisin teda nagu iseennast – kõiki ta kehaosi, ka rindu ja jalgevahet. Kusjuures mind valdas aeg-ajalt imelik tunne, nagu oleks tegu elusa olevusega. Ehkki see polnud isegi mitte marmor, vaid kõigest kips. Siis alles, kui kuju oli suvepäikeses ära kuivanud, võisin asuda peamise kallale.

      „Keegi nutikas on lõpuks selle kuju üle värvinud,” kuulsin ma kord üht juhuslikku inimest rääkimas. Ja ka teise naise vastust, mis mind punastama pani, kuid kokkuvõttes koguni meeldis:

      „Jah, ma käisin ka vaatamas. Ja kas tead, kelle moodi see on! Meie direktori tütre Eike moodi. Nii noor ja värske. Peaaegu tema… Kui ta veel väheke kasvab, siis on täpipealt…”

      (Hiljem, juba ülikoolis sain teada, kelle kuju – tegelikult ju koopiate koopia – Melliste taga pargis seisab. See on ilmselt Artemis, peale kõigi muude kohustuste veel ka neitsiliku nooruse kaitsja.)

      Mäletan ka hilisemaid aegu, kui mu eedeni-kujutlused olid taandumas ja ühtlasi kaotamas oma ähvardavat tähendust… Ma laman, hele kleit seljas, mahalaotatud päevatekil ja mu pea kohal ripuvad vana tamme haralised oksad nagu kaitsvad käsivarred, justkui illustratsioon mõistatusele: üks puu, kaksteist haru, igal harul neli pesa, igas pesas seitse muna… Samas oli see, otsekui valitseks Aeg ise selle pikaealise puu näol mu üle – see puuaasta, mis ta lehtedes, ja kõik eelmised puuaastad peidus ta võimsas tüves, korpas koore all ning nähtavaks saamas vaid siis, kui puu ükskord maha saetakse ja tükeldatakse, et kogu puuaeg saaks jäljetult ära põletatud mõnes ahjus, näiteks meie koolimaja omas… Aga hetkel püsis tammelehtede tumedam vari mu raamatulehtedel ja liikus aeglaselt, väga aeglaselt üle selle. Ma ei mäleta enam seda raamatut ennast, see võis väga vabalt olla midagi Ajaga seotut, näiteks „Jäljed kivil”, sest miks muidu mulle säärased võrdlused pähe tulid, kuid see võis olla ka midagi väga poeetilist. Ma armastasin tollal väga meelsasti lugeda looduselähedasi autoreid. Nendelt leidsin tihti endale sobivat. Lausa otseses mõttes – mõne ilusa looduskirjelduse, mis hiljem rändas üle mu koolikirjandisse. (Tollal ma ju veel ei tundnud sõna „plagiaat”.) Küllap ma sain just neilt autoritelt sõnatu tõdemuse, et looduse meeleolud ja inimeste omad on tihti sarnased.

      Ah, lapsepõlv, kui palju äratasid sa vaigistamatuid soove, aga ei andnud sageli vastuseid! Sa ei osanud tookord ennustada, et ma näen kord maailma, kohe mitut väikest maailmaimet – Pisa viltust torni ja Vesuuvi, Niagarat ja ehtsaid Norra fjorde ja koguni kauget ebamaist Ararati mäge. Ning ühe tõelise maailmaime asukohta – Olympiat.

      Millalgi ometi – ja see pidigi kord nõnda juhtuma – suutsin väljuda oma eedeni võlu- ja samal ajal keelurõngast. Selle käigu järel Melliste mõisa pargist kaugemale jõudsin imelikule metsasele künkale, kus põrkusin lagunenud telliskivimüürile. Seespool müüri leidsin tohutu, ühelt poolt äralihvitud musta kivi, millel võis eristada kunagiste mõisnike vappi. Sel hetkel teadsin juba,