Eike. Rein Põder

oma mehe kõrvalt üles ja tuli minuga kaasa teise tuppa ning heitis minu voodisse. Ja mina pugesin ta selja taha, haarasin tal kätega ümbert kinni, kuulasin tema lohutavat pominat, mis vaibus tavaliselt sel kohal, et see pole midagi, et see tunne on olnud ka temale tuttav, aga tema olevat sellest üle saanud. Mismoodi, mismoodi? tahtsin talt küsida, kuid Koidula pomises vaid midagi seosetut ja juba ta magaski. Tema oli minu jaoks noil hetkil kümneid kordi tugevam. Aga mina olin… ma olin kui vastsündinu, keda ümbritses tundmatu, vaenulik maailm…

      Hommikul ärkasin üksinda. Kasuema mu kõrval enam polnud. Ta oli läinud tagasi oma mehe kõrvale, kes teda ka vajas. Kuid lapsed ei saa ju sellest aru, nemad peavad ema üksnes enda omandiks. Valgus, mis oli juba kaua enne mind ärganud, lepitas mu hetke jooksul uue päevaga. Ja kõik algas uuesti vana ringi mööda.

      Oli veel teinegi nähtus, mis oli ehk sugulane selle esimesega, lõpmatuse ja minu kadumise võimalusega maailmas: kaheksaüheksaselt hakkasid mind vaevama põhjuseta kurvameelsushood. Ehkki ma polnud ju ometi üksi, mul olid kaaslased – nii koolimaja seinte vahel kui ka pargimängudes. Kuid kõigi nende laste hulgas polnud mul õiget sõpra, minu huvide ja mõttemaailmaga seltsivat kaaslast. Need teised, nad olid ju toredad, aga nendega ei saanud rääkida asjust, mis mind tõeliselt huvitasid (ja ka vaevasid); nad olid kõik nõnda asjalikud. (Ja neist ongi hiljem saanud praktilised, elule kasulikud inimesed, samal ajal kui mina olen see, kes ma olen.)

      Millal ma õieti sain teadlikuks, et minus on midagi muud, mingi teistmoodi alge kui neis teistes lastes? (See pole mu kõrge enesehinnang, see on aus ja puhas lapsepõlvetundmus, ja küllap nii mõnedki tulevased intellektuaalid on sedasama tundnud!) Ma olen seda hakanud ajapikku nimetama varjatud aine tunnetuseks. Termin on teatavasti pärit astrofüüsikast, aga mõte on seesama!

      Või tuleks tagasihoidlikumalt väljendudes öelda, et ma ehk aimasin tõesti juba lapsena, et minul tuleb käia rada, mida tuleks nimetada kunstniku omaks ja mis tähendab teistsugust elustiili, teistsuguseid kohustusi elu ees ja nõnda edasi?

      Mu tundlikkuse kasvuga ja mõtisklustega oli seotud veel üks järeldus – et Melliste mõisa Valge maja ning see vana park, mis on täis eelmise ja üle-eelmise aja jälgi, pole sugugi esimene ja ainus koht mu elus, et enne seda on olnud veel midagi. Ent kui palju ma ka end ei pingutanud, mu mõte ei jõudnud tollele aimatavale sammugi ligemale…

      Ma juba mainisin nende ahistavate asjade hulgas vanadust. Vanadust kohtasin kõikjal. Olid vanad hooned ning puud, olid vanad loomad ja vanad inimesed. (Mu kasuvanemad ei olnudseda. Nende puhul see mõiste ei kehtinud. Õigemini – nad olid väljas pool seda kategooriat, seega ei noored ega vanad. Nagu just need inimesed, kellega elatakse päev-päevalt koos ja kelle muutumist ei märgata, sest muututakse nendega koos. Nad olid lihtsalt nemad, Koidula ja Kalju.) Kuid vanadus ei puutunud mingil kombel minusse. See näis olevat kindla vaheseinaga minust lahutatud.

      Kõige selgemini kehastas vanadust pargi taga maamadalaks vajunud majakeses elav Matilda. Ta käis küürus, küür oli tema kui vanaduse inetuim osa. Vahel aitasin tal poest ostetu kompsukest kanda. Iseendast pärit headusest või tarkusest, igal juhul mitte kellegi käsu peale, ei ka vanainimese palumise peale. See oli kummaline, kuidas Matilda kõndis – pilk maas, silmad nägemas vaid teerada. Aga ta nägi sellest hoolimata paljut muudki. Ta ei kaevelnud kordagi oma tervise üle nagu teised inimesed. Ka vana-Matilda kõne oli kaine ja igapäevane, hääl selge ja vali.

      Üks meie kõnelus jäi mulle eriti meelde. Me jäime korraks teerajale seisma, puhkasime, sest päev oli palav; Matilda tegi pingutuse, keeras pead ja ulatus niimoodi mulle otsa vaatama. Ja siis lausus:

      „Ma näen, et sul on ilus ümar nägu. Varsti hakkad meestele (ta ütles just nimelt „meestele”, mitte „poistele”) silma jääma. Aga üht asja pead sina, tüdruk, meeles pidama – oma põlved hoia kõvasti koos. Küll sa jõuad need ükskord elus ka laiali ajada…”

      Vaatasin talle vist arusaamatuses otsa, sest ta lisas: „Jajah, just-just – kõvasti koos!” Ma olin tol hetkel ehk vaid kümme aastat vana. Oimamata öeldu täit tähendust, vajutasin selle endale mällu. Kust ta teadis, et mul läheb seda hoiatust palju varem vaja kui mõnel teisel?! Miks ta mulle, plikakesele, niimoodi lausus? See küsimus sugenes minusse mõne aja pärast. Oli tal ehk endal mingi taoline kauge elukogemus? Ei tea. Ta ei rääkinud kunagi ühestki konkreetsest inimesest, kes tal elus olid olnud. Mitte ühestki. Ei lastest ega sugulastest. Imelik vana naine. Nagu olnuks tema kanda olnud terve maailma üksindus. Kui ma seda mõistsin, hakkas mul temast nii lõputult kahju. Õieti oli Matildast juba kaugele tundaseda üksijäetust. See polnud mitte niivõrd vana keha lehk. Üksinduse lõhn on hoopis teistsugune.

      Sedasama võis öelda ta majakese sisemuse järgi. Seal sees, toas ja köögis, valitses teine aeg, minu meelest koguni üle-eelmine. Seal oli väga hämar ka päeval. Imestasin vahel, kuidas sellises hämaruses saab elada.

      Tavaliselt ta sisse ei kutsunud. Neil kordadel jätsime hüvasti teeraja lõpus.

      Midagi jättis ta mulle veel ütlemata, kui ma temast lahkusin. Jah, ta ei öelnud, et vanadus, kas just selline, ent mingisugune kindlasti tabab reeglina kõiki inimesi. Oh ei, ta vaid tänas lapsukest abi eest ja soovis talle kõike head. Kuid kui ta pööras mulle oma kookus selja, kostis minuni ometi ta sosin – tüdruk, karda elu, hoia noorust, iga selle päeva ja isegi tundi kõvasti enda vastas, sest kõik see kulub kiiresti ja möödub! See tunne, et ta sosistas neid ja teistsuguseid sõnu mulle järele, oli nii tugev, et ma vahel pöördusin ümber. Aga mitte kordagi ei tabanud ma teda seismas ja tagasi vaatamas. Nii et mulle tundub – ma olen need sõnad talle vägisi suhu pannud. Ta ei soovinud ju, et keegi muutuks kord temasarnaseks…

      Mingi aja pärast hakkasin temast eemale hoidma. Ma hakkasin vist aru saama, et säärane vanadus riivab mind. Või ma ei tahtnud kuulda rohkemat, kui olin talt juba kuulnud. Sest tas oli ju veel midagi, mida ta polnud lausunud, aga mida ta kindlasti teadis. Ta oli teadlik sellest, millele asus nii väga ligidal. Ma mõistsin siis juba, et me kõik, sealhulgas ma ise, liigume väga aeglaselt, peaaegu olematult selle poole. Aga ma ei tahtnud sellest kuulda! Või on see jälle üks mu hilisemaid mõttelisi juurdekirjutisi tollele eale, mida kõik arvavad mäletavat, aga tegelikult suuresti eksivad ta tõelises olemuses…

      Sellele vanast Matildast eemalehoidmisele aitas muidugi kaasa mu kaaslaste suhtumine – mõned me poisikesed pildusid eite kividega. Lapsed, nagu üldiselt teada, on julmad. Ehkki ükskord makstakse neile sellesama mündiga tagasi, tean ma nüüd. Mina kartsin seda juba lapsena; mulle oli hästi teada, et kui sa õrritad koera, siis kasvavad sulle varsti jalasäärtele ja pepule koeranaelad. Ning muid sääraseid ähvardusi, millel oli tollases kasvatussüsteemis oma koht.

      Millalgi kadus vana-Matilda ära. Keegi ei rääkinud enam temast. Aga keegi polnud ka sõna „surm” tema nimega koos maininud. Ta nagu vabastas meid kõiki enda koormast ja läks lihtsalt vaikselt olematusesse. Nagu lähevad kuhugi väga vanad ja hädised loomad. Ja ühel päeval lükkas buldooser tema maja kokku ning edaspidi kasvas sellel kohal üksnes umbrohi ning siis ilmus sinna põõsas, halvasti lõhnav punane leeder.

      Alles hiljem taipasin, et olin kord varem tema majast mööduma pidanud. Nimelt sel korral, kui ma pargi piiridest välja murdsin. Matilda maja asus ju poolel teel mõisnike surnuaiakünkale.

      Kõik see aeg, kõik need aastad vigurdas mu süda ja kordusid need öised ärevushood. Kuni ühel suvisel päeval sõitsime Koidulaga koos linna arsti juurde. Esimest korda tõelisse linna. Või rajoonikeskusse, nagu tollal öeldi. Koidula oli küll oma väljendites, eriti minu kuuldes, ettevaatlik, ent väljaütlematut oli siiski peres selgesti tunda – tüdrukul on tõesti midagi viga, võib-olla on tegu koguni sünniveaga!

      See oli mu esimene kokkupuude arstindusega. Senini olin elanud teadmatuses oma kehast ja veel enam vaimust. Olgu mainitud, et see esimene arsti juures käimine ületas oma emotsionaalsuselt kõiki järgnevaid. Ehkki mulle ei tehtud kriipsuvõrdki haiget. Muide, seda esmamuljet ei suutnud hiljem ületada isegi sünnitushaigla robustne otsekohesus. Minu jaoks oli arstiteadus ümbritsetud esiteks saladusest ja seejärel pelgusest vere suhtes; oma teadmised olin põhiliselt hankinud ühest anatoomiaatlasest,