Eike. Rein Põder

midagi hämaramat ning lõpuni seletamatut, mida olin omandanud van de Veldelt.

      Polikliinik asus peatänava ääres, see oli suur hallikast kivist hoone, punasest telliskivist laotud kaaristutega uste ja akende kohal. Tagantjärele tundub hoone lausa juugendliku ehitisena. Igatahes, midagi saksalikku õhkus sest hoonest mulle kohe vastu. Kuidagiviisi tundus see sarnanevat Melliste mõisa häärberiga.

      Võib-olla seepärast saksalikku, et arst ise tundus oma aktsendi tõttu sakslannana. Sest meie juures maal oli ju kõik võõras saksalik; parginurgas kasvavat toompihlakat kutsuti saksamaa toomingaks ja teravaid nulgusid pargi keskosas saksamaa kuuskedeks. Tegelikult oli see kergete vurruudemetega kuldses keskeas naine juuditar. Ta jättis mulle väga targa inimese mulje, sest oli kuidagi läbivaatava pilguga. (Kuigi… mind tõeliselt piinava jälile ta ei jõudnudki. Sest ta oli ju ikkagi südamearst.)

      Aga ta tegi kõik, mida pidi tegema. Kõigepealt kuulas mind külma ringiga, mille juurest ulatus kaks kummitoru ta kõrvadesse. Siis käskis mul pikali heita ja pani mu rindkere täis mingeid iminappasid, mille järel mu süda joonistas pikale paberiribale kummalisi sakke ja sakikesi. Sel ajal kui doktor neid uuris, mudis ema Koidula ta vastas toolil oma rätikunurka ja närveeris hirmsasti. Minule pakkusid need protseduurid ainult põnevust ja kõdi ning ma olin täielikult unustanud, milleks me tulime.

      Siis lõpuks tegi doktori aktsendine hääl emale teatavaks kokkuvõtte: „Sidamekesega pole mitte midagist viga. Keik korras on. Tüdrukul lihtselt liig erutuv loomus.”

      Jah, see oli mu esimene kogemus rahvusest, kellest ma olin lugenud Vanast testamendist ning teadsin selle põhjal, et neil polegi oma maad, et nad otsivad üle maailma pidevalt taga seda õiget, kõige sobivamat elamiskohta. Hiljem lisandus mulle neist tõesti ka negatiivseid kogemusi – et tegu on rahvusega, kes igast olu korrast püüavad endale saada maksimumi, ja isegi ning just sageli ka siis, kui see tuleb teiste arvelt. Kuid tollele kuldhambaga juudi soost südamearstile pole mul isegi nüüd aastate tagant midagi muud mõttes läkitada kui tänusõnu. Mulle jäi muidugi teadmata (pidigi jääma!), kui palju mu ema talle selle vastutulelikkuse eest maksis. Kuid see ei muudaks asja, ei, see koguni häiriks tolle külastuse meeldejäävust.

      Tõde ei taibanud temagi, see doktor. Tõde oli joodis. Selles I-tähega tähistatud elemendis habemik Mendelejevi tabeli keskel, täpsemalt 53. kohal. Joodis, mida oli nii vähe meie kandi põhjaja samuti kaevuvees. Ja kilpnäärmes. Kuni ma selle tõsiasja ise ükskord ülikoolis teada sain, ehkki ma ei läinud õppima (poleks eales suutnud minna!) meditsiini, mis oli noil aastatel suurmood. Aga mul olid ühiselamus head koridorikaaslased, kes õppisid arstiteaduskonnas, ja üks neist tüdrukuist pühendus hiljem endokrinoloogiale. Temalt saingi teada – seda vempu mängis mulle lapsepõlves mu kilpnääre, temast levisid lained kõikjale üle mu keha, tema vaevas mu väikest südant, tema oli mu hirmude nähtamatu generaator. Jah, alatalitlusega kilpnääre, mis vaevavat naisi keskmiselt neli korda sagedamini kui mehi, nagu tema, see arsti-Leili, mulle kinnitas.

      Sellest kohast edasi võiksin muutuda oma noorsoojutustuse „Kõiksus” tegelaseks. Laime on ta nimi. See on mu teine raamat ja jutustab kellestki tüdrukust, ütleme et peaaegu minust endast, sest mul polnud tookord oskust ega ka erilist põhjust midagi tegelikkusele lisada. Ometi, millegi poolest erines Laime minu lapsepõlveminast – ta tundis haiglast uudishimu kõige vastu, mida inimnahk varjas. Ta istus salaja just nimelt anatoomiaatlase kallal, mis oli juhuslikult nende pere raamatute hulgas, ja otsis enda keha pinnal üles kõik kohad, kus ta sisemus varjas üht või teist elundit. Veelgi enam, ta tundis kõiki haigusi, mida eestiaegne kolmeköiteline „Tervise käsiraamat” oli suuteline pakkuma. Ning nõnda, just sest atlasest ja sellest käsiraamatust sai alguse tema neiuea hüpohondria. Kuid kõige selle kõrval leidis ta sealt ka midagi täiesti põnevat. Need olid pildid rasedusest, tagurpidi lapsest naisekõhus, sellest väädist, mis sündimatut emaga ühendab. Need pildid põhjustasid mu tegelases imelikku ihukõdi, salajast soovi ise midagi niisugust läbi elada. Aga mitte siis, kui ta ükskord nii kaugele jõuab, vaid kohe. Ja nõnda sättis ta endale padja kõhule ja silitas seda ja kujutles olematut. Tegelikult olin selle loo üle võtnud ühe oma ülikooliaegse sõbranna (mitte arsti-Leili!) jutustusest – ja see polnud ainuke kujutlusmäng, mida tüdruk oli mänginud. Oli teisigi. Mõnda neist ei usaldaks isegi mitte praegu rääkida. Oh tüdrukuaeg…!

      Mida öelda justkui kokkuvõtteks: lapsepõlvekartusi ei tule alahinnata, aga neid ei tohi üritada ka endasse matta. Neis on midagi sümptomaatilist. Ja nad on tugevamad mõjurid, kui me oskame arvata. Ehkki hiljem järgnevad elus tõsisemad hirmud ning sünnivad uued neuroosid, on paljude algus kusagil varasemas…

      Võib-olla polnud need minu hirmud. Ma mõtlen, kas mitte nõnda ei jätkunud minus mu tegeliku ema hirmud…

      Mässasin peegli ees tükk aega oma juustega, selle ruuge lakaga, mis on mõnelegi mu meestest, niipalju kui mäletan, isegi meeldinud, aga üks neist ütles, et mu juus on kui mu isiksuses lõõmava tulekahju märk. Hästi öeldud, lausa kirjanduslik kujund, mida võiksin kusagil tarvitada, mis sest, et pole enda välja mõeldud. Kirjanikud on osavad vargad, nad varastavad kõikjalt – silmade ja kõrvadega. Mulle näib, et mu juuste ruugusse on viimasel ajal lisandunud veelgi hõõguvamaid toone, ilma et ma seda mingite vahenditega oleks püüdnud kaasa aidata. Jah, juuksed on minu ehe, nad on mul endiselt paksud ja pikad, nii et võiksin oma alastust nendega vabalt varjata. Nagu Susanna või nagu Maarja Magdaleena ühel tuntud maalil. Kas mitte ka Tiziani omal? Aga mis kõige rõõmsam tõdemus – ikka veel pole märgata ühtki halli niiti. Võib-olla punapead ei hallinegi? Kust mina tean, milline hea geen minus mängib.

      Mõned mu kangelannad hallinevad küll. Ilmselt kannan neile üle kõik selle, mida ma enda juures ei taha näha.

      Seejärel mässisin kapi järele lõhnava froteerätiku nagu turbani pea ümber.

      Nüüd viimaks saabus näo kord. Ma ei taha öelda, et olen ilus, hoidku Jumal selle patu eest. Aga kui ma oma silmi vaatan, siis leian mõnikord, et nendesse võiks ju tõesti veel mõni mees ära uppuda. Jah, ma olen ka oma tumedate silmadega rahul. Igatahes osutavad need mingile kaugemale päritolule. Ma ei või sallida tuhme, justkui ärapleekinud eestlase-silmi. Olen kindel, et mus on paras jagu võõrast verd. Kõrged põsesarnad muidugi ka osutavad sellele või hoopis vastupidi, selle kahjuks… Jah, mõned kortsud on vahepeal lisandunud, aga neid annab oskusliku make up’iga mahendada. Kokkuvõttes, näol polnud justkui vigagi – selles mõttes, et möödunud öö unetu laevasõit oleks seal kuidagi kajastunud. Vaid kerged varjud silmade all. Kuigi ma tean, et olen kerge väsima. Ja mu vaim väsib tavaliselt varem kui füüsis…

      KOLMETEISTKÜMNES KEVAD

      Õigupoolest tahtnuks ma siinkohal palju parema meelega rääkida oma kaheteistkümnendast kevadest ja suvest, sellest ilusast ajast, kui hing on nii ootel, nagu siseneks varsti su ellu midagi enneolematut, tõotuslikku. Teisipidi on see märkamatu astumine aega, kus järsku ollakse täiskasvanutega võrdne, ehkki nemad seda ei tea, pidades meid edasi lasteks. Aga me pole seda enam küll mitte veel kehalt, oleme me mõistuselt nendega võrdsed. Ainult me ei kiirusta seda välja ütlema ja näitama. Me tarkus ja maailma asjade mõistmine on meis peidus. Ja me mitte ainult näeme ning mõistame, vaid suudame ka endas kõike juhtuvat põhjendada. Kuid ometi on kõiges ses avardumises veel mingi ebalus.

      Sel suvel läbivad tüdrukukeha kummalised soojavood – ja kummalised meeleolud vahelduvad temas; selleski kõiges on kui lubadus, et ühest nukkuvas olekus olevusest saab õige varsti liblikas.

      Kuid ilusast suvest ei ole pikalt rääkida; selle ilu pole edasiantav, vaid üksnes läbielatav. See on pigem koolikirjandi teema.

      Ehkki mul oleks veel üks põhjus, miks tahaksin oma kaheteistkümnendast suvest rääkida – nii saaksin pikendada oma lapsepõlveaega. Kuid kellelgi ei ole veel õnnestunud seda peatada, ja kui palju ma ennast praegu ka ei pingutaks – ma ei mäleta sellest suvest ühtki konkreetset sündmust.

      See-eest oli järgmine täis sündmusi, mida ma siiani mäletan. Kui ma mõtlema hakkan, siis pole arv kolmteist minu jaoks kunagi hea olnud. Ja selles suhtes olen oma esivanemate ebausu vääriline, ehkki selle