Eike. Rein Põder

kus kõik on võimalik. Kus võiksin, tõsijutt, ükskõik millega hakkama saada. Sealhulgas ka vägivallaga enda kallal. Võiksin näiteks väga kergesti sirutada välja oma parema käe, kobada peegli klaasist alusel, leida sinna vastu liibunud žiletitera, mida ma vahel olen kasutanud, asetada see nagu järeleproovivalt oma käerandmele ning tõmmata siis kergelt-kergelt, nagu viiuldajad tõmbavad poognaga üle pillikeelte. Ja jälgida, kuidas erepunane veri, minu enda oma, nagu mingist varjatud praost välja murrab…

      Ei, ei, see oleks siiski hirmus! Ma ei suudaks seda! Kuigi ma kujutan ette, milline sensatsioon see oleks meie kõmulisele ja samas nii eetikavaesele ajakirjandusele – lõpe tas oma elu enesetapuga oma suurpäeva järel! Ah, aga ma pole kunagi tahtnud olla sensatsioon! Ja pole kunagi mänginud endaga, oma eluga ruletti, isegi mitte sinnapoole, sest nõnda seaksin ennast elust kõrgemale. Aga see on võimatu. Nii nagu on võimatu uuesti sündida… Niisugused mängud elu hapral piiril on meeletute jagu. Mistõttu mul pole mingit tahtmist kogeda valge piiri tun-net, nagu mõned on seda iseloomustanud. Pealegi, selleks peab olema väga tugev. Mina seda pole.

      Kuid see mõte ei lase mind päriselt vabaks, ehkki ta kaugeneb minust. Ma mõtlen nüüd hoopis naistele, oma saatusekaaslastele, kes olnud selleks võimelised. Imelik, et kaks neist, teineteist ilmselt tundmata ja nägemata, aga milleski ometi ligidased, sooritasid enesetapu 1941. aastal, vaid mõnekuulise vahega, nagu olnuks see aasta eriliselt neetud. (Aga ju oligi!) Jah, Virginia Woolf ja Marina Tsvetajeva. Selgem oli see samm Sylvia Plathi puhul. Ma tunnen neid kolme ju vaid nende loomingu põhjal, aga sealt ma ei leia selget põhjust. Mis siis ikkagi toimus neis, et nad enam teisiti ei saanud? Kas mõistuse ja tunnete ületamatu vastuolu? Või midagi muud? Ja ei päästnud neid isegi abielu ega lapsed, nende raamatud ega kuulsus. Tõesti, tõesti – inimene on mõistatus. Ja eriti naine.

      Ning jälle, juba mitmendat korda viimaste päevade jooksul tõuseb mu silme ette Kawabata, tema tuhm, kitsaste silmapiludega nägu, kust oli nii võimatu sisse näha. Temagi ju. Temagi, kes ta taunis säärast sammu – ja ometi pani selle toime. Küll mitte nende jõhkrat tera kasutades. Või mis vahet sellel?!

      Tunnen, et hoolimata oma vanusest, kõigist neist viiekümne kaheksast eluaastast, kõige selle valgusel, mida olen kirjutanud, pole maailm minus sugugi lõplikult selge. Ja ainuüksi nende maailma saladuste pärast tasub edasi elada. Pealegi on paljud asjad viimastel päevadel justkui uue mõtte omandanud. Midagi teadmatut nagu terendaks eespool. See pole siiski vaid vanaduserahu, sinnanigi on veel aega. Tunnen, et midagi on veel tegemata, ütlemata, on kinnismõtteid ja terveid teemasid, millest ma pole end veel vabaks kirjutanud. (Imelik, neid tekib aina juurde. Nagu… nagu vaataksin lõpmatuse kaevu…) Sest ainult kirjutamise läbi saab minu jaoks saabuda selgus ja tasakaal ja leppimine iseendaga…

      Õige küll, ma kuulutasin selle päeva enda omaks, teistevabaks. Kas ma mitte ei mõelnud nii, et ma võiksin ruttamata, sammhaaval läbi käia kogu oma elu, süüvida mõningatesse delikaatsetesse mälestustesse, mida ma pole riskinud nende valususe tõttu kuigi tõsiselt puudutada. Ma mõtlen – oma kirjasõnas. Võib-olla leian sealtki midagi varjatut…

      Niisiis, ma kandun ajavoolus tagasi. Nii kaugele, kui end mäletada suudan. Ehk kaugemalegi, kuhu suudab mind viia mu kujutlus ja teiste inimeste mälu. Aga see ei ole siiski sündimata laste maa, nende, keda siia maailma pole tahetud. Niisugune, nagu see esineb Maurice Maeterlincki „Sinilinnus”. Mina pole üks neist lastest. Mind ju sooviti. Mina polnud juhuslikkus. Mina ju sündisin siia maailma…

      LAPS

      Naine sulges poe ka sel õhtul kell kuus; suvel oli muidugi pikka aega veel valge, kuid nüüd oktoobris läks juba tund tagasi pimedaks; sügis astus iga päevaga üha rohkem oma õigustesse, poes käidi küll ka nüüd, sest elu nõudis oma jagu, aga sinna ei jäädud kuigi kauaks juttu ajama, kiirustati koju, nagu ootaks seal midagi tähtsamat ja edasilükkamatut. Aga ei olnud seal ju midagi erilist ootamas ega tagant sundimas; lihtsalt pimeaeg mõjus inimestele teistmoodi. Ja aeg ise kah kehvapoolne, isegi siin alevikus valitses umbmäärane hirm, mida võis ju mõnes külakohas või endises jõukamas talus palju selgemini tunda – hirm, mis pärines tegelikult hiljutisest sõjast, kuid oli sel aastal saanud uut tähendust. Kevadel küüditati ka siit kehvast kandist mitu peret Siberisse. Neist polnud senimaani teadet, nagu oleks miski nähtamatu nad oma põhjatusse kurku neelanud. Ja igasuguseid koledaid jutte hakkas pärast seda ringi liikuma – sõjaväemundris röövlitest ning halastamatuistmetsameestest ning inimliha varujatest. Ühesõnaga, elu oli jälle täis teadmatust ja ähvardusi. Eks sellepärast olid ka tema poele tugevad luugid ette tehtud.

      Kui poleks olnud seda hirmu välispidise kurjuse pärast ja kartust, et järgmise inventuuri ajal vajub suur, ettenägematu puudujääk kaela, võinuks poemüüja ametiga päris rahul olla. Konti see just ei rikkunud, jalad küll vahel tulitasid ja selg muutus kangeks, aga ei olnud ta nii ilma vallas nagu mõni muu töötegija, eriti praegu, sügavas sügises, pori ja vihmaga, ja poest andis ju üht-teist enda lauale võtta. Või paljuke tema, üksik inimene vajas.

      Neid mõlemaid hirme – poodi sissemurdmist ja puudujääki – nägi ta pidevalt unes. Uned olid tal üleüldse rahutud ka sel põhjusel, et amet ise oli rahutu ja isegi öisel ajal ei antud asu. Aga see, hilisõhtune ja öine ostmine – viina muidugi, mida siis veel! – käis juba kord ühe maapoe eluolu juurde.

      Ent täna oli ta meel kaunis vaene, sest nädal oli möödunud kähku ja märkamatult ning ees oli vaba päev, pühapäev, nõnda et võis rohkem enda peale mõelda, näiteks mõnda raamatut lugeda – näe, Gailiti „Ekke Moor“oligi pooleli. Aga enne veel seisis ees üks teistlaadi lugemine – päevane müügiraha. Tavaliselt tegi ta seda poe kõrval ruumis, mis oli tegelikult köök, aga külm köök, mida tema polnud kordagi tarvitanud, sest tal oli elutoas väike elektripliit, millest piisas kõigeks. Ja nõnda oli tegelik köök muutunud mingil kombel laoruumiks. Kassa oli seekord mõni tuhat rubla, päris paras; ta mässis rahapaki riidenutsakusse ja torkas selle kasutuseta seisvasse praeahju, selle tagasoppi, mis oli sobilik salakoht. Sest raha käidi rajooni tarbijate kooperatiivist ära viimas korra nädalas, nii et sellegi asja pärast tuli väheke vabiseda.

      Lõuna paiku oli ta toas ahju küdema pannud, nüüd olid vaid süütud nõrgad söed järel ja võis siibri kinni lükata. Söönud isutult ära hommikust ülejäänud pudru, jõi ta külma kohvipära peale ja heitis siis hommikumantlis ülestehtud voodile pikali – sest teadis ette, et õhtused ostjad on varsti kohal. Suvel polnud ülestõusmine üldse raske, sügis vajutas oma raskuse kõigele, ka unele. Aga kui tahtsid alevikurahvaga heas läbisaamises elada, siis tuli nende öiste üleskopsijatega kannatlik olla. Tavaliselt olid nad alandlikud ja pehmed, see tähendab – juba kerge auru all, aga kui mõni juhtuski olema kuraasikam ja kärsitum, et mitte öelda lollilt järjekindel, nagu oleneks sellest pudelist eluõnn või – õnnetus, siis sellega tuli olla rahu ise.

      Koputati tavaliselt vastu poe tagaust, teadjamad vastu ka tema elutoa aknaluuki. Nii ühtede kui teiste jaoks oli tal sinna tagaukse juurde terve kast vana haljast lohistatud, ja mõnikord oli hommikuks sellest tõesti vaid pool alles. Tagaust polnud tal kommetki lahti teha. Selleks oli ukse sees luugi ava, samamoodi plekitatud ja raudpulgaga suletav nagu välisuks ise. Luuk oli juba siis olemas, kui tema siia tööle tuli ja poe üle võttis. Niisiis oli öise viinamüügi komme vanem kui tema, eelmiste poodnike harjutatud ja säärase asja vastu ei saa. Tema, Leida, oli siin ametis alles teist aastat. Suhtlemine tolle öise kundega käiski eranditult läbi luugi; tihti jäi viinalise nägugi teadmata – nägid vaid raha ulatavat määrdunud kätt. Aga eks ta tundis neid nagunii kõiki, peaaegu kõiki ka hääle järgi. Kuid harjumus oli tugevam: kõigepealt küsimus, kes on?, siis luuk lahti, raha enda kätte ja alles siis pudel vastu. Ja mitte kunagi vastupidi, sest ikka oli oht petta saada. Muidugi, mõnikord tuli ju ka poeruumi minna, et päts leiba, margariini või jupp vorsti tuua. Niikaua siis oodati. Selle öise klientuuri hulgas oli tal isegi paar naisterahvast. Need, kelle juures mehed lõbu käisid otsimas. Sest viin käis kirjutamata seaduse järgi kostitaja arvelt. Aeg-ajalt juhtus muidugi ka võõraid, mööda sõitjaid, vene või läti keelt rääkivaid teelisi. Kord peatus ristteel terve sõjaväekolonn ja ta müüs neile tohutus koguses kõike – konserve ja leiba ja vorsti ja karamellkompvekke –, nagu oleks too meestehulk mitu päeva nälginud.