Doktor Proktori ajavann. Jo Nesbø

Ajalugu on kivisse raiutud ja ainult siis, kui sa oled valmis surema, saad sa kirjutatut muuta. Head aega siis, lapsed.” Raspa keeras ringi ja libises kriuksuval rulluisul läbi saali ning kadus oranži eesriide taha nagu kummitus.

      „H-h-h…” üritas Bulle.

      „Head aega,” ütles Lise ja tõmbas Bullet välisukse poole.

      Neljas peatükk

      Teel Pariisi

      Lise ja Bulle läksid Pikamantli kellapoest otse Raekoja platsile, kus nad lennujaama viiva bussi peale istusid. Tund aega hiljem olid nad jõudnud Oslo lennujaama hiiglaslikku fuajeesse, mis kubises inimestest. Nad seisid Air France’i leti ees oleva järjekorra lõppu. Kui nad seal seisid, tundus Lisele, et ta kuulis läbi häältesumina, teadaannete ja kingaklõbisemise üht tuttavat heli – õlitamata rataste kriuksumist. Ta keeras end kähku ringi, aga näha oli vaid tundmatuid nägusid ja ringi sagivaid inimesi. Tüdruk nuusutas õhku, proovides tabada toore liha ja vanade sokkide lõhna, kuid ei tundnud midagi. Tõenäoliselt oli see lihtsalt üks kohver, mõtles Lise. Ja võpatas, sest tundis, et üks sõrm puurib tugevasti ristluudesse. Ta keeras end ümber. See oli Bulle:

      „Aja kark alla! Meie kord on,” ütles poiss.

      Nad läksid uskumatult pruuni naha ja uskumatult valgete juustega uskumatult kena naise juurde.

      „Millega ma sind aidata saan, sõbrake?” küsis naine.

      „Kaks piletit Pariisi, tänan,” vastas Lise.

      „Sulle ja kellele veel?”

      Ärritunud vastus kostis leti serva alt. „Eks ikka mulle!”

      Naine tõusis püsti ja piilus üle leti.

      „Saab tehtud. Kokku läheb kolm tuhat viissada krooni.”

      Lise ladus raha letile. Naine luges kõigepealt üle kakskümmend sajakroonist, kuid siis peatus ja kergitas kulmu, kui nägi kahte tuhandekroonist. „Kas see on mingi nali?” küsis ta.

      „Nali?” ütles Lise.

      „Jah, need tuhandekroonised ei kehti. Need on ju aastast…” Naine vaatas rahatähti lähemalt. „Tuhat üheksasada viis. Nad on juba ammu oma kehtivuse kaotanud. Kas teil on veel mõni rahatäht sellest sajandist?”

      Lise raputas pead.

      „Mul on kahju, aga sellisel juhul saan ma sulle müüa vaid ühe pileti Pariisi.”

      „Aga…” alustas Lise kõhklevalt. „Aga…”

      „Väga hea!” ütles hääl leti serva alt. „Siis anna meile vaid üks pilet.”

      Lise vaatas Bulle poole, kes talle käskivalt noogutas.

      Kui Lise uuesti üles vaatas, oli naisel juba pilet valmis ja ta ulatas selle Lisele. „Õnn kaasa Pariisis. Ma loodan, et keegi täiskasvanu tuleb sulle seal vastu.”

      „Mina samuti,” vastas Lise vaikselt ohates ja vaatas piletit ning Raspa vanu tuhandekrooniseid.

      „Mis me nüüd teeme?” küsis Lise kõhklevalt, kui nad turvaväravate poole kõndisid.

      „Rahune maha,” ütles Bulle. „Mul on idee.”

      „On või? Mis idee?”

      „Sa sõidad üksinda,” vastas Bulle.

      Lise vaatas talle jahmunult otsa. „Ü-üksi?”

      No näed. Nüüd kokutas tema ka.

      Kui Lise lennukisse astus, naeratas lõhnastatud ja värvitud suuga stjuardess talle: „Terekest, kas sul on kaks seljakotti?”

      „Palju koduseid ülesandeid,” pomises Lise ja nägi üpris eksinud ja üksildane välja.

      „Las ma aitan sind,” ütles naine, haaras koolikotid, surus need kahe kohvri vahele riiulisse ja tõmbas luugi kinni.

      Lise leidis oma istekoha, kinnitas turvavöö ja vaatas aknast välja. Lennuki juures ei olnud ühtegi inimest näha, kõigest üks kütuseauto ja masin, mis meenutas oma lahtiste kohvreid täis vagunitega mängurongi. Kedagi polnud ka lennuki tiibadel. Ei paremal ega vasakul. See veel puuduks. Lennuki startimiseni oli jäänud veel mõni minut.

      Lise heitis pilgu ohutuskaardil olevatele piltidele, kus oli kujutatud täispuhutaval liurajal lennukist väljuvaid inimesi, ning tundus, et neil oli kohutavalt lõbus.

      Ta haigutas. Täna oli olnud liigagi põnev päev ja ta polnud ju eelmisel ööl palju maganud. Ta sulges silmad ja kohe hakkasid teda kummitama Pikamantli Kellapoe omaniku sõnad:

      „Vaid surm saab ajalugu muuta. Vaid siis, kui oled valmis surema, saad sa kirjutatut muuta.”

      Lise uinus ega märganud, et lennuk startis ja tõusis õhku. Et maa justkui vajus nende jalge alt ja Oslo läks aina väiksemaks ja väiksemaks, kuni lõpuks kadus. Siis kadus ka maapind ning nad lendasid mere kohal. Kui maapind jälle paistma hakkas, oli selle nimi juba Holland ja seejärel Saksamaa. Ning kui nad lõpuks Pariisis maanduma hakkasid ja Lise ärkas kapteni hääle peale, mis kuulutas, et turvavööd tuleb kinnitada, oli väljas pimedaks läinud ning nende all helkisid ja vilkusid tuhanded tuled. Lise teadis, et seal all elab miljoneid inimesi. Ning tema oli vaid üks neist, üks pisike tüdruk Kanonveienilt. Lise tundis end kohe hirmus üksildasena ja hammustas alahuult, et see enam ei väriseks.

      Kui nad olid maandunud tohutul lennuväljal, mis oli oma nime saanud mingisuguse surnud president Charles’i järgi, aitas stjuardess Lisel seljakotid riiulist alla võtta, patsutas teda lohutavalt põsele ja säutsus, et loodab, et Lisel tuleb ilus nädalavahetus Pariisis. Lise läks läbi pikkade koridoride, seisis pikkadel eskalaatoritel, ootas pikkades passikontrolli järjekordades, vahetas ülejäänud Norra kroonid eurodeks ja oli omadega täiesti läbi, kui ta lõpuks terminali ees seisis ja ranitsa takso tagaistmele pani ning siis ise autosse ronis.

      „U allevu?” küsis taksojuht.

      Loomulikult ei osanud Lise ühtegi sõna prantsuse keeles, aga ta eeldas, et esimene asi, mida taksojuht küsida võiks, on koht, kuhu ta sõitma peaks. Kahjuks taipas ta ka seda, et kogu segaduses oli tal pansionaadi nimi täiesti meelest ära läinud, ainuke, mida ta nimest mäletas, oli kartuliga seotud.

      „Pansionaat Kartul,” katsetas Lise ja surus samal ajal ranitsaid enda vastu.

      „Keske vosave di?” ütles taksojuht küsival toonil ning vaatas peeglist Lise poole.

      „Ee…” ütles Lise. „Mandelkartul?”

      Taksojuht keeras end Lise poole ja kordas: „U?”, kuid nüüd kõvemini ja juba märksa suurema ärritusega hääles.

      Lise peas, kus tavaliselt kõik ilusti oma kohal oli, valitses nüüd täielik korralagedus. „Varajane kollane?” proovis ta uuesti ja tundis, et nutt kerkib kurku.

      Taksojuht raputas pead.

      „Pansionaat Kartulipuder?”

      Taksojuht tõi kuuldavale paar vihast prantsuskeelset sõna, mida vaevalt viisakusfraasideks võis pidada. Siis sirutas ta end Lise kõrval oleva tagaukse poole, tõukas selle lahti, karjus „out!” ja osutas järsult tänavale.

      „Frii Kartul!”

      Taksojuht kivistus ja jõllitas Liset. Tõenäoliselt selle pärast, et hääl, mis just „frii kartul” öelnud oli, ei sarnanenud sugugi tüdruku häälega. Ja tundus, et see ei pärinenud sugugi tüdrukult, vaid hoopis koolikotist, mida tüdruk enda vastu pigistas.

      „Aha,” lausus taksojuht ja tema nägu selgines. „Pansjonaa le frii kartul?”

      Lise noogutas kiiresti ja innukalt.

      Taksojuht tõmbas ukse uratades kinni, pani auto käima ja võttis kohalt.

      Lise nõjatus istmele ja hingas kergendatult välja.

      Tema kõrvalt kostis sosistav hääl: „Pst! Kas sa laseksid mind nüüd välja?”

      Lise tõmbas