Doktor Proktori ajavann. Jo Nesbø

proua Strobe?”

      Terve klass naeris, kui proua Strobe küüntega vastu lauda trummeldas ja seda imelikku pisikest poissi uuris, kes oli kevadel tema klassi tulnud.

      „Kui sa oleksid vilistamise asemel kuulanud, siis teaksid, et just Prantsusmaa saja-aastasest sõjast ma praegu rääkisingi, härra Bulle. Mida ma just Jeanne d’Arc’i kohta ütlesin?”

      „Jeanne d’Arc,” kordas Bulle ja sügas mõtlikult vasaku kõrva alust põskhabet. „Hmm. Kõlab tuttavalt. Tegemist on naisterahvaga, eks ole?”

      „Nii see on.”

      „Kuulus kankaanitantsijanna?”

      „Härra Bulle!”

      „Okei, okei. Kas ma saaksin mõned valikuvariandid?”

      Proua Strobe ohkas. „Jeanne d’Arc oli üks vaga ja armas külapiiga. Juba noore tüdrukuna sai ta müstilise sõnumi, et tal tuleb otsida üles prantsuse kroonprints, kes oli end Prantsusmaa avarustesse ära peitnud, ja printsi aidata.”

      „Kõlab väga tuttavalt,” sõnas Bulle. „Ega ta juhuslikult seda sõnumit Pariisi postkaardil ja haruldase postmargiga aastast 1888 ei saanud?”

      „Millest sa räägid? Jeanne d’Arc sai sõnumi inglitelt, kes rääkisid tema enda peas!”

      „Ma vabandan, proua Strobe, tegemist oli lihtsalt ühe lühisega minu tibatillukeses, ent siiski keerulises ajus.”

      Bulle piilus Lise poole, kes oli toetanud pea lauale ja seda kätega kattis.

      „See ei kordu enam, proua Strobe,” lausus Bulle. „Mis neiust edasi sai?”

      Proua Strobe kallutas end üle laua ettepoole.

      „Sinna ma just jõudnud olingi. Jeanne d’Arc leidis kroonprintsi üles ja nad võitlesid koos inglaste vastu. Noor neiu tõmbas raudrüü selga, õppis meisterlikult mõõka kasutama ja juhtis prantsuse väed lahingusse. Tänapäeval peetakse teda tähtsaks Prantsusmaa kangelannaks. Kirjutage see kõik üles!”

      „Lahe!” hüüdis Bulle. „See armas tüdruk võitis! Ma armastan õnneliku lõpuga lugusid!”

      Proua Strobe langetas oma pika nina, nii et see peaaegu vastu lauda puutus, ja vaatas õpilasi üle oma prillide.

      „Lugu ei lõppenud just eriti õnnelikult. Ta võeti vangi ja müüdi inglastele maha, kes omakorda mõistsid ta nõidumise pärast surma. Nad kutsusid külarahva Roueni turule, sidusid tüdruku tulba külge, vedasid lõkkeplatsile heina ja panid selle põlema…”

      Klassiruumi läbis peenike, peaaegu anuv hääl: „…aga siis tuli kroonprints ja päästis ta ära.”

      Kõik pöörasid end Lise poole, kes hoidis hirmunult kätt suu ees. Mitte keegi – isegi mitte Lise – polnud harjunud, et Lise niisuguseid märkusi teeks.

      „Vaata tähelepanelikult pilti oma ajalooõpikus, Lise,” sõnas proua Strobe. „Seal te näete, et leegid limpsavad Jeanne d’Arci valget seelikut. Kas teile näib, nagu ta oleks päästetud?”

      „Ei!” hüüdis klass kooris.

      „Sest teda ei päästetudki,” ütles proua Strobe. „Ta põles surnuks ja söestunud laip visati jõkke. Jeanne d’Arc elas üheksateistkümne aastaseks.”

      Lise vaatas pilti ajalooõpikus. Tüdruku nägu meenutas talle üht nägu ühel teisel pildil – nimelt noort Juliette Margariini, kes istus professor Proktori mootorratta külgkorvis. Lisele tulid pisarad silma, kui ta mõtles sellele hirmsale loole.

      „Muidugi suri tüdruk ära,” ütles Bulle.

      Proua Strobe võttis prillid eest. „Miks sa nii ütled, härra Bulle?”

      „Kui tahetakse olla korralik kangelane, siis tuleb olla korralikult surnud.”

      Klass naeris, kuid proua Strobe noogutas.

      „Võib-olla tõesti,” pomises ta. „Võib-olla tõesti.”

      Selle peale helises koolikell vahetundi, ja enne kui proua Strobe oli jõudnud h-täheni lauses „Head nädalavahetust!”, olid esimesed lapsed uksest välja jõudnud. Sest käes oli reede ja viimane koolitund ja nüüd olid kõik vabad.

      Lise võttis koridori nagis rippuva jaki ja kuulis pealt, kuidas teised tüdrukud erutatult mingist peost rääkisid, kuhu kõik nähtavasti kutsutud olid. Kõik peale tema. Ja loomulikult Bulle. Ta oli kuulnud tüdrukuid sellest sosistamas. Et poiss oli nii pisike ja imelik ning ütles ja tegi mingeid imelikke asju, millest keegi aru ei saanud.

      „Hei!”

      Bulle hüppas Lise kõrvale pingi peale ja võttis oma jaki nagist alla.

      Teised tüdrukud pistsid pead kokku, sosistasid ja itsitasid. Siis nihutas neist kõige julgem end Lisele ja Bullele lähemale, samal ajal kui teised end tema taha peitsid ja naersid:

      „Kas turteltuvidel on nädalavahetusel midagi põnevat ka plaanis?”

      „Esiteks sa ei teagi, mis need turteltuvid on, mu armas tüdruk,” ütles Bulle samal ajal oma jakinööpe kinni pannes, mis läks väga kiiresti, kuna jakile mahtus vaid kaks nööpi. „Aga kui sul on ajus natuke ruumi, võid sa ju proovida meelde jätta, et turteltuvid on ühed sisalikulaadsed linnud, kellel on kilpkonna kest ja kes nokivad toiduks omaenda poegade silmi. Teiseks oleme me kutsutud mingile surmigavale peole, kuhu me mitte mingil juhul ei viitsi minna. Oslo on üleüldse üks päris igav linn.” Bulle haigutas.

      „Mis mõttes nagu igav,” vastas tüdruk ja laskis käed külgedele ning tundus, et ta ei teadnud täpselt, mida öelda. Siis ütles ta: „Halloo!”

      „Jah, HALLOO!” kordasid teised tüdrukud tema selja taga. Kuid üks neist ei suutnud end tagasi hoida ja küsis: „Ja… ja kuhu siis teie nagu lähete?”

      „Meie…” vastas Bulle, hüppas pingilt maha ja seisis Lise kõrvale. „… lähme Pariisi Moulin Rouge’i ja tantsime kankaani. Põnevat nädalavahetust teile, põnnid.”

      Lise ei näinud seda, kuid teadis, et tüdrukud seisid ja maigutasid suud, kui tema ja Bulle neile selja keerasid ja särava sügispäikese kätte kõndisid.

*

      Bulle ja Lise läksid peatusesse ja sõitsid trammiga number seitseteist Oslo Raekoja platsile. Seal läksid nad trammi pealt maha ja jalutasid Rosenkrantzgatele, mis on üks üsna kitsas ja liiklust täis tänav, kus on palju väikseid poode ja palju inimesi kõnniteedel. Rosenkrantzgate lõpus punaseks värvitud ukse ja pisikese kelladest pungil vaateakna kohal rippuski silt PIKAMANTLI KELLAPOOD.

      Uksevedrud olid niivõrd pingul, et nad pidid täie jõuga suruma, et sisse pääseda. Nad said vaevu-vaevu ukse lahti. Vedrud karjusid protesti märgiks, nagu neil poleks mingit tahtmist Bullet ja Liset sisse lasta. Kui nad kahekesi lõpuks sisse pääsesid, langes uks nende taga prõmakaga kinni. Otsekohe olid kadunud ka hääled tänavalt ning kuulda oli vaid kellade tiksumist. Tikk-takk-tikk-takk-ja-nii-edasi. Nad vaatasid ringi. Kuigi väljas paistis päike, oli inimtühjas poes imelikult pime. Tundus, nagu oleksid nad järsku kuhugi teise maailma sattunud. Poes oli sadade kaupa kellasid! Neid oli kõikjal – seintel, riiulitel ja laudadel.

      „Halloo!” hüüdis Bulle.

      Keegi ei vastanud.

      „Kõik kellad näevad nii vanad välja,” sosistas Lise. „Ja nii imelikud. Vaata seda sekundiseierit. See käib… tagurpidi.”

      Järsku lõhestas kellapoe tiksumise kaeblev kriuksumine, mis meenutas õlitamata rattaid. Bulle ja Lise jõllitasid mõlemad heli suunas, mis tuli kellapoe teisest otsast, kus rippus oranž elevandipildiga eesriie.

      „Kes…” jõudis Lise sosistada, enne kui eesriie kõrvale tõmmati.

      Lise ja Bulle ahhetasid. Nende poole sõitis üks kuju – see oli pikka kasvu naine, kumbki neist polnud eales nii pikka näinud, ja kõik tema küljes oli õhuke, pikk ja sirge. Välja arvatud