Doktor Proktori ajavann. Jo Nesbø

poole.”

      Bulle lükkas parema nimetissõrme oma paremasse kõrva ja keerutas seda ringiratast, pigistades samal ajal oma parema silma kinni. Bulle mõte liikus nõnda paremini. See oli nagu süütevõtme keeramine autol, aju justkui käivitus. Kui ta sõrme kõrvast välja tõmbas, kõlas vali plumps.

      „Käes!” hüüatas Bulle ja uuris huviga sõrmeotsa. „Postkaart on salajane teade meile, millest keegi teine teada ei tohi. Proktor teadis kindlasti, et minusugune tarkpea saab kohe aru, et midagi on valesti kirjutatud.”

      Lise pööritas silmi, kuid Bulle ei teinud märkamagi.

      „„Loe seal” ja nool postmargi suunas,” jätkas ta. „See tähendab, et ülejäänud teade on postmargi all! Me peame selle lihtsalt lahti saama.”

      „Täpselt sedasama olen minagi juba tükk aega mõelnud,” sõnas Lise.

      Bulle andis postkaardi Lisele tagasi ja nohistas rahulolevalt: „Päris hea, et sul olen olemas mina, kes selliseid salajasi koode lahendab, eks ole?”

      Teine peatükk

      Doktor Proktori kelder

      Lise komandandist isa ärkas sohval, suus ajalehepaberi ja trükimusta maitse. Ta oli magama jäänud, ajaleht ninal nagu tavaliselt, ja norsanud nii võimsalt, et kardinad akna ees liikusid ja ajalehe alumine serv, seal kus ilmateade kirjas oli, iga hingetõmbe ajal ta suhu kadus. Ta vaatas kella ning ohkas rahulolevalt, kuna peatselt oli aeg taas magama minna. Kuid enne tuli süüa üks kanavõileib. Või kaks. Ta viskas ajalehe diivanilauale, veeretas oma suure kõhu üle diivaniserva ja tõusis sedamoodi automaatselt kahele jalale püsti.

      „Terekest!” ütles ta kööki jõudes. Lise seisis köögilaua ääres ning tema kõrval toolil seisis Bulle, tibatilluke naaber kummalisest perekonnast, kes kevadel Kanonveienile kolis. Nende ees värises ja rappus veekeedukann ning sülitas tilast auru välja.

      „Kas te pole mitte liiga väikesed, et kohvi juua?” küsis komandant haigutades.

      „Ai, ai, il commandante,” vastas Bulle. „Me ei tee kohvi.”

      Alles nüüd pani komandant tähele, et Bulle hoidis nuppu all, et veekeetja end välja lülitada ei saaks, vaid aina edasi keeks. Tema tütar aga hoidis keedukannust tõusva aurupilve kohal midagi, mis meenutas postkaarti.

      „Mis te siis teete?”

      „Mine uuesti välja, isa,” lausus Lise.

      „Hei, mina peaksin siin nagu komandant olema,” ütles komandant. „Ma tahan teada, millega te tegelete!”

      „Vabandage, il commandante,” ütles Bulle. „See on nii ülisalajane, et kui me teile sellest räägiksime, siis te teaksite liiga palju. Ja te ju teate, mis juhtub inimestega, kes liiga palju teavad?”

      „Ja mis siis juhtub?” küsis komandant ja lasi käed kõrvale.

      „Neil lõigatakse keel ära, et nad ei saaks rääkida. Ja kõik sõrmed paremal käel samuti, et nad kirjutada ei saaks.”

      „Aga mis siis saab, kui ma oskaks varvastega kirjutada?”

      „Mõlemad jalad lõigatakse ära, il commandante. Tõsijutt, spioonitöö on päris karm.”

      „Jah, eks ta ole,” ohkas komandant.

      „Aga kõik halb on ka millekski hea,” lausus Bulle. „Ilma jalgadeta saaks ju lihavõteteni sohval lesida ja pääseks suuskade määrimisest, sokkide pesemisest ja kingapaelte sidumisest.”

      „Sinu jutus on iva,” vastas komandant. „Aga mis juhtuks, kui ma paneksin pliiatsi suhu ja kirjutaksin niimoodi? Või saadaks morsesignaali silmi pilgutades?”

      „Mul on kahju, et sa selle peale tulid, il commandante. Sellisel juhul peame sul pea maha võtma.”

      Komandant naeris nii kõvasti, et ta suur vats vappus.

      „Lõpetage see jampsimine, teie kaks,” ütles Lise. „Isa, mine ära! See on käsk!”

      Kui komandant pead raputades köögist lahkus, tõmbas Lise postkaardi aurupilve seest välja. Nad istusid köögilaua äärde ja Lise koukis pintsettidega hirmus ettevaatlikult postmargi kaardi küljest lahti.

      „See toimis!” pahvatas tüdruk. „Kust sa teadsid, et veeaur aitab postmargil lahti tulla?”

      „Ah, mul on lihtsalt natuke elementaarseid detektiivitöö alaseid teadmisi,” vastas Bulle, aga nägi ise ka pisut hämmeldunud välja.

      „Postmargi alla on midagi kirjutatud, aga tähed on nii väikesed, et ma ei saa neid lugeda,” lausus Lise ja tõstis kaardi lambile lähemale. „Võib-olla on sul kergem, sest sa oled…ee, väiksem?”

      „Mis see asjasse puutub?” Bulle vaatas kergitatud kulmul tüdrukut.

      Lise kehitas õlgu. „Väiksematel inimestel on väiksemad riided ja väiksemad autod. Miks mitte ka väiksem kirjapilt?”

      „Vaatame järele,” pomises Bulle, napsas kaardi enda kätte ja kissitas silmi.

      „Ei miskit,” ütles ta ning sirutas pilku tõstmata käe Lise poole. „Optikat palun.”

      Lise hüppas kapisahtli juurde, leidis sealt ema suurendusklaasi ja pistis selle Bullele pihku.

      „Ahhaa!” ütles Bulle, kui lõpuks kirjutatut lugeda nägi.

      See seisab siin kirjas:

      „Jajah, aru saadud,” pomises Bulle ja vedas suurendusklaasi allapoole.

      Pariisis minge kohe pansionaati Frii Kartul. Kui te sinna jõuate…

      …ervitab doktor Proktor.

      „Hei!” hüüatas Bulle. „Mis nüüd siis? See on kadunud!”

      „Vesi rikkus kirja ära,” sosistas Lise hingetult üle Bulle õla. „Kas seal seisab midagi veel?”

      Bulle vedas suurendusklaasi veel allapoole.

      P.S.: Ma peitsin laboratooriumivõtme ülisalajasse kohta, nimelt uksemati alla.

      „Mida me siis ootame?” hüüdis Bulle.

      „Stardipauku!” hüüdis Lise.

      „Põmm!” hüüdsid nad kooris.

      Seejärel hüppasid nad toolidelt püsti. Lise õngitses kõige alumisest kapisahtlist välja isa taskulambi ja nad jooksid Kanonveienile, kus pimedus ja vaikus olid langenud aedadele ja puumajadele. Kuu piilus neid uudishimulikult, kui nad ronisid üle tara, mis piiras kõige kõrgema rohuga aeda, mille keskel seisis kõige väiksem maja. Nad spurtisid pirnipuust mööda keldriukse juurde ja kergitasid uksematti. Ning kuuvalguses helkiski seal üks võti.

      Nad pistsid selle vana värvimata ukse lukuauku ja metall krigises hoiatavalt, kui nad võtit keerasid.

      Nad seisid ja vahtisid ust.

      „Sina esimesena,” sosistas Lise.

      „Pole probleemi,” lausus Bulle ja neelatas.

      Ta hingas sügavalt sisse ja virutas jalaga ukse pihta, kuidas jaksas.

      Uks vajus hirmsa kriginaga lahti.

      Neile paiskus vastu külm rõske keldriõhk ja üle nende peade laperdasid kas ebaharilikult suured ööliblikad või keskmiselt suured nahkhiired ning kadusid öhe.

      „Rõve,” ütles Lise.

      „Ja vastik,” lisas Bulle, pani taskulambi põlema ja marssis sisse.

      Lise vaatas ringi. Isegi vanal heal pirnipuul olid justkui küünised tekkinud, mis end kuu poole sirutasid. Siis mässis Lise endale jaki tihedamalt ümber ja kiirustas Bullele järele. Kuid Bulle oli juba pimedusse kadunud ja Lise ei näinud teda.

      „Bulle.”