Doktor Proktori ajavann. Jo Nesbø

See oli päris hull lugu.

      „Parem oleks, kui me postkaarti isale ka näitaksime,” lausus ta kõheldes.

      „Parem?” küsis Bulle. „Kui see oleks parem, siis oleks isand Proktor seda kirjutanud!”

      „Ma tean, aga ole natuke realistlikum, Bulle. Vaata meid! Kes me oleme? Kaks last.”

      Bulle ohkas raskelt. Siis asetas ta käe Lisele õlale ja vaatas teda pisut aega tõsiselt, enne kui sügavalt sisse hingas ja rahustava häälega jutlustama asus: „Kuula nüüd, Lise. Me oleme meeskond. Ja me ei hooli sellest, et kõik teised arvavad, et me oleme üks hale kamp. Sest meie teame midagi, mida nemad ei tea.”

      Bulle oli nüüd nii pühalik, et ta hääl hakkas pisut värisema: „Me teame, kallis Lise… me teame… me… ee, kuidas see nüüd oligi?”

      „Me teame,” jätkas Lise. „Et kui sõbrad lubavad üksteist alati aidata, on üks pluss üks pluss üks palju rohkem kui lihtsalt kolm.”

      „Täpipealt!” ütles Bulle. „Noh? Mis sa ütled? Jah või ei?”

      Lise vaatas pikalt Bullet ja ütles seejärel üheainsa sõna:

      „Vihmavari.”

      „Vihmavari?” kordas Bulle arusaamatuses.

      „Ma võtan kaasa vihmavarju. Me võisime väikseid asju kaasa võtta, ja niipalju kui ma kuulnud olen, siis sajab Pariisis sel aastaajal kohutavalt palju.”

      Bulle pilgutas kaks korda silmi. Siis jõudis talle lõpuks kohale.

      „Jippii!” juubeldas ta ning hakkas üles-alla hüppama. „Me lähme Pariisi! Kankaanitantsijad! Šampanja! Champs-Élysées!”

      Bulle lasi kuuldavale veel terve rea Pariisiga seonduvaid asju, kuni Lise ütles, et aitab küll ja aeg on magama minna.

*

      Kui Lise oli oma vanematele head ööd soovinud ja isa oli magamistoa ukse kinni tõmmanud, jäi ta nagu tavaliselt voodiservale istuma ja Kanonveieni teisel poolel asuvat kollast maja vaatama, täpsemalt ühte teise korruse halli rulood. Ta teadis, et natukese aja pärast pannakse seal laualamp põlema, seatakse akna poole ja Bulle alustab õhtust varjuteatri etendust, mille ainsaks publikuks on Lise. Tibatillukesed sõrmed heitsid kardinale varje, mis moodustasid terve rea kankaanitantsijaid. Samal ajal, kui Lise varje jälgis, mõtles ta Juliette’i müstilisele kadumisele palju aastaid tagasi ja loole, mida doktor Proktor rääkinud oli. Pentsik lugu kõlas nii:

      Juliette ja doktor Proktor kohtusid Pariisis ja armusid teineteisesse. Nad olid juba mõned nädalad paar olnud, kui ühel ööl koputas Juliette doktori pansionaadi uksele. Doktor hüppas rõõmust lakke, kui tüdruk otsekoheselt tema kätt palus. Aga samas oli ka ehmatanud, kui tüdruk palus, et nad kohe, selsamal ööl, mootorratta selga hüppaksid ja Rooma kihutaksid, et seal kiiremas korras abielluda. Juliette ei tahtnud kiirustamist millegagi põhjendada ja Proktor pakkis ilma kärata kaasa oma ainsa ülikonna ning lõi mootorrattale hääled sisse. Tal oli nimelt aimdus kogu selle loo kohta. Juliette’i isa oli parun. Ja ehkki parunipere Margariin oli juba ammu laostunud, arvas parun, et üks üsna läbikukkunud norrakast leiutaja ei kõlbaks paruness Juliette’ile. Aga nüüd sõitsid Juliette ja Proktor läbi öise Prantsusmaa, et abielluda. Nad olid just ühes pisikeses Itaalia piiri äärses külas kütust tankinud, kui nad jõudsid sillale. Ja seal see juhtuski. Mis seal täpselt juhtus, sellest polnud Proktor kunagi täpselt aru saanud. Kõik läks mustaks, ja kui Proktor uuesti silmad lahti tegi, lamas ta asfaldil ning tema kael valutas. Nutune Juliette kummardus tema kohale ja naise tagant nägi ta lähenemas musta värvi limusiini. Juliette ütles, et see on tema isa, paruni, auto ning et ta tahab isaga ise rääkida. Ta ütles, et Proktor sõidaks üle piiri ja ootaks teda seal. Proktor, segaduses ja pooleldi minestanud, talitas protesteerimata naise sõnade järgi. Aga kui ta mootorratta teisel pool silda ümber keeras, nägi ta, et naine istus limusiini, mis otsekohe minema kihutas, teisele poole silda keeras ja kadus. Ja see oli viimane kord, mil doktor Proktor Juliette’i nägi.

      Lise ohkas selle mõtte juures. Ülejäänud lugu professori nooruspõlve armastusest oli sama kurb.

      Pärast seda, kui Proktor oli kolm päeva teisel pool piiri Juliette’i oodanud, helistas ta ühe kohviku telefoniautomaadist tüdrukule koju. Telefonile vastas parun isiklikult. Ning ta rääkis Proktorile, et tüdruk oli mõistuse pähe võtnud ja aru saanud, et abielu Proktoriga oleks äärmiselt ebasobiv. Et tal on kahju, aga kogu nende afäär oli niivõrd piinlik, et ta ei tahaks Proktoriga sõnagi vahetada ega kunagi kohtuda. Et nii on kõigile parem.

      Segaduses ja väsinuna sõitis doktor Proktor tagasi Pariisi, aga kui ta lõpuks oma pansionaadi vastuvõtulauda jõudis, ootas teda seal üks politseinik. Too andis Proktorile kirja ja palus järsult, et ta selle läbi loeks. Kirjas seisis, et doktor Proktor on nii ülikoolist kui ka Prantsusmaalt välja visatud, kuna teda kahtlustati terrorismis ja massihävitusrelvade tootmises. Kahtlustuse aluseks oli eksperiment ülikooli keemialaboris, kus Proktor ja üks teine Norra üliõpilane tervet ülikooli õhku lasta tahtsid.

      Siin ei aidanud ka Proktori seletused, et tegemist oli vaid õnneliku õnnetusega; nad olid olnud ametis rännupulbri leiutamisega ajamasina jaoks, mida nad uurisid. Ja et kõigele vaatamata oli aset leidnud „üks tibatibatibatibatilluke hiigelplahvatus”. Politseinik kamandas Proktori tuppa kohvrit pakkima. Proktor oli kindel, et väljaviskamise taga seisis parun Margariin, kuid ta ei saanud enam midagi teha.

      Niisiis ühel hilisel õhtul palju aastaid tagasi jõudis üks murtud südamega noormees Oslosse ja kolis veidi aja pärast sellesse vildakasse ja ära unustatud majja Kanonveieni lõpus. Põhiliselt seepärast, et seal elamine oli odav, seal polnud telefoni ja seda ei külastanud mitte keegi. Maja oli täiuslik inimesele, kes ei taha rääkida kellegi teisega peale iseenda ning veedab oma päevi leiutades.

      Lise vaatas oma punasest majast professori sinise maja poole. Ning mõtles, et kas kõik see, mis nüüd oli juhtunud, äkki tema süü polnud? Kas see polnud siis tema, kes doktor Proktorile peale käis, et too tagasi Pariisi sõidaks ja Juliette Margariini üles otsiks? Jah, nii see oli. Tema oli doktori õnnetusse saatnud, ükskõik mis õnnetusega siis tegemist oli.

      Teisel pool tänavat lõpetasid Bulle sõrmevarjud oma tantsu ja tegid kummarduse. Seejärel saatsid nad oma tavalise head-ööd-signaali – kaks jänesekõrva, mis üles-alla käisid – ja tuli kustutati ära.

      Lise ohkas.

      Sel ööl ei saanud Lise palju magada. Ta lebas ja mõtles eriti pimedatele keldritele, eriti karvastele Peruu ämblikele, eriti suurtele linnadele ja kõigile asjadele, mis kindlasti viltu lähevad.

      Samal ajal magas Bulle otse teisel pool tänavat oma kõige sügavamat ja õnnelikumat und ning nägi unes, kuidas ta puuksutades õhus ringi lendas, müstilisi juhtumeid lahendas, geniaalseid professoreid päästis ja veel kõiki muid asju, mis täiesti kindlasti – või siis üsna kindlasti – hästi lähevad. Kuid kõige rohkem uneles ta sellest, kuidas ta Pariisis Moulin Rouge’i laval kankaani tantsib ning juubeldav publik koos tantsijannadega talle takti plaksutab ja hüüab: „Bul-le! Bul-le!”.

      Kolmas peatükk

      Pikamantli kellapood

      Proua Strobe pilk lendas üle tema ebaharilikult pika nina, läbis tema ebaharilikult paksud prilliklaasid, mis istusid ninaotsas, fokuseeris end väikesele klassiruumile enda ees ja puuris end kõige väiksemasse näkku.

      „Härra Bulle!” Naise hääl lajatas kui piitsahoop.

      „Proua Strobe!” lajatas pisitilluke vastu. „Kuidas saan ma Teile kasulik olla sellel ebatavaliselt kaunil reedehommikul, mis jääb oma iluga alla vaid Teile, mu õpetaja ja Alma Mater?”

      Proua Strobe ärritus Bulle vastuse peale nagu tavaliselt. Ärritus, kuna vastus ajas talle naeru peale ning ta tundis end pisut meelitatuna.

      „Esiteks võiksid sa lõpetada selle idiootliku meloodia vilistamise…” alustas õpetaja.

      „Mitte