Doktor Proktori ajavann. Jo Nesbø

Sellel on seitse koiba, mida pole tükk aega raseeritud. Ja nii suur suu, et isegi huuli näeb. Tšeki seda koletist!”

      Lise nägi, et keldriseinal istus üks täiesti tavaline ja mitte just eriti suur ämblik.

      „Seitsmekoivaline Peruu imiämblik, see on superharuldane!” sosistas Bulle erutatult. „Ta toitub teistest putukatest, püüab nad kinni ja imeb aju välja.”

      „Aju?” küsis Lise ja vaatas Bulle poole. „Minu arust pole putukatel ajusid.”

      „Sellepärast ongi seitsmekoivaline Peruu imiämblik niivõrd haruldane,” sosistas Bulle vastu. „Sest peaaegu kuskil pole ajudega putukaid.”

      „Ja kust sa seda kõike tead?” küsis Lise.

      „See on kirjas…”

      „Pole vaja öeldagi,” katkestas teda Lise. „Raamatus „Loomad, kelle olemasolust sa teada ei soovi”.”

      „Täpipealt,” sõnas Bulle. „Niikaua, kui sa ajaseepi ja ninaklambreid otsid, üritan ma selle harulduse kinni püüda, eks?”

      „Aga meil on vaid üks taskulamp.”

      „Pane siis laetuli põlema.”

      „Laetul…” alustas Lise ja pööritas silmi. „Miks me kohe selle peale ei tulnud?”

      „Sest siis poleks siin nii mõnusalt sünge olnud,” vastas Bulle ja suunas valgusvihu ukse kõrval olevale lülitile. Lise keeras seda ja hetke pärast oli doktor Proktori leiutamiskelder valgust täis.

      Seal oli katlaid, auruteid, mannerguid ja terved riiulitäied klaaspurke, mis olid täis mitmesuguseid pulbrisegusid ja kemikaale, seal oli raudtorusid, klaastorusid, katseklaase ja muud nodi, isegi üks vana püss, mille otsa oli surutud jäähoki litter. Ja püssi kõrval seinal rippus pilt, mis Lisele eriti meeldis. Pildil oli noor doktor Proktor Prantsusmaal oma mootorratta seljas. Külgkorvis istus tüdruk, see oli pikkade punakaspruunide juustega kaunis Juliette Margariin, doktori tüdruksõber ja tema elu armastus. Nad naeratasid ja nägid nii õnnelikud välja, et Lisel läks südame alt soojaks. Eelmisel postkaardil, mille doktor saatnud oli, seisis, et Proktor oli jõudnud naise jälgedele. Huvitav, kas ta oli praeguseks Juliette’i juba üles leidnud?

      Lise pilk eksles ruumis edasi ja peatus pooltühjal klaaspurgil, mille sees oli maasikapunane pulber. Tüdruku tähelepanu ei tõmmanud mitte pulbri värvus, vaid hoopis silt, mis purgile kleebitud oli.

      Silt nägi välja selline:

      Lise võttis purgi riiulilt alla ja suundus suure roostes arhiivikapi poole. Ta tõmbas välja sahtli, kus peal oli kirjas „PATENTEERIMATA LEIUTISED”, lehitses toimikuid, kuni jõudis P-täheni, ja nii nagu lubatud, seisiski seal koltunud toimik kirjaga „PRANTSUSE NINAKLAMBRID”.

      Ta avas toimiku, keeras selle tagurpidi ja kaks sinist ja täiesti tavalist ninaklambrit kukkusid välja. Aga ei mingit kasutamisjuhendit. Lise pistis klambrid taskusse ja hüüdis:

      „Ma leidsin need üles! Lähme nüüd ära!”

      Ta pööras ümber ja nägi, et Bulle seisis tööpingil ja urgitses midagi ühest klaaspurgist.

      „Mida sa teed?”

      „Võtan veidi puuksunaudi pulbrit, noh.”

      „Bulle! Aga see on ju eluohtlik ja keelatud!”

      „Ah, mis sa ajad,” vastas Bulle. „Pealegi on normaalne kogus puuksutamist täiesti tervislik.”

      „Normaalne kogus? Viimane kord, kui sa seda terve supilusikatäie ära sõid, lasid sa nii kõva puuksu, et oleks peaaegu kosmosesse lennanud!”

      „Ole nii kena ja jäta liialduste tegemine minu hooleks,” lausus Bulle ja kallas peotäie helerohelist puuksunaudipulbrit väikesesse kilekotti, sidus selle pealt kinni ja pistis taskusse. „Ma lendasin võib-olla viiekümne meetri kõrgusele ja see ei ole just eriti kõrge, kui seda võrrelda näiteks…njaa, Eiffeli torniga. Sa oled tüdruk ja seepärast pole sul erilist annet puuksutamise peale. Te jaksate ju vaevalt hiirepiuksu lasta.” Bulle lasi kuuldavale keskmise tugevusega puuksu.

      „Kas kuulsid?” küsis ta. „Sinu kord.”

      „Päh,” ütles Lise. „Mina puuksutan ka, aga ainult siis, kui see on tingimata vajalik.”

      „Mu kallis preili Iluspuuks,” sõnas Bulle, keeras kaane kõvasti purgile peale ja hüppas pingilt maha. „Ma vean terve tonni kleepuvate karamellide peale kihla, et sa ei suuda MITTE KUNAGI nii kõvasti puuksu lasta, et see inimese kõrvale kuuldav oleks. Jäta jõupuuksutamine meile, poistele.”

      „Küll sa veel näed,” vastas Lise.

      „Sa mõtled kindlasti, et küll ma veel kuulen,” ütles Bulle ja pani käe kõrva taha. „Aga ma ei kuule… mitte midagi!”

      Nad kustutasid tule, lukustasid enda järel ukse, panid võtme tagasi mati alla, lonkisid läbi aia, peatusid pirnipuu all ja vaatasid kuu poole.

      „Me lähme siis Pariisi,” ütles Lise. „Täiesti üksinda.”

      „Täiesti kahekesi,” parandas Bulle. „Ja see ei ole nii kaugel.”

      „See on kaugemal kui Sarpsborg,” sõnas Lise.

      „Aga ainult natuke,” lohutas Bulle.

      „Ma pean emalt ja isalt sõiduks luba küsima,” ütles Lise.

      „Unusta ära,” vastas Bulle. „Nad ei luba. Nad ütlevad raudselt, et parem on teatada Pariisi politseile. Ja me ju teame, mis siis juhtub.”

      „Jah?” küsis Lise pisut ebakindlalt. „Mis siis juhtub?”

      „Mitte midagi,” vastas Bulle. „Ükski täiskasvanu ei usu doktor Proktori leiutisi. „Ajaseep?” küsivad nad. „Milline totrus!” Sellepärast saatiski professor meile kaardi. Ta teadis, et keegi teine teda ei usu, eks ole?”

      „Võib-olla,” ütles Lise ettevaatlikult. „Aga … aga oled sa täiesti kindel, et meie peaksime siis teda uskuma? Ta on ju tore, aga lõppude lõpuks siiski pisut… ee, hull.”

      „Loomulikult peaksime uskuma,” vastas Bulle. „Ja Proktor ei ole pisut hull. Ta on peast täiesti segi.”

      „Täpipealt,” ütles Lise. „Kuidas sa saad siis nii kindel olla?”

      „Elementaarne, mu kallis Lise. Doktor Proktor on meie sõber. Ja sõbrad usuvad üksteist.”

      Lise vaatas pikalt kuud ja noogutas.

      „See,” ütles ta, „on üks õigemaid asju, mida sa tükil ajal öelnud oled. Mis me siis teeme?”

      „Homme on ju reede, eks ole? Seega lähed sa koju ja ütled, et su sõbranna kutsus sind nädalavahetuseks Sarpsborgi. Sa ütled, et lähed pärast kooli rongi peale ja nad tulevad sulle raudteejaama vastu.”

      „See võib isegi läbi minna,” lausus Lise ja hammustas huulde. „Aga sina?”

      „Ma ütlen empsile, et lähen nädalavahetuseks Arvikasse orkestrilaagrisse.”

      „Orkestrilaagrisse? Nii järsku?”

      Bulle kehitas õlgu. „Emps ei pilgutaks silmagi. Tõenäoliselt oleks ta lihtsalt õnnelik, et minust paariks päevaks rahu saab. Homme paki koolikotti veidi rohkem asju, mitte palju, ainult väikesed asjad, nagu pass, rahakott, pastillid ja muu selline. Siis lähme kooli ja teeskleme, et kõik on nagu tavaliselt, eks? Aga pärast kooli lähme kesklinna, sellesse kellapoodi…”

      „Pikamantli Kellapoodi,” ütles Lise.

      „Täpselt nii. Me müüme postmargi maha, sõidame bussiga lennujaama, ostame piletid esimesele Pariisi lennule, registreerime end ära ja hops, olemegi kohal.”

      Lise kaalus hoolikalt Bulle sõnu ja näris alahuult.