Osav Peter ja tema Fantastilised Silmad. Jonathan Auxier

ei saa.”

      Rüütel oli ärganud vaid hetk varem ja nägi, kuidas Peter küünitab kõige tohutuma koerkala suhu, mida võib ette kujutada. Frederick oli vähemalt kolme, kui mitte nelja elevandi suurune. Igaüks tema punnsilmadest oli päratum kui suur pirukas ja tema lotendavatest kõrvadest piisaks ühest, et katta nende tillukest paati otsekui tekiga. Soomuselisest põsest turritas välja hiiglaslik hõbedane õngekonks, pikem kui mehe käsivars. „Ta neelab paadi tervelt alla,” hädaldas söör Tode masti mööda üles sibades. „Tagane, jäle koletis!”

      „Oh, rahune maha, peremees. Mina keskit ei söö. Lootsin lihtsalt…” ja siinkohal Fredericki sõnad hääbusid. „Tead, unusta ära. Vabandust, et su üles ajasin.” Ta lasi oma hiiglasliku pea norgu (kui kalad üldse saavad seda teha) ja sulistas tagasi pimedusse.

      Peter kargas jalule. „Frederick, oota!” hüüdis ta.

      „Kuss,” sisistas rüütel. „Ta on peaaegu läinud.”

      Peter pani sõna otseses mõttes jala maha. „Söör Tode, mina olen selle laeva kapten ja mina ütlen, et me aitame teda. Erinevalt kõigist teistest peaks just sina teadma, mis tunne on, kui otsustatakse välimuse põhjal.” Nende vahel valitses pikk vaikus. Silmade puudumisest hoolimata põrnitses Peter vaest rüütlit tungivalt. Lõpuks söör Tode taltus ja pomises midagi aja raiskamisest ja vanemate mitteaustamisest.

      Poiss hüüdis taas Fredericki. Koerkala ujus tagasi, saba tema taga vulisemas. Kokku kulus neil ligi tund, et kidalist konksu kala röögatult suurest suust vabastada. „Merikurat ja põrgu,” vandus Frederick, kui nad lõpetasid. „Mõnus tunne, et see on väljas – küll maitses koledasti. Seda ma ütlen, see on viimane kord, kui lähen nende hiiglaste sadamatesse sulistama.”

      „Hiiglaste sadamatesse?” küsis söör Tode ja heitis pilgu üle tumedate lainete.

      „Ole mureta, karvapall. Nende veteni sina kohe kuidagi ei saa. Ja ongi hea – neile väga ei meeldi, kui pisikesed mööda hulbivad. Ei, siinsed mered on rohkem täis hiigelvaalu, kilpkonni, veriangerjaid… ja nüüd on siin ka üks tänulik koerkala.”

      „Kõik nad elavad siin?” uuris Peter ja üritas kuulda hiiglaslike uimede liikumist vees. Ta leidis, et iga kõneleva koerkalaga paik võib sisaldada ka muid imesid. „Ega sa ei tea, kas siin vetes oli kunagi üks kuningriik? Sellel oli üks suur ja vägev palee, mis haihtus.”

      „Kuningriigist ei tea, peremees, aga siit mõne sukelduse kaugusel leidub kahtlemata häid koralle… või oli see seal?” Ta keeras end ringi ja oleks peaaegu paadi kummuli ajanud.

      Peter katsus kõikuval laeval tasakaalu tagasi saada. „Pole hullu,” ütles ta uskudes, et konksu külge kinnijäämiseks piisavalt hooletul kalal võis ilmselt olla raskusi suunatajuga. „Mõtlesin lihtsalt, et küsin.”

      „Pole kõneväärt, peremees,” sõnas Frederick. „Kui teil kahel läheb iial teenet vaja, ulatan heameelega uime.”

      „Oh, vaimustav,” pomises söör Tode. „Ega teil juhtumisi pole postiaadressi?”

      „Ääh, küsige lihtsalt vana hea Fredericku järele. Teete seda ja küll ma teid üles leian. Veel kord tänu!” Seejärel keeraski tohutu koerkala Frederick end ümber ja kadus mustava veepinna alla.

      Peter ja söör Tode istusid vaikuses ning üritasid toimunust aru saada. „Noh, Peter,” ütles rüütel viimaks. „Näib, et võlgnen sulle vabanduse.”

      Poiss kehitas õlgu ja pühkis käed vastu pükse kuivaks. „Teinekord on parem hinnangut erinevuste põhjal mitte langetada.”

      Söör Tode ägas liialdatult. „Ma mõtlesin seda, et see oli ajaraisk.” Ta koputas tekil lebava kalakonksu pihta. „Näib, et võitsid endale just mõõga.”

      Peter korjas kalakonksu üles ja tunnetas selle suurepärast tasakaalu. Ta haaras ühe käega nööriaugust ja libistas teisega üle kõvera oga, mis lõppes täiuslikuks ihutud teravikuga. Ta vehkis relvaga õhus – see vastas puhta kõlinaga ja saatis käsivarrele külmavärinaid. „Näib nii,” ütles ta naeratust alla surudes.

      Ja nii saigi Osav Peter hõbedase õngekonksu Googi ja Magoogi maalt, kuhu ükski inimene pole eales astunud – ega astugi.

• • •

      Tuli välja, et koerkala Frederick rääkis õigust, et Peter ja söör Tode seilasid kuiva maa lähedal.

      Isegi väga kuiva maa lähedal.

      Selle avastas esimesena söör Tode. Ta oli just ärganud rahutust öisest unest – seda põhjustasid mõned eriti tugevad tuuled. Hommikuvalgus laius kõikjal ja rüütel nautis korralikku sirutust, kui märkas midagi imelikku: Skopp ei liikunud. Ükskõik, kui kõvasti ta oma keha ka ei väänanud, tilkuv alus jäi täiesti paigale. Ta rullis end jalule, raputas kuivaks ja ronis masti otsa, et ümbruskonnast paremat pilti saada. Nähtu pani ta valjusti ahhetama.

      „Peter?” kogeles ta kähedalt. „M-ma arvan, et peaksid nüüd ärkama.”

      Poiss, kes oli eelmise öö tormis maganud kohutavalt, polnud selle ettepaneku peale põrmugi rõõmus. „Ärka ise,” pobises ta ja tõmbas teki üle kõrvade.

      Söör Tode virutas talle kabjaga ribidesse. „Peter,” kordas ta. „See on kadunud.”

      „Mis asi?”

      „Meri… See on täielikult kadunud.”

      Selleks hetkeks märkas ka Peter, et laev ei kõikunud tavapäraselt. Lisaks puudus vööri vastu loksuvate lainete tuttav hääl. Ta küünitas käe üle paadi ääre ja avastas vee asemel kuuma liiva. „Eilne torm pühkis meid vist kaldale,” oletas ta.

      „Sa vist ei kuulanud,” kinnitas söör Tode. „Meid polnud võimalik kaldale uhtuda, sest kallast pole. On vaid liiv – kilomeetrite kaupa liiva.” Kõlagu see kirjeldus nii mitteusutavana kui tahes, see oli täiesti täpne. Skoppi ümbritsesid katkematult igas suunas laiuvad düünid. Rüütel neelatas kuuldavalt. „Justkui…”

      „Mered taandusid,” ütles Peter tema eest. See oli muidugi rida mõistatusest ja võimalik tõend, et nad jõudsid lõpuks sihtkohta.

      „Kadunud Kuningriik!” hüüdis Peter ja kobis kähku üle parda.

      „Kadunud Kuningriik!” hõikas söör Tode ja kargas järele.

      Nad jooksid kahekesi paadi ümber ja loopisid peotäite kaupa liiva õhku nagu kuuma, teralisi konfette. „Saime hakkama!” hõiskasid nad. „Kadunud Kuningriik!”

      Selle tähistamise katkestas aga uus hääl. „No nii, teie seal!” käratas see. „Jalgele!” Peter ei näinud, et hääl kuulus suurele, jässakale mehele, kes kandis katkist sõjaväemundrit. Tema pea peal istus hall, koidest puretud kohtunikuparukas. Ta marssis otse nende poole. „Rivvi, kohe ja kenasti! Käed nähtavale!”

      „Söör Tode, ole mu silmad,” sosistas Peter paluvalt.

      „See on mees, suur mees… ja tal on veel suurem kirves.” Rüütel ei liialdanud. Tegelase selja peale oli kinnitatud tohutu, roostetanud lahingukirves.

      Mees trampis lähemale ja sirutas oma relva poole. „Ma tean, et te kuulsite mu käsklust – jalgele –, kordas ta, „nii et enam ma seda ei ütle.”

      Relva suurust ja mehe lähedust arvestades pidasid Peter ja söör Tode paremaks kuuletuda. Nad ajasid end ruttu püsti ja jäid ootama edasisi käsklusi. „Vot,” ütles mees ninaga tõmmates. „Korjake paadist oma kodinad kokku – ruttu nüüd.” Peter leidis vöörist oma vargakoti ja heitis selle üle õla.

      „Astuge palun eemale.” Peter ja söör Tode täitsid kuulekalt käsku. Niipea, kui nad eemale astusid, vibutas mees kirvest ja lõi Skopi kenasti pooleks.

      Söör Tode jõllitas kasutuskõlbmatut laeva. „No kuulge! Teil peab selle kohta küll pagana hea põhjendus olema.”

      Mees irvitas nende poole. „Ei saa ju lubada, et vehkat teete.”

      „Vehkat?”