Ja mägedelt kajas vastu. Khaled Hosseini

kodu. Te kohtute nendega kohe. Käituge nüüd nii hästi, kui oskate.“

      Maja osutus veel võimsamaks, kui onu Nabi juhatas Abdullah, Pari ja isa sisse. Abdullah’ meelest oli see piisavalt suur, et mahutada endasse vähemalt pooled Shadbaghi majad. Tal oli tunne, nagu ta oleks div’i paleesse astunud. Aed krundi tagaosas oli kaunilt kujundatud, seal oli ridade viisi igat värvi lilli, mida oli korralikult lõigatud, põlvekõrgused põõsad ja siin-seal viljapuud – Abdullah tundis ära kirsi-, õuna-, aprikoosi- ja granaatõunapuu. Majast aeda viis katusega veranda – onu Nabi ütles, et selle nimi on veranda –, mis oli ümbritsetud madala rohelise viinapuu võrguga kaetud piirdeaiaga. Teel tuppa, kus härra ja proua Wahdati nende saabumist ootasid, märkas Abdullah vannituba portselanpotiga, millest onu Nabi oli neile rääkinud, ja lisaks sädelevat kraanikaussi, millel olid pronksikarva segistid. Abdullah’s, kellel kulus iga nädal tunde veeämbrite Shadbaghi külakaevu juurest koju vedamisele, tekitas imestust elu, kus vesi oli vaid käeliigutuse kaugusel.

      Nüüd istusid nad kogukal kuldtuttidega diivanil, Abdullah, Pari ja isa. Pehmed padjad nende selja taga olid tillukestest kaheksanurksetest peeglitest tähnilised. Diivani vastas võttis üksik maal suurema osa seinast enda alla. Sellel oli kujutatud eakas kiviraidur, kes kummardus tööpingi kohale ja tagus vasaraga kivitükki. Volditud veinpunased kardinad ümbritsesid laiu aknaid, mis viisid vöökõrguse rauast piirdega rõdule. Toas oli kõik poleeritud ja tolmuvaba.

      Abdullah ei olnud elu sees oma räpasust niivõrd teravalt tajunud.

      Onu Nabi boss, härra Wahdati, istus nahktugitoolil, käed rinnal risti. Ta vaatas neid näoilmega, mis ei olnud just ebasõbralik, aga oli kuskil ära, läbitungimatu. Ta oli isast pikem; seda oli Abdullah näinud kohe, kui härra oli nende tervitamiseks püsti tõusnud. Tal olid ahtad õlad, kitsad huuled ja kõrge läikiv laup. Tal oli seljas valge ülikond, mis oli vöökohast sisse võetud, ja lahtise kaelusega roheline triiksärk, mansetinööpideks ovaalsed lasuriidid. Ta polnud kogu selle aja jooksul öelnud rohkem kui tosin sõna.

      Pari vaatas küpsisetaldrikut nende ees oleval klaasist laual. Abdullah ei olnud ettegi kujutanud, et nii palju eri sorte võib üldse olemas olla. Sõrmekujulised šokolaadiküpsised kreemikeerdudega, väikesed ümmargused apelsinitäidisega, rohelised lehekujulised küpsised ja veel teisigi.

      „Kas sa tahaksid küpsist?“ küsis proua Wahdati. Tema ainult rääkiski. „Olge lahked. Teie mõlemad. Ma panin need teie jaoks lauale.“

      Abdullah pööras end loa saamiseks isa poole ja Pari järgis tema eeskuju. See näis võluvat proua Wahdatit, kes kergitas kulme, kallutas pea küljele ja naeratas.

      Isa noogutas. „Mõlemale üks,“ ütles ta vaiksel häälel.

      „Oi, nii küll ei kõlba,“ lausus proua Wahdati. „Ma lasin Nabil nende järele peaaegu Kabuli teise otsa minna.“

      Isa punastas ja pööras pilgu ära. Ta istus diivani serval ja hoidis päevinäinud pigimütsi mõlema käega. Ta hoidis põlvi proua Wahdatist eemale ja pilku tema abikaasal.

      Abdullah napsas kaks küpsist ja andis ühe Parile.

      „Oh, võtke veel üks. Me ei taha, et Nabi oleks ilmaasjata vaeva näinud,“ sõnas proua Wahdati rõõmsalt. Ta naeratas onu Nabile.

      „See ei olnud üldse mingi vaev,“ lausus onu Nabi punastades.

      Onu Nabi seisis ukse lähedal kõrge puidust kapi kõrval, millel olid paksust klaasist uksed. Selle sees olevatel riiulitel nägi Abdullah hõberaamides fotosid härra ja proua Wahdatist. Seal nad olid, ühe teise paari kõrval, mähitud paksudesse sallidesse, rasked mantlid seljas, jõgi selja taga vahutades voolamas. Teisel pildil oli proua Wahdati, klaas käes, naermas, paljas käsivars mehe ümber, kes, Abdullah’le arusaamatult, ei olnud härra Wahdati. Seal oli ka pulmafoto, musta ülikonnaga pikk ja heas vormis mees ning voogava valge kleidiga naine, ja mõlemad naeratasid kinnise suuga.

      Abdullah vaatas vargsi naist, tema saledat pihta, tema väikest ilusat suud ja täiuslikult kaarduvaid kulme, tema roosasid varbaküüsi ja sama tooni huulevärvi. Naine meenus talle nüüd paari aasta tagusest ajast, kui Pari oli peaaegu kaheaastane. Onu Nabi oli naise Shadbaghi toonud, sest too oli tahtnud tema perega kohtuda. Tal oli seljas varrukateta virsikukarva kleit – Abdullah mäletas jahmunud ilmet isa näol – ja ees tumedad päikeseprillid, millel olid laiad valged raamid. Naine naeratas kogu aeg, esitas küsimusi küla ja nende elu kohta ning tahtis teada laste nimesid ja vanust. Ta käitus, nagu kuuluks ta nende madala laega savionni, nõjatudes seljaga nõgist musta seina vastu, istudes kärbsemustast tähnilise akna ja häguse kile kõrval, mis eraldas peamist eluruumi köögist, kus Abdullah ja Pari ka magasid. Naine oli külaskäigust etenduse teinud, käies peale, et tahab oma kõrgete kontsadega kingad ukse juures ära võtta, otsustades põrandale istuda, kui isa talle mõistlikult tooli pakkus. Nagu oleks ta üks nende seast. Abdullah oli siis alles kaheksa-aastane olnud, aga ta oli sellest läbi näinud.

      Kõige rohkem oli Abdullah’le külaskäigust meelde jäänud see, kuidas Parwana – kes oli toona Iqbali oodanud – oli nagu vari olnud, istudes jäigas vaikuses, kerratõmbunult nurgas. Ta oli istunud, õlad längus, jalad suure kõhu alla tõmmatud, nagu tahaks ta seinaga ühte sulada. Tema nägu varjas pilgu eest määrdunud loor. Ta hoidis seda puntras lõua all rusikas. Abdullah peaaegu nägi temast nagu auru kerkimas häbi, piinlikkust, seda, kui tähtsusetuna ta end tundis, ja ta oli üllataval kombel tundnud, kuidas temas kasvas kaastunne kasuema vastu.

      Proua Wahdati sirutas käe küpsisetaldriku kõrval oleva paki järele ja pani suitsu põlema.

      „Me tegime tee peal pika ringi ja ma näitasin neile pisut linna,“ sõnas onu Nabi.

      „Tore! tore,“ ütles proua Wahdati. „Kas te olete varem Kabulis käinud, Saboor?“

      Isa lausus: „Kord või paar, bibi sahib.“

      „Ja kas ma tohin küsida, millised on teie muljed?“

      Isa kehitas õlgu. „Siin on väga palju rahvast.“

      „Jah.“

      Härra Wahdati korjas oma pintsakuvarrukalt niidijupi ära ja vaatas põrandal olevat vaipa.

      „Palju rahvast, jah, ning mõnikord on siin ka väsitav,“ lausus tema naine.

      Isa noogutas, otsekui teda mõistes.

      „Kabul on tegelikult saar. Mõned ütlevad, et linn areneb, ja see võib tõsi olla. Ilmselt peab see paika, aga samas on see ülejäänud riigist nii kaugel.“

      Isa silmitses pigimütsi oma käte vahel ja pilgutas silmi.

      „Ärge saage minust valesti aru,“ ütles naine. „Ma toetaksin kogu südamest igasugust arenguplaani, mida linnast välja suunataks. Jumal teab, et see kuluks riigile ära. Aga linn on minu meelest ikkagi pisut liiga enesega rahul olev. Ma vannun, uhkeldamine selles linnas…“ ta ohkas. „See muutub väsitavaks. Ma olen ise alati maapiirkonda imetlenud. Tunnen selle vastu suurt kiindumust. Kaugemate provintside, qaria’te, väikeste külade vastu. Nii-öelda tõelise Afganistani vastu.“

      Isa noogutas ebalevalt.

      „Ma ei pruugi kõikide või isegi paljude hõimutraditsioonidega nõustuda, aga mulle näib, et seal elavad inimesed ehedamat elu. Neis on midagi tugevat. Värskendavat alandlikkust. Külalislahkust ka. Ja vastupidavust. Uhkust. Kas see on õige sõna, Suleiman? Uhkus?“

      „Lõpeta, Nila,“ ütles tema abikaasa vaikselt.

      Järgnes pinev vaikus. Abdullah vaatas, kuidas härra Wahdati sõrmedega oma tooli käetoel trummeldas ja tema naine pingutatult naeratas, sigareti otsas roosa plekk, jalad pahkluude kohalt ristatud, küünarnukk tooli käetoele toetumas.

      „Tõenäoliselt pole see õige sõna,“ lausus ta vaikust murdes. „Väärikus on ehk sobivam.“ ta naeratas, paljastades sirged ja valged hambad. Abdullah polnud kunagi seesuguseid hambaid näinud. „Just. Palju parem. Maainimesed kannavad endas väärikust. Seda ju kantakse, eks? Nagu märki? ma räägin siiralt. Ma näen seda teis, Saboor.“

      „Aitäh,