Ja mägedelt kajas vastu. Khaled Hosseini

märkamata. Aga sa läbisid katse. See on sinu tasu. Ja tema tasu.

      „Mis siis, kui ma poleks valinud,“ hüüatas Baba Ayub. „Mis siis, kui ma oleksin sinu katsest keeldunud?“

      Siis oleksid kõik sinu lapsed hukkunud, lausus div, sest nad oleksid nagunii neetud olnud, kuna nende isa oleks olnud nõrk mees. Argpüks, kes oleks pigem neid kõiki surnuna näinud, kui oma südametunnistuse koormat talunud. Sa ütled, et sa ei ole julge, aga mina näen sinus julgust. See, mida sa tegid, koorem, mida nõustusid oma turjal kandma, nõudis julgust. Selle eest ma austan sind.

      Jõuetu Baba Ayub tõstis vikati, aga see libises tal käest ja kukkus kolinaga marmorpõrandale. Tema põlved lõid vankuma ja ta pidi istuma.

      Sinu poeg ei mäleta sind, jätkas div. see on nüüd tema elu ja sa nägid ise tema õnne. Talle antakse siin parimat toitu ja riideid, sõprust ja kiindumust. Talle õpetatakse kunste ja keeli ja teadusi ning seda, kuidas olla tark ja helde. Tal ei ole millestki puudu. Ühel päeval, kui ta on meheks saanud, võib ta otsustada lahkuda, ja ta võib seda vabalt teha. Arvan, et ta puudutab oma lahkusega paljusid elusid ja toob rõõmu neile, kes on kurbuse lõksu langenud.

      „Ma tahan temaga kohtuda,“ lausus Baba Ayub. „Ma tahan ta koju viia.“

      Kas ikka tahad?

      Baba Ayub vaatas üles div’i poole.

      Elukas liikus kapi poole, mis seisis eesriide lähedal, ning võttis ühest sahtlist liivakella. Kas sa tead, mis asi on liivakell, Abdullah? tead. Tore. Noh, div võttis liivakella, keeras selle ümber ning asetas Baba Ayubi jalge ette.

      Ma luban sul poja koju viia, sõnas div. kui sa otsustad seda teha, ei saa ta kunagi siia naasta. Kui otsustad seda mitte teha, ei tohi sina mitte kunagi siia naasta. Kui kogu liiv on alla jooksnud, küsin sinult, milline on sinu otsus.

      Ja seda öelnud, lahkus div kambrist, jättes Baba Ayubi veel ühte valusat valikut tegema.

      Ma viin poja koju, mõtles Baba Ayub otsekohe. Seda ihkas ta kõige rohkem, iga keharakuga. Kas ta polnud seda tuhat korda unenäos näinud? kuidas ta taas väikest Qaisi embab, põsele suudleb ning tema pisikeste käte pehmust oma peos tunneb? kuid siiski… kui ta poja koju viib, milline elu Qaisi Maidan Sabzis ootab? Parimal juhul talupoja ränk elu nagu tal endal ja rohkemat suurt midagi. Seda juhul, kui Qais ei sure põua kätte, nagu paljud küla lapsed olid surnud. Kas sa suudaksid endale siis andestada, küsis Baba Ayub endalt, teades, et sa viisid ta omaenda isekatel põhjustel minema luksust ja võimalusi täis elust? teisest küljest, kui ta Qaisi maha jätaks, kuidas ta suudaks seda välja kannatada, teades, et tema poeg on elus, teades, kus ta on, kuid tohtimata teda näha? kuidas ta seda välja kannataks? Baba Ayub nuttis. Teda rusus olukord nii, et ta võttis liivakella ja virutas selle vastu seina, kus see tuhandeks tükiks purunes ning selle peenike liiv põrandale langes.

      Div tuli ruumi tagasi ja leidis Baba Ayubi, õlad längus, katkise klaasi kohal seismast.

      „Sa oled julm elajas,“ lausus Baba Ayub.

      Kui sa oled nii kaua elanud kui mina, vastas div, leiad sa, et julmus ja headus on ühe ja sama värvi kaks varjundit. Kas sa oled valiku langetanud?

      Baba Ayub kuivatas pisarad, võttis vikati üles ja sidus selle vööle. Ta kõndis aeglaselt ukse poole, pea norus.

      Sa oled hea isa, ütles div, kui Baba Ayub temast möödus.

      „Et sa põrgutules põleksid selle eest, mida sa mulle teinud oled,“ sõnas Baba Ayub jõuetult.

      Ta läks ruumist välja ja kõndis mööda koridori edasi, kui div teda hüüdis.

      Võta see, ütles div. elukas ulatas talle väikese klaasist pudeli, mis sisaldas tumedat vedelikku. Joo see koduteel ära. Hüvasti.

      Baba Ayub võttis pudeli ja lahkus rohkem ühtegi sõna lausumata.

      Palju päevi hiljem istus tema naine perekonna põllu servas, otsides meest pilguga täpselt niisamuti, nagu Baba Ayub oli enne seal istunud, lootes Qaisi näha. Iga mööduva päevaga vähenes naise lootus meest silmata. Külas rääkisid inimesed Baba Ayubist juba minevikuvormis. Ühel päeval istus naine taas maas, palve huultel, kui nägi kõhna inimkuju mägede poolt Maidan Sabzile lähenemas. Alguses pidas ta meest eksinud dervišiks, too oli kõhn, riieteks viledaks kulunud kaltsud, silmad ja pale auku vajunud, ning alles siis, kui mees lähemale tuli, tundis naine abikaasa ära. Tema süda hüppas rõõmust ja ta hüüatas kergendustundest.

      Pärast seda, kui mees oli end pesnud ning kui talle oli vett ja süüa antud, lebas Baba Ayub oma majas, samal ajal kui külaelanikud tema ümber tunglesid ja talle ühe küsimuse teise järel esitasid.

      Kuhu sa läksid, Baba Ayub?

      Mida sa nägid?

      Mis sinuga juhtus?

      Baba Ayub ei osanud neile küsimustele vastata, sest ta ei mäletanud, mis temaga oli juhtunud. Ta ei mäletanud midagi oma teekonnast, div’i mäe otsa ronimisest, div’iga rääkimisest, tohutust paleest ega suurest eesriidega ruumist. Ta oleks nagu juba unustatud unenäost ärganud. Ta ei mäletanud salajast aeda, lapsi, aga eelkõige ei mäletanud ta seda, et ta oli oma poega Qaisi sõpradega puude vahel mängimas näinud. Kui keegi Qaisi nime mainis, pilgutas Baba Ayub lausa segaduses olles silmi. Kes? küsis ta. Talle ei meenunud, et tal oleks kunagi Qaisi-nimeline poeg olnud.

      Kas sa saad aru, Abdullah, mis mõttes oli see tegu armulik? Nõiajoogi andmine, mis need mälestused kustutas? see oli Baba Ayubi tasu selle eest, et ta div’i teise katse läbis.

      Tol kevadel avanesid taevaluugid viimaks Maidan Sabzi kohal. Alla ei tulnud mitte peenike seenevihm nagu eelmistel aastatel, vaid lausa paduvihm. Jämedad piisad langesid taevast ja küla hakkas neid januselt endasse imama. Kogu päev trummeldas vihm Maidan Sabzi katustel ja summutas kõik muud maailma helid. Rasked ümmargused vihmapiisad veeresid leheotstelt alla. Kaevud täitusid ja jõe veetase tõusis. Idapoolsed mäed muutusid roheliseks. Metsalilled õitsesid ning esimest korda paljude aastate jooksul mängisid lapsed murul ja lehmad sõid karjamaal rohtu. Kõik rõõmustasid.

      Kui vihmasajud lakkasid, oli külal vaja tööd teha. Mitu muldmüüri oli murenenud, mõned katused olid viltu vajunud ning suur osa põllumaast oli sooks muutunud. Aga pärast viimase kümne aasta viletsust ei kavatsenudki Maidan Sabzi inimesed nurisema hakata. Müürid pandi uuesti püsti, katused parandati ja kuivenduskraavid kuivatasid maa. Tol sügisel sai Baba Ayub oma elu kõige rikkalikuma pistaatsiapähklisaagi ning tõesti, järgmisel ja ülejärgmisel aastal paranes tema saak nii suuruselt kui ka headuselt. Suurtes linnades, kus Baba Ayub oma kaupa müüs, istus ta uhkelt pistaatsiapähkli kuhjade taga ja säras nagu kõige õnnelikum mees siin maamunal. Maidan Sabzi ei tabanud enam ükski põud.

      Rohkem polegi eriti midagi rääkida, Abdullah. Aga ehk küsid sa, kas mõni noor nägus mees hobusel ratsutas kunagi külast läbi, olles teel suurte seikluste poole? kas ta ehk peatus, et juua vett, mida külal nüüd oli palju, ja kas ta istus, et külaelanikega leiba murda, võib-olla Baba Ayubi endaga? ma ei oska öelda, poiss. Ma võin öelda, et Baba Ayub elas tõesti väga vanaks meheks. Võin öelda, et ta nägi oma lapsi abiellumas, nagu ta oli alati lootnud, ja ma võin öelda, et tema lapsed said ise palju lapsi, kellest igaüks tõi Baba Ayubile suurt rõõmu.

      Ja ma võin ka öelda, et mõnel ööl ei suutnud Baba Ayub mingil seletamatult põhjusel magada. Kuigi ta oli selleks ajaks väga vana mees, sai ta endiselt oma jalgu kasutada, kui tal kepp abiks oli. Nii et neil unetutel öödel astus ta naist äratamata voodist välja, võttis oma kepi ja lahkus majast. Ta kõndis pimedas, toksides kepiga enda ees, öine kerge tuul nägu silitamas. Tema põllu serval oli lame kivi ja ta istus sellele. Ta istus seal sageli tund aega või enamgi, vahtides üles tähtede poole, samal ajal kui pilved kuu eest mööda triivisid. Ta mõtles oma pikale elule ning tänas kogu külluse ja rõõmu eest, mida talle oli antud. Ta teadis, et rohkem tahta ja veel enamat soovida oleks väiklane. Ta ohkas õnnelikult ning kuulas mägedest puhuvat tuult ja öölindude siutsumist.

      Aga vahetevahel arvas ta, et kuuleb nende seas ühte teist heli.