Ja mägedelt kajas vastu. Khaled Hosseini

Ta valmistab taigna ja küpsetab muldonni kõrval olevas tandoor’is leiba. Ta pühib põrandaid. Pärastlõunal kükitab ta oja kaldal koos teiste külanaistega ning peseb kividel pesu. Hiljem, kuna on reede, käib ta kalmistul vanemate haual ja lausub mõlema eest lühikese palve. Ja kogu päeva vältel, nende ülesannete vahel, leiab ta aega Masooma ühelt küljelt teisele liigutamiseks, toppides padja ühe, seejärel teise tuhara alla.

      Tol päeval märkab ta kaks korda Saboori.

      Ta näeb meest oma väikese muldonni juures kükitamas, söögitegemise lõkkes leekidele tuult lehvitamas, silmad suitsu ees kinni pigistatud, poeg Abdullah tema kõrval. Hiljem näeb ta Saboori vestlemas teiste meestega, meestega, kellel nagu Sabooril on nüüd oma pered, aga kes kunagi olid olnud külapoisid, kellega Saboor kakles, lohesid lennutas, koeri taga ajas ja peitust mängis. Neil päevil lasub Sabooril raskus, sünge tragöödia, tal on surnud naine ja järele jäänud on kaks emata last, kellest üks on imik. Ta kõneleb nüüd väsinud häälega, peaaegu hääletult. Ta komberdab külas ringi, olles kui omaenda kulunud ja kokkutõmbunud teisend.

      Parwana jälgib teda kaugelt peaaegu halvava igatsusega. Ta püüab mehest möödudes pilku kõrvale pöörata. Ja kui nende pilgud eksikombel siiski kohtuvad, noogutab mees talle vaid ja veri sööstab naisele näkku.

      Tol õhtul, selleks ajaks, kui Parwana magamaminekuks pikali heidab, suudab ta vaevu käsi tõsta. Pea käib väsimusest ringi. Ta lamab oma välivoodil, oodates und.

      Seejärel, pimeduses:

      „Parwana?“

      „Jah.“

      „Kas sa mäletad seda aega, kui me koos rattaga sõitsime?“

      „Mhmhm.“

      „Kui kiiresti me sõitsime! mäest alla. Koerad meid taga ajamas.“

      „Ma mäletan.“

      „Me mõlemad kiljusime. Ja kui me vastu seda kivi sõitsime…“ Parwana peaaegu kuuleb õde pimeduses naeratamas. „Ema oli meie peale nii kuri. Ja Nabi ka. Me lõhkusime tema ratta ära.“

      Parwana paneb silmad kinni.

      „Parwana?“

      „Jah.“

      „Kas sa magaksid täna minu juures?“

      Parwana lükkab jalaga teki pealt, läheb teisele poole onni Masooma juurde ning lipsab tema kõrvale teki alla. Masooma toetab põse Parwana õlale, üks käsi ümber õe rindkere.

      Masooma sosistab: „Sa väärid minust paremat.“

      „Ära hakka jälle selle jutuga pihta,“ sosistab Parwana vastu. Ta mängib Masooma juustega, silitades neid pikalt ja kannatlikult, nagu Masoomale meeldib.

      Nad lobisevad mõnda aega tasasel häälel väikestest, tähtsusetutest asjadest, soojendades hingeõhuga teineteise nägu. Need on Parwanale suhteliselt rõõmsad hetked. Need meenutavad talle aega, kui nad olid väikeste tüdrukutena ninapidi koos teki all keras olnud, saladusi ja kuulujutte sosistanud ja hääletult itsitanud. Varsti jääb Masooma magama, tema keel liigub häälekalt mingile unenäole kaasa ning Parwana vahib aknast mustaks kõrbenud taevast. Tema mõtted hüppavad ühelt killult teisele ning lõpuks jõuavad need kunagi vanas ajakirjas nähtud pildini, millel olid kaks sünge näoga siiami kaksikust venda, kes olid ülakehast pikalt seotud. Kaks olendit, kes olid lõplikult kokku seotud, ühe luudes moodustunud veri teise soontes voolamas, olles igaveseks ühendatud. Parwana tunneb midagi sisemuses kokku tõmbumas, meeleheidet nagu kätt rinnus pitsitamas. Ta hingab sisse. Ta püüab mõtteid uuesti Saboorile suunata, kuid avastab, et need kanduvad hoopis kuulujutule, mida ta on külas kuulnud: Saboor otsib uut naist. Ta sunnib mehe nägu peast kaduma. Ta viskab rumala mõtte peast.

      Parwana oli üllatus.

      Masooma oli juba väljas ja vingerdas vaikselt ämmaemanda kätel, kui nende ema karjatas ja veel üks pea paistma hakkas. Masooma saabumine oli sündmustevaene. Ta tuli ise ilmale, ingel selline, tavatses ämmaemand hiljem öelda. Parwana sünd venis pikale, olles emale piinarikas ja titale ohtlik. Ämmaemand pidi ta vabastama nabanöörist, mis oli Parwana kaela ümber keerdunud, püüdes teda nagu lahutamisärevuse tõttu tappa. Kõige hullematel hetkedel, kui teda tahes-tahtmata enesepõlguse tulv tabab, mõtleb Parwana, et võib-olla oli nabanöör targem. Võib-olla see teadis, kumb oli parem.

      Masooma sõi kindla graafiku järgi, magas õigel ajal. Ta nuttis ainult siis, kui ta vajas toitu või puhastamist. Ärkvel olles oli ta mänguhimuline, heatujuline, rõõmustas kergesti, itsitas ja kilkas. Talle meeldis oma kõristit lutsutada.

      Milline mõistlik laps, ütlesid inimesed.

      Parwana oli türann. Ta näitas nende emale täie jõuga oma võimu. Nende isa, kelles imiku etendus hämmingut tekitas, võttis tüdrukute vanema venna Nabi ja põgenes oma venna koju magama. Öine aeg oli tüdrukute emale kohutavalt halb aeg, selle jooksul tuli ette vaid paar katkendlikku puhkehetke. Ema kussutas Parwanat ning kõndis temaga igal ööl muudkui ringi. Ta kiigutas tüdrukut ja laulis talle. Ta krimpsutas nägu, kui Parwana tõmbas tema ärritatud, punsunud rinna endale suhu ja imes nibu, nagu tahaks kas või luudest piima välja tõmmata. Aga imetamine ei aidanud: isegi tühja kõhuga Parwana halises ja röökis, kõrvad ema palvetele kurdid.

      Masooma jälgis toanurgast mõtliku, abitu ilmega, nagu tal oleks emast selle täbara olukorra pärast kahju.

      Nabi ei olnud üldse selline, ütles nende ema ühel päeval isale.

      Iga laps on erinev.

      Ta tapab mu ära, see laps.

      See läheb mööda, ütles isa. Nagu halb ilm.

      Ja läkski mööda. Võib-olla olid need gaasivalud või mõni teine tühine häda. Aga oli liiga hilja. Parwana oli oma märgi juba jätnud.

      Ühel hilissuvisel pärastlõunal, kui kaksikud olid kümnekuused, kogunesid külaelanikud pärast ühte pulma Shadbaghi. Naised tegutsesid usinalt, kuhjasid taldrikutele kohevat valget riisi, millele oli raputatud safranit. Nad lõikasid leiba, kraapisid potipõhjadest krõbedat riisi, lasid ringi käia jogurti ja kuivatatud mündiga kaetud praetud baklažaanil. Nabi mängis väljas paari poisiga. Tüdrukute ema istus koos naabritega küla hiigelsuure tamme alla laiali laotatud vaibal. Aeg-ajalt heitis ta pilgu alla tütarde poole, kes kõrvuti varjus magasid.

      Pärast söömaaega, teejoomise ajal, ärkasid beebid uinakust ning peaaegu kohe haaras keegi Masooma enda kätte. Teda anti rõõmsalt käest kätte, täditütrelt tädile ja siis onule. Teda hüpitati ühes süles, pandi teise inimese põlvele seisma. Paljud käed kõditasid lapse pehmet kõhtu. Paljud ninad puudutasid tema nina. Möirati naerda, kui laps haaras mängulustis mulla Shekibi habemest. Imestati tema sõbraliku, seltsiva olemuse üle. Tõsteti teda üles ning imetleti tema roosalt õhetavaid põski, safiirsiniseid silmi, tema graatsilist kulmukaart, mis kuulutas ette mõne aasta pärast ilmsiks tulevat rabavat ilu.

      Parwana jäeti ema sülle. Samal ajal kui Masooma esines, jälgis Parwana teda vaikselt, natuke nagu jahmunult, olles ainuke hing jumaldava publiku seas, kes ei mõistnud, millest nii suurt numbrit tehti. Aeg-ajalt vaatas ema alla tema poole ning pigistas õrnalt tema tillukest jalga, peaaegu nagu vabandades. Kui keegi märkis, et Masoomal on kaks uut hammast tulemas, ütles Parwana ema hädaga, et Parwanal on kolm hammast. Aga mitte keegi ei märganud seda.

      Kui tüdrukud olid üheksa-aastased, kogunes perekond Saboori pere koju varaõhtuseks iftar’iks, et pärast ramadaani paastu lõpetada. Täiskasvanud istusid toas patjadel ringis ja vestlus oli lärmakas. Tee, head soovid ja kuulujutud voolasid võrdsel määral. Vanad mehed sõrmitsesid palvehelmeid. Parwana istus vaikselt, olles rõõmus, et ta saab Sabooriga sama õhku hingata, tema tumedate öökullisilmade läheduses viibida. Õhtu jooksul heitis ta poisi poole pilke. Ta tabas Saboori suhkrutükki hammustamast, oma siledat laupa hõõrumast või mõne vanema onu öeldu peale lustlikult naermast. Ja kui Saboor tema pilgu tabas, nagu üks või kaks korda juhtus, pööras Parwana kiiresti silmad ära, tõmbudes häbist kangeks. Parwana suu läks nii kuivaks, et ta suutis vaevu rääkida.

      Siis