Ja mägedelt kajas vastu. Khaled Hosseini

ta oleks käiku aeglustanud.

      Just onu Nabi oli isale viimase tööotsa leidnud – onu Nabi oli Parwana vanem vend, nii et tegelikult oli ta Abdullah’ kasuonu. Onu Nabi oli Kabulis kokk ja autojuht. Kord kuus sõitis ta Kabulist neile Shadbaghi külla, tema saabumisest andsid märku signaalitörtsud ning helepruuni katuse ja läikivate velgedega suurt sinist autot jälitava külalaste karja hõiked. Nad patsutasid poritiibu ja aknaid, kuni mees süüte välja keeras ja laia naeratusega autost väljus, nägus onu Nabi, pika põskhabeme ja laubalt taha kammitud laineliste mustade juustega, seljas lohvakas oliivikarva ülikond ja valge päevasärk ning jalas pruunid mokassiinid. Kõik tulid välja teda vaatama, sest ta sõitis autoga, kuigi see kuulus tema tööandjale, ning kuna tal oli seljas ülikond ja töötas suures linnas, Kabulis.

      Oma viimase külaskäigu ajal oligi onu Nabi isale tööotsast rääkinud. Jõukad inimesed, kelle heaks ta töötas, laiendasid oma kodu – ehitasid väikest külalistemaja tagaõue, kuhu pidi tulema vannituba ja mis pidi peahoonest eraldi seisma – ning onu Nabi oli neil soovitanud palgata isa, kes oskas ehitusplatsil toimetada. Ta ütles, et töö eest makstakse hästi ja see saab umbkaudu kuu ajaga valmis.

      Isa oskas tõesti ehitusplatsil toimetada. Ta oli sellistes kohtades piisavalt töötanud. Nii kaua kui Abdullah suutis mäletada, otsis isa tööd, koputades päevatööd otsides ustele. Ta oli ükskord kuulnud, kuidas isa ütles külavanemale, mulla Shekibile: Kui ma oleksin loomana sündinud, mulla sahib, vannun, et ma oleksin muul. Mõnikord võttis isa Abdullah’ tööle kaasa. Kord olid nad korjanud õunu linnas, mis asus Shadbaghist terve päevatee kaugusel. Abdullah mäletas, kuidas isa seisis redeli otsas päikeseloojanguni, tema längus õlgu, nahavolti tema kuklal, mis päikese käes kõrbes, tema käsivarte põlenud nahka ning jämedaid sõrmi ükshaaval õunu väänamas ja pööramas. Teises linnas olid nad mošee jaoks telliseid teinud. Isa oli Abdullah’le näidanud, kuidas koguda head pinnast, sügavat heledamat tooni mulda. Nad olid seda koos läbi sõelunud, lisanud põhku ning isa oli talle kannatlikult õpetanud, kuidas seda veega lahjendada, et segu liiga vedel ei tuleks. Viimasel aastal oli isa kive vedanud. Ta oli kraavi kaevanud, põllu kündmises kätt proovinud. Ta oli töötanud teetöölisena ja asfalti maha pannud.

      Abdullah teadis, et isa süüdistab ennast Omari surmas. Kui ta oleks rohkem või paremat tööd leidnud, oleks ta saanud osta lapsele paremaid talveriideid, paksemaid tekke, võibolla isegi korraliku ahju, millega maja soojendada. Seda oli isa mõelnud. Ta polnud Abdullah’le Omarist rääkinud matustest saadik, aga Abdullah teadis.

      Ta mäletas, kuidas ta nägi isa mõni päev pärast Omari surmas üksinda hiigelsuure tammepuu all seismas. Tamm kõrgus üle kogu Shadbaghi ja oli küla kõige vanem elav hing. Isa ütles, et teda ei üllataks, kui puu oleks olnud tunnistajaks sellele, kuidas Babur oli oma sõjaväega Kabuli vallutama marssinud. Ta ütles, et ta oli pool lapsepõlve selle tohutu võre varjus või selle laiuvatel jämedatel okstel roninud. Tema enda isa, Abdullah’ vanaisa, oli ühe jämeda oksa külge pikad köied sidunud ja sinna kiige riputanud ning see oli talunud lugematut arvu karme aastaaegu ja vanast mehest endastki kauem elanud. Isa rääkis, et ta oli sellel kiigel kordamööda kiikunud Parwana ja naiseõe Masoomaga, kui nad kõik olid lapsed olnud.

      Aga neil päevil oli isa alati tööst liiga väsinud, kui Pari teda varrukast sikutas ja palus, et ta teda kiigel lendama paneks.

      Võib-olla homme, Pari.

      Ainult natuke aega, Baba. Palun tõuse püsti.

      Mitte praegu. Teine kord.

      Lõpuks andis tüdruk alati alla, lasi varrukast lahti ja läks alistunult minema. Mõnikord läks isa kiitsakas nägu morniks, kui ta lahkuvat tütart vaatas. Ta keeras välivoodil teise külje, sikutas siis teki endale peale ja pani väsinud silmad kinni.

      Abdullah ei suutnud ette kujutada, et isa oli kunagi kiikunud. Ta ei suutnud ette kujutada, et isa oli kunagi olnud poiss nagu tema. Poiss. Muretu, kergejalgne. Tuisupäiselt mängukaaslastega avaratele väljadele jooksmas. Isa, kelle käed olid armilised, kelle näol olid ristunud sügavad kurnatuse kortsud. Isa, kes oleks nagu sündinud, labidas käes ja muld küünte all.

      Nad pidid tol öösel kõrbes magama. Nad sõid leiba ja viimaseid keedukartuleid, mille Parwana oli neile kaasa pakkinud. Isa tegi lõkke üles ja pani tee valmistamiseks kannu tulele.

      Abdullah lebas tule kõrval, kägaras villase teki all Pari selja taga, tüdruku külmad jalad tema vastu surutud.

      Isa kummardus leekide kohale ja pani suitsu põlema.

      Abdullah keeras selili ja Pari kohendas asendit, pannes oma põse tuttavasse lohku venna rangluu all. Abdullah hingas sisse kõrbeliiva vaskset lõhna ja vaatas taevast, mis oli täis vilkuvaid ja värelevaid jääkristalle meenutavaid tähti. Õbluke kuusirp oli oma tuhmi täisvarju kaisus.

      Abdullah meenutas üle-eelmist talve, kui kõik oli pimedusse langenud, tuul puhus uksest sisse, vilistades aeglaselt ja pikalt ja valjusti ning tungides vilinal sisse igast väikesest laepraost. Õues oli lumi küla piirjooned minema pühkinud. Ööd olid pimedad ja tähitud, päevad üürikesed ja sünged, päike paistis harva ning ilmus vaid põgusalt, enne kui kadus. Ta mäletas Omari valju kisa, seejärel tema vaikimist, siis isa, kes uuristas süngelt puutahvlit kuusirbi all, täpselt samasuguse all, nagu praegu nende kohal oli, ning siis tahvli väikese haua peatsis külmast näpistatud kõvasse maasse tagus.

      Ja nüüd oli taas kord sügise lõpp silmapiiril. Talv luusis juba nurga taga, kuigi ei isa ega Parwana ei rääkinud sellest, nagu kiirendaks nimetamine talve tulekut.

      „Isa?“ lausus ta.

      Teiselt poolt lõket mühatas isa vaikselt.

      „Kas sa lubad mul ennast aidata? külalistemaja ehitamisel, ma mõtlen.“

      Isa sigaretist tõusis üles keerdus suits. Ta vaatas pimedusse.

      „Isa?“

      Isa liigutas end kivil, kus ta istus. „Eks sa või segu tegemisel aidata,“ ütles ta.

      „Ma oska.“

      „Ma näitan sulle. Küll sa õpid.“

      „Aga mina?“ küsis Pari.

      „Sina?“ lausus isa aeglaselt. Ta tõmbas sigaretist mahvi ja sorkis pulgaga tuld. Väikesed sädemed tõusid tantsides pimedusse. „Sina hoolitsed vee eest. Vaatad, et me kunagi janus ei oleks. Sest mees ei saa töötada, kui tal on janu.“

      Pari oli vait.

      „Isal on õigus,“ sõnas Abdullah. Ta aimas, et Pari tahtis käed mustaks teha, mulla sisse ronida, ning oli pettunud ülesandest, mille isa oli talle andnud. „Kui sina meile vett ei too, ei saa me kunagi külalistemaja valmis.“

      Isa lükkas pulga teekannu sanga alla ja tõstis selle lõkkest välja. Ta pani kannu kõrvale jahtuma.

      „Tead, mis,“ lausus ta. „Kui näitad, et sa saad vee toomisega hakkama, leian sulle mõne teise ülesande.“

      Pari lõi lõua ette ja vaatas Abdullah’ poole, hambavahega naeratus näos säramas.

      Poisile meenus, kui õde oli tita olnud ja tema rinnal maganud, ning kuidas ta oli mõnikord keset ööd silmad lahti teinud ja näinud, et tüdruk naeratab samasuguse ilmega vaikselt tema poole.

      Tema kasvatas Parid. See oli tõsi. Kuigi ta oli ise alles laps. Kümneaastane. Kui Pari oli imik, oli tüdruk just tema öösiti oma vigina ja vääksumisega üles äratanud, tema oli õega pimeduses ringi kõndinud ja teda kussutanud. Tema oli tüdruku musti mähkmeid vahetanud. Tema oli Parid vannitanud. See ei olnud isa töö – tema oli mees –, ja pealegi oli ta alati tööst liiga väsinud. Ja Parwana, kes juba Omari ootas, ei hoolitsenud eriti Pari vajaduste eest. Tal ei jätkunud selleks ei kannatust ega energiat. Seetõttu oli hoolitsemine Abdullah’ õlule langenud, aga tal ei olnud selle vastu midagi. Ta tegi seda hea meelega. Talle meeldis, et just tema aitas õel esimest sammu astuda, et tema ahhetas Pari esimese sõna peale. Ta uskus, et see oli tema eesmärk, põhjus, miks Jumal oli ta loonud, et ta Pari eest hoolitseks, kui tema nende ema ära viis.

      „Baba,“