Ja mägedelt kajas vastu. Khaled Hosseini

jõudnud panna. Ta oli üks kolmest titast, kelle karm talv oli Shadbaghist võtnud. Abdullah mäletas, kuidas Parwana klammerdus leinates Omari pisikese sissemässitud keha külge. Ta mäletas päeva, mil nad olid tita mäele matnud, tillukest kalmuküngast külmunud maa sees, tinahalli taeva all, mulla Shekibi palveid lausumas, tuult, mis lund ja jääd kõigile silma puhus.

      Abdullah kahtlustas, et Parwana oleks maruvihane, kui ta saaks teada, et poiss oli oma ainukese kingapaari paabulinnusule vastu vahetanud. Isa oli kingade eest maksmiseks päikese all palju tööd rassima pidanud. Naine riidleks temaga, kui ta sellest teada saaks. Võib-olla isegi lööks, mõtles Abdullah. Parwana oli teda paar korda varem löönud. Tal olid tugevad, rasked käed – aastatepikkusest invaliidist õe tõstmisest, kujutas Abdullah ette – ning need oskasid luuavart viibutada või hästi sihitud kõrvakiilu anda.

      Aga pidi ütlema, et Parwana ei paistnud poisi löömisest mingisugust rahulolu tundvat. Aga ta ei suutnud kasulaste vastu ka õrn olla. Ükskord oli ta Parile õmmelnud hõbedast ja rohelist värvi seeliku kangarullist, mille isa oli Kabulist toonud. Ükskord Abdullah’le üllatava kannatlikkusega õpetanud, kuidas üheaegselt kahte muna katki lüüa nii, et munarebu terveks jääb. Ja ükskord neile näidanud, kuidas maisiaganaid kokku keerates pisikesi nukke meisterdada, nagu ta oli oma õega teinud, kui nad olid väikesed olnud. Ta näitas neile, kuidas väikestest kangaribadest nukkudele riideid teha.

      Aga Abdullah teadis, et need olid vaid žestid, kohusetundest tehtud teod, mis nõudsid palju vähem pingutamist kui need, mida ta Iqbali heaks tegi. Kui nende maja peaks mõnel ööl põlema minema, teadis Abdullah kahtluseta, millise lapse Parwana välja tormates kaasa haaraks. Naine ei mõtleks kaks korda. Lõppkokkuvõttes oli asi lihtne: nad ei olnud tema lapsed, tema ja Pari. Enamik inimesi armastas oma lapsi. Sinna ei saanud midagi parata, et tema ja ta õde polnud Parwana omad. Nad olid ühest teisest naisest järele jäänud.

      Abdullah ootas, et Parwana leiva tuppa viiks, ning jälgis siis, kui ta hütist uuesti väljus, Iqbal ühe ja pesukuhi teise kaenla all. Poiss vaatas, kuidas naine oja poole kõndis, ja ootas, kuni kasuema oli vaateväljast kadunud, enne kui ta majja hiilis, tallad valust tukslemas iga kord, kui need maad puudutasid. Toas istus ta maha ja tõmbas jalga vanad plastrihmikud, mis olid ainukesed jalanõud, mis tal veel olid. Abdullah teadis, et ta polnud mõistlikult toiminud. Aga kui ta Pari kõrvale põlvitas, õe õrnalt raputades uinakust äratas ja selja tagant nagu mustkunstnik sule nähtavale tõi, oli see kõike väärt – selle pärast, kuidas tüdruku nägu särama lõi, kõigepealt üllatusest, siis rõõmust; selle pärast, kuidas õde tema põske musitas, kuidas ta naeru kihistas, kui Abdullah tema lõuga sule pehme otsaga kõditas – ja äkitselt ei valutanud poisi jalad enam üldse.

      Isa pühkis veel kord varrukaga nägu. Nad jõid veepaunast kordamööda. Kui nad olid lõpetanud, lausus isa: „Sa oled väsinud, poiss.“

      „Ei,“ ütles Abdullah, kuigi oli. Ta oli rampväsinud. Ja tema jalad olid valusad. Rihmikutega ei olnud kerge kõrbet ületada.

      Isa ütles: „Roni sisse.“

      Vankris istus Abdullah Pari taha, selg puidust võre vastas, õe selgroo pisikesed kühmud tema kõhu ja rinnakuluu vastu surumas. Isa vedas neid edasi ja Abdullah vaatas taevast, mägesid, kauguses õrnalt paistvaid tihedaid ümarate küngaste ridu. Ta vaatas isa selga, kui too neid edasi tiris, pea maas, jalad väikesi punakaspruuni liiva pilvi üles peksmas. Neist möödus kutši nomaadide karavan, tolmuga kaetud helisevate kellukeste ja oigavate kaamelite rongkäik, ning üks mustaks võõbatud silmaümbrusega ja nisukarva juustega naine naeratas Abdullah’le.

      Tema juuksed meenutasid Abdullah’le ema juukseid, ja poiss igatses taas ema, tema õrnust, kaasasündinud rõõmu ja inimeste julmuse üle imestamist. Ta mäletas ema luksuvat naeru ja seda, kuidas ta oli mõnikord arglikult pead kallutanud. Ema oli olnud õrn, nii kehalt kui ka loomuselt, habras, peenikese pihaga naine, kelle pearäti alt paistis alati juuksepahmakas välja. Abdullah oli imestanud, kuidas nii õrnas kehas saab nii palju rõõmu ja headust olla. Ei saanudki. Seda tulvas temast välja, voolas silmadest välja. Isa oli teistsugune. Isas oli karmust. Tema silmad vaatasid sedasama maailma, mida ema oli vaadanud, ja nägid vaid ükskõiksust. Lõputut töörügamist. Isa maailm oli halastamatu. Midagi ei saanud tasuta. Isegi mitte armastust. Kõige eest pidi maksma. Ja kui sa olid vaene, oli sinu käiberahaks kannatus Abdullah vaatas alla väikese õe kärnas juukselahku, vankrist välja rippuvat peenikest rannet, ning teadis, et ema surmaga oli midagi temast Parile edasi kandunud. Midagi tema rõõmsameelsest pühendumisest, siirusest, varjamatust lootusest. Pari oli ainuke inimene maailmas, kes poleks poisile mitte kunagi haiget teinud ega haiget teha suutnud. Mõnel päeval tundis Abdullah, et õde on tema ainuke tõeline pereliige.

      Päeva värvid lahtusid aeglaselt halliks ning kauged mäetipud muutusid kükitavate hiiglaste läbipaistmatuteks siluettideks. Päeva alguse poole olid nad mitmest külast möödunud, enamik neist kaugel ja tolmused, täpselt nagu Shadbagh. Väikesed kandilised põletatud savist majad, mis mõnikord kõrgusid mäeküljel ja mõnikord mitte, suitsukeerised katustest tõusmas. Pesunöörid, naised söögitegemise lõkete kõrval kükitamas. Mõned paplid, mõned kanad, käputäis lehmi ja kitsi, ning alati üks mošee. Viimane küla, millest nad möödusid, külgnes moonipõlluga, kus üks vanamees, kes kupardega tegeles, neile lehvitas. Ta hüüdis midagi, mida Abdullah ei kuulnud. Isa lehvitas vastu.

      Pari lausus: „Abollah?“

      „Jah.“

      „Kas sinu meelest on Shuja kurb?“

      „Ma arvan, et tal pole viga midagi.“

      „Keegi ei tee talle haiget?“

      „Ta on suur koer, Pari. Ta oskab ennast kaitsta.“

      Shuja oli suur koer. Isa ütles, et ta oli ilmselt mingil hetkel võitluskoer olnud, sest keegi oli tal kõrvad ja saba ära lõiganud. See, kas ta oskas või tahtis end kaitsta, oli teine asi. Kui hulkuv loom oli Shadbaghi ilmunud, olid lapsed teda kividega loopinud ning puuokste või roostes rattakodaratega torkinud. Shuja ei hakanud kunagi vastu. Ajapikku tüdinesid külalapsed tema piinamisest ja jätsid ta rahule, kuid Shuja oli endiselt ettevaatlik ja umbusklik, nagu ta poleks nende varasemat julmust tema suhtes unustanud.

      Ta vältis Shadbaghis kõiki peale Pari. Just Pari pärast unustas Shuja oma enesevalitsuse. Tema armastus tüdruku vastu oli tohutult suur ja puhas. Pari oli tema universum. Hommikuti, kui ta nägi Parid majast välja astumas, kargas Shuja püsti ja värises üle kere. Tema lõigatud saba könt vehkis metsikult ja koer keksis ringi, nagu kõnniks kuumadel sütel. Ta kepsles rõõmsalt tüdruku ümber ringi. Koer liikus terve päev nagu vari Pariga kaasa ja nuuskis tema kannul ning õhtuti, kui nende teed lahku läksid, lamas ta hüljatult ukse taga ning ootas hommikut.

      „Abollah?“

      „Jah.“

      „Kui ma suureks saan, kas ma hakkan siis sinuga koos elama?“

      Abdullah vaatas, kuidas oranž päike madalale langes ja silmapiiri puudutas. „Kui tahad. Aga sa ei taha.“

      „Tahan jah!“

      „Sa tahad siis oma maja.“

      „Aga me võime naabrid olla.“

      „Võib-olla.“

      „Sa ei ela kaugel.“

      „Mis siis, kui sul minust kõrini saab?“

      Pari müksas talle küünarnukiga vastu külge. „Ei saa!“

      Abdullah naeratas endamisi laialt. „Hästi, olgu peale.“

      „Sa oled minu lähedal.“

      „Jah.“

      „Kuni me vanaks saame.“

      „Väga vanaks.“

      „Igavesti.“

      „Jah, igavesti.“

      Tüdruk pööras end vankri eesotsas, et talle otsa vaadata. „Kas lubad, Abollah?“

      „Igavesest ajast igavesti.“

      Hiljem tõstis isa Pari oma